Televisioon tegi poliitikust inimese
Oma valimiskampaania tõttu sai USA üheksas riigipea William Henry Harrisson hüüdnimeks “Kaariku ja siidri”-president. Ta oli esimene, kes ujutas rahva üle nänniga – tuhatooside, viskipudelite, vimplite ja nõelakarpidega. Veel enam, Harrisson oli esimene president, kes ehitas oma kampaania üle kõnekoosolekutele. Ohio osariigist pärit poliitikuna külastas ta nii Ohiot kui Indianat ja pidas seal 23 kihutuskõnet. Senisest agressiivsem kampaania tõi edu – tema poolt andis hääle ligi 80% valijameestest.
Vaatamata kõigile ponnistustele jäi Harrisson siiski suurele osale Ameerika ühiskonnast nähtamatuks. 1840. aastal elas USAs hinnanguliselt 20 miljonit inimest. Valimiskampaania ajal puutus Harrissoniga heal juhul kokku 200 000 kodanikuga. Presidendikandidaati ei suutnud laiema avalikkuse jaoks nähtavaks teha ka ajakirjandus. Esiteks, ameeriklaste kirjaoskus oli tollal veel suht kesine, teiseks -lehtede tiraazhid olid marginaalsed ja kolmandaks – fotograafia oli alles esimeste katsetuste faasis. Parim, mida ajalehed-ajakirjad teha said, oli avaldada oma veergudel joonistusi presidendikandidaadist.
Ometi tähistas Harrissoni kampaania paradigmamuutust kogu poliitika mõtestamisel. Varem olid poliitikud nähtamatud, nende eest kõnelesid parteiaktivistid. Presidendi nime võis lugeda vaid ajalehtedest, kui too kommenteeris mõnda päevapoliitikaga või valimistega seotud küsimust. Võitlus käis ideede ja maailmavaadete vahel. Harrissonist alates hakkas võitlus käima poliitikute vahel.
Tegemist on osaga avalikkuse struktuurimuutusest, mida on vahest kõige põhjalikumalt analüüsinud Saksa filosoof Jürgen Habermas. Habermasi käsitluse pidepunktiks on arusaam, et demokraatlikule otsustusmehhanismile omane ideede- ja argumentide võitlus on järk-järgult asendunud teisejärguliste imagoloogiliste ja vormiliste küsimustega. Ehk teisisõnu – mida nähtavamaks muutub poliitik, seda rohkem hakkavad kaasa mängima poliitiku isikuomadused ja välimus, vähem ideed, mida poliitik esindab. Kõige ilmekamaks näiteks taolisest muutusest on esimene ametlik presidendikandidaatide teledebatt 1960. aastal.
Raadioväitlustes, mis olid kujundanud ameeriklaste valimiseelistusi ja arvamust presidendikandidaatidest viimased kolmkümmend aastat, olid vabariiklaste kandidaat Richard Nixon ja demokraat John. F. Kennedy võrdsed. Mõningad gallupid andsid kohati väikese eelise Nixonile, sest temas kui Dwight D. Eisenhoweri asepresidendis nähti väärikat mantlipärijat populaarsele presidendile.
Päev, mis muutis arusaama poliitikast
28. septembril 1960 astusid mõlemad mehed üles Chicago telestuudios 60-minutisel teledebatil. Ühel pool oli tervisest pakatav päevitunud 43-aastane senaator Kennedy, kes kandis elegantset musta ülikonda ega varjanud oma laia naeratust. Teisel pool näost kaame ja osavõtmatu Nixon.
Kuigi Nixon oli Kennedyst vaid neli aastat vanem, nägi ta tavapärasest kahvatum välja. Nixon oli just saanud välja haiglast, kus põlvevigastusest paranedes oli kaotanud mõned kilod. Kahvatust lisasid ka hall ülikond ja kiiruga lisatud lohakas grimm. Nixon nägi välja kui Kennedy hale vari.
