ELU ÜHES PÄEVAS: Aino Siebert
Ma ärkan väga vara, kell kuus või seitse hommikul. See on vist kohusetunne, mis sunnib üles tõusma – teadmine, et kogu maja juba liigub ja et teatud tööd tuleb ära teha. Lähen kööki ja hakkan tegema hommikusööki, milleks on tavaliselt puder. Pudru juurde sööme mahla, mune ja tumedat leiba - tugev ja mitmekülgne hommikusöök on komme, mille õppisin ära Soomes elades.
"Meie" tähendab mind, mu abikaasat, kaht veel kodus olevat poega ja koera, Eestimaalt toodud valget bokserit Claudiust. Claudius on väga haruldane, sest Saksamaal valgena sündinud boksereid tapetakse.
Mulle ei meeldi hommikuti palju rääkida ja seetõttu võtan ma ette hoopis ajalehed (poliitika huvitab mind väga ja siseuudiseid loen ma alati kõige esimesena). Vaitolemine ei tähenda sealjuures sugugi, et oleksin halvas tujus – ma lihtsalt tahan päeva kõigepealt mõtetes enda jaoks ära klaarida.
Poole üheteistkümneks olen ma pesu- ja nõudepesemisega enam-vähem ühele poole saanud ning lähen oma töötuppa, arvuti taha. Ma saan palju e-maile – 50 või 60 päevas –, aga õnneks olen ma väga kiire masinakirjutaja. Ma pole kunagi mõõtnud, kui kiire täpselt, aga igatahes oskan ma kirjutada täiesti pimesi.
Arvutist vaatan ma esimest korda ka Eesti uudiseid ja see, mida näen, ei meeldi mulle enamasti väga. Mind ärritab pealiskaudsus, kriitilise pilgu puudumine ja tunne, justkui seisaksid ametnikud tavakodanikust ülevalpool.
Ma olen ka ise ametnik – vandetõlk –, mis tähendab seda, et mul on õigus tõlkida Saksamaal kohtumaterjale, volikirju, otsuseid ja teisi dokumente. Tõlgin eesti ja vene keelest saksa keelde ning see on töö, mille eest makstakse päris hästi. Kõik oleneb teksti raskusest, aga enamasti on rea kohta tariif üks või kaks eurot.
Kohtuasjad võivad mind viia igasse Saksamaa punkti ning mõnikord juhtub, et politsei tuleb mulle autoga järele lausa maja ette. Hiljuti oli näiteks juhus, kus pidin minema tõlkima kahe Portugalis elava Ukraina veoautojuhi juttu, kes olid toonud Hispaaniast Saksamaale koormatäie apelsine ning laadinud neid siis ühe kaupluse lattu – seega teinud siis tööd ilma Saksa tööloata. Ülekuulamine kestis kokku viis tundi ja siis saadeti mehed maalt välja; selgitati, et neil on kolmeks aastaks Saksamaale tulemise keeld. Nad ei tohi isegi bussiga koju tagasi Ukrainasse minnes sõita läbi Saksamaa.
Tõlkimine on minu töö, aga asi, mida tõeliselt armastan, on kirjutamine. Ma leian, et on väga huvitav kuulata inimeste mõtteid ja nii kirjutan ma Eesti Elule Kanadas, Portugali väliseestlaste veebilehele ja vahel ka ajalehtedele kodu-Eestis. Alati, kui kuulen midagi huvitavat, annan teada: täna hommikul teatasin näiteks Lissaboni, et Helmuth Kohl saab 75aastaseks.
Kahjuks on mul lugemise ja kirjutamise häire, mis tähendab seda, et mul on raske panna sõnu õigesse järjekorda. See häire on ka mu emal ja kui ajalehtedele kirjutan, siis toimetused alati parandavad mind.
Lõuna paiku lähen ma tegema sisseoste. Tavaliselt käin Aldis või Lidlis – Aldi meeldib mulle rohkem, sest seal on kaubad paigutatud paremini, aga Lidlist saab värsket liha – ning piimatooteid, juustu ja kala ostan ma hoopis Prantsusmaalt.
Prantsusmaa on meile väga lähedal, kõigest kolmkümmend kilomeetrit, ning osad kaubad on seal tunduvalt odavamad. Ma olen kasvatanud üksi oma kolme last ja tean seetõttu hästi raha väärtust: näiteks veinipudeli eest ei maksa ma üle kümne euro kunagi.
Lõuna- või õhtusöögi ajaks saab pere uuesti kokku ja me vestleme omavahel saksa keeles – ainult kõige vanema pojaga, kes enam kodus ei ela, räägin soome keelt. Saksa keelt räägin ma ka bokser Claudiusega, kuigi viipekeelest saab ta kõige paremini aru.
Kui meil pole külalisi, vaatame õhtul abikaasaga telekast uudiseid või mõnd poliitilist programmi. Meie telekas on ainult neli kanalit ja sellega olen ma väga rahul, sest see, kuidas lapsed näiteks Eestis ainult klõpsivad rahutult kanaleid vahetada, on minu jaoks horror.
Väga sageli on meil siiski külalised Eestist ja siis on meeldiv minna pärast söömist veiniklaasidega diivani peale. Ma ei taha nüüd jätta muljet, et meil tegutseb siin mingi võõrastemaja - ei, me kutsume ainult meeldivaid. Võõraste puhul saab ju juba esimesest jutuajamisest aru, kas keemia klapib ja nii elas meie juures näiteks pea kuu aega Vilma Mallene, kes on nüüd kahjuks surnud. Ta oli väga kena ja meeldiv inimene, ma väga leinasin teda taga.
Sa küsid, et kas mul pole kunagi olnud ühegi Eestist tulnud eestlasega probleeme? On küll, näiteks üks lapsehoidja kadus pärast seda, kui oli pangaarve tühjaks teinud – ta läks julmalt pangakaadiga panka ja sai 600 marka kätte ka. Aga ma usaldan inimesi edasi, sest kuidas teisiti saakski?
Selle raha sain ma hiljem pangalt tagasi ja augu, mille lapsehoidjal külas käinud Saksa poiss oli ukse sisse löönud, kleepisin plakatiga kinni.
Kui ma pole liiga väsinud, püüan enne magama heitmist veidike lugeda. Mulle pakuvad suurt huvi totalitaarsed režiimid ja praegu ongi käsil saksakeelne "Stalin ja Hitler: kahe diktaatori pokkerimäng". Ma olen ka emotsionaalne inimene ja näiteks Sophie Scholli elulugu liigutas mind väga - ta oli Natsi-Saksamaal vastupanuliikumise liige ja hukati seepärast.
Ma ei tea, mis oleks saanud minust, kui ma oleksin pidanud Natsi-Saksamaal elama, aga inimesed, kes mind tunnevad, ütlevad, et olen kõike muud kui kaasajooksik. Mulle ei meeldi ebaõiglus, ma tahan nimetada asju õigete nimedega ning kui näen kaklejaid, siis lähen vahele. Ma isegi ei mõtle - hirm tuleb alles hiljem.
Magama heidan ma väga hilja - kell kaksteist, üks või kaks. Ma tean, et aina rohkem inimesi eelistab magada üksi, aga mulle meeldib magada oma abikaasaga samas voodis. Kui oled nii kaua koos elanud, siis pole see enam segav, kui keegi näiteks norskab - see on hoopis nagu muusika. Ja hea on hommikul tõusta, kui tead, et teine on su kõrval.