Presidendikandidaatide esinemist jälgis vahendusel 40% rahvastikust. Mitmed analüütikud on tunnistanud, et just televisioon mõjutas valijate otsustust ja tõi lõpuks napi kuid kindla võidu Kennedyle.
Sel päeval muutus arusaam poliitikast. Poliitik muutub esimest korda nähtavaks.
New Hampshire Ülikooli meediaprofessor Joshua Meyrowitz võtab oma raamatus “No Sense of Place” kokku peamised muutused, mille on põhjustanud elektrooniline meedia.
Mitmete põhimõtteliste muutuste hulgast tõstab Meyrowitz esile poliitiliste kangelaste taandumise lihtinimese tasemele. Kuigi poliitikud ise ei tee sellest tihtipeale suurt probleemi ja väidavad inimlikke eksimusi tehes, et “ka nemad on inimesed”, on paljude jaoks tegemist ilmse psühholoogilise konfliktiga.
Inimkond on poliitika defineerimisel lähtunud sageli illusioonist, mille kohaselt poliitikutes – eriti aga valitsejates – nähti pigem müütilist kangelast kui tavalist inimest. 19. sajandil toetas seda illusiooni ka ajakirjandus, kes suutis valitsejatest küll rääkida lugusid, kuid ei suutnud neid näidata. Nii olid presidendid, peaministrid ja kantslerid sada aastat tagasi midagi kauget ja kättesaamatut.
Illusioonide purunemise aeg
Illusioon poliitikust kui müütilisest kangelasest purunes teleajastul, kui ilmnes, et valitsejad on samasugused inimesed nagu need, keda võime kohata iga päev kohvikus, kinos või tänaval.
Kui analüüsida 1950ndate ja 1960ndate valimisaktiivust Euroopas, näeme et paljudes ühiskondades on täheldatav inimeste suurem huvi poliitikas osalemise vastu. Seda võiks tõlgendada nn usaldusfenomeniga, kus esimene kokkupuude ‘nähtavate kangelastega’ suurendab lojaalsust nende vastu.
Tabel nr 1. Valimisaktiivsuse muutus läbi aastakümnete
|
Riik |
1950ndad |
1960ndad[1] |
1990ndad |
|
Rootsi |
75-77 |
81-86 |
78-84 |
|
Soome |
74-80 |
85-86 |
65-72 |
|
Norra |
76-79 |
78-85 |
73-77 |
|
Taani |
76-82 |
85-89 |
80-83 |
|
Suurbritannia |
76-82 |
74-75 |
70-75 |
|
Saksamaa |
81-88 |
80-87 |
72-75 |
|
Prantsusmaa |
69-75 |
61-71 |
60-61 |
|
Iirimaa |
70-75 |
71-77 |
67-74 |
|
USA[2] |
58-60 |
61-63 |
47-55 |
Allikas: IDEA (http://www.idea.int/voter_turnout/westeurope/index.html)
Muidugi ei saa poliitilise aktiivsuse kasvu üks-ühele siduda televisiooni levikuga, küll aga võib oletada, et televisioonil võis olla esimestel tegevuskümnenditel oluline osa kodanikkonna aktiviseerimisel.
Illusioonide purunemisest võime aga rääkida pärast esimest vaimustust. Võrreldes 1950.-60. aastatega on tänaseks kõige dramaatilisemalt kahanenud kodanikkonna osalus poliitikas USAs, Saksamaal, Prantsusmaal ja Suurbritannias. Skandinaaviariikide suur vahepealne tõus on aga taandunud 1950. aastate tasemele.
Teise oluline muutus on poliitika retooriline samastamine mänguga. Selles on oma osa nii poliitikutel kui ajakirjanikel.
Ajakirjanikud teevad valikuid ja konstrueerivad uudiseid, lugusid sellest, mis nad on välja valinud. Valiku põhimõte on otsida mängulisust, dramaatilisust, sensatsiooni. Ajakirjanduslik rõhuasetus vaatemängulisusele mõjutab ka televaataja vaatamisharjumusi.
Inimese tajude süsteem töötab poliitilisi debatte, parlamendiülekandeid ja poliitikute otseesinemisi jälgides samamoodi, kui siis, mil vaatame korvpalli- või jalgpalli ülekannet. Rohkem pinget pakub see, kuidas oponent eeskõnelejaga tülli läheb ja klaasi vett talle näkku lennutab. Vähem huvitavad meid kõnelejate argumendid ja mõtteavaldused. Ja kas nendel argumentidel saabki olla väga suurt kaalu? Viimasele annab mõtlemapaneva vastuse Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu.
Argumentidel ei ole kaalu
Bourdieu lähtekohaks on tõdemus, et juurdepääs televisioonile nõuab vastutasuks kohutavat tsensuuri ja iseseisvuse kaotust, mis peale kõige muu tuleneb asjaolust, et nii teema kui ka kommunikatsiooni tingimused on ette antud. “Piiratud aja tõttu muutub vähe tõenäoliseks, et te jõuate midagi ära öelda, veel vähem mingisugust argumenteeritud mõtet arendada. Sellele tsensuurile alluvad nii kutsutud esinejad kui ajakirjanikud, kes aitavad teda maksma panna”, ütleb Bourdieu loengute sarjas “Televisioonist”, mis ilmus 1999. aastal ka eesti keeles.
Üks järeldusi, milleni Bourdieu jõuab, on tõdemus, et televisiooni poolt peale surutud ajanappus ei soodusta argumenteeritud mõtlemist, vaid kiirmõtlemist ehk fast-thinkingit – mõtlemist “käibetõdedega”. “Käibetõed” on üldiselt omaks võetud, labased, kokkuleppelised ja ühised. Seega igaühele arusaadavad, ent sotsiaalsed dialoogi vähe edasiviivad.
Poliitik vajab televisiooni ja televisioon vajab poliitikut. Kui Eesti suurimate päevalehtede lugejaskond küünib 260-280 tuhendeni, vaatab televiisorit iga päev umbes 90% elanikkonnast ehk ligikaudu 1,1 miljon eestimaalast.
Tabel nr 2. Sagedase poliitikute osalusega saadete vaadatavus (septembrikuu keskmine, 2004)
Saate nimetus |
Vaatjaid (tuh) |
|
AKTUAALNE KAAMERA |
217,04 |
|
AEG LUUBIS |
157,87 |
|
ÄRAPANIJA |
154,27 |
|
HAPPY HOUR |
149,92 |
|
REPORTER |
149,39 |
|
SEITSMESED UUDISED |
126,72 |
|
FOORUM |
95,13 |
|
UNETUS |
46,00 |
|
PARLAMENT |
28,61 |
Allikas: TNS EMOR
Selge, et nn kvaliteetpoliitikat kajastavad saated on oma olemuselt väiksema vaadatavusega kui poliitikute isikuomaduste ja tegude presenteerimisele keskendunud saated.
Televisioon vajab poliitikut seepärast, et olles avalikkusele nähtav, omandab poliitik märgilise tähenduse. Ta on osa avalikust ruumist – märk, mis tähendab midagi suurele osale ühiskonnast, sealhulgas ajakirjanikule. Iga poliitik on oma partei poolt üles töötatud bränd, kes on suutnud endale koguda mingisuguse annuse usalduskapitali.
Ajakirjaniku käitumismudel oma lugude ja saadete kangelasi otsides on väga sarnane sellele, mida tavaline inimene kogeb supermarketis hambapastat või seepi ostes. Nii, nagu ostja eelistab enamikel juhtudel tuntud ja teatud kaubamärki, valib ka ajakirjanik saatesse esinema inimese, kes on tuntud ja kelle varasemad seisukohad on väärinud tema silmis usaldust.
Nii võime tõdeda, et televisiooni ja poliitikute vaheliste suhete näol on tegemist nõiaringiga, mis kristalliseerib poliitilise eliidi.
