TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Mõis, Kilk, Siilats ja teised prominendid meenutavad tormi koledusi
Kui ehitusärimees Andres Koger mullu suvel Pärnus rannaäärsesse luksvillasse kolis, ei osanud ta ilmselt uneski näha, et poole aasta pärast ulatub tema elutoas merevesi põlvini. Kogeri maja taga Ammende Villa suunal kõrguv betoonmüür (Eesti arhitektuuris esineb sarnaseid Ida-Viru kindlustalude juures), näitab hoiatavat veetaseme kõrgpiiri veel aastaid, kui seda just kohe kevadel üle ei krohvita.
Pärnus Ammende Villas
Otse teispool Kogeri müüri, Ammende Villas oli rahvas tormiks aegsasti valmis. Rein Kilk, villa omanik, räägib, et tormiööl helistati talle villast kell neli ja kanti ette, et mööbel on evakueeritud teisele korrusele.
"Huvitav, et vanad majad on just sinnamaale ehitatud, kuhu vesi tõusis. Ammendes oli ainus probleem see, et põletid jäid vee alla, sest taheti viimase hetkeni maja kütta. Uputuse viimane ots oli väga kiire, veetase tõusis uskumatult ruttu. Kuna valmistuti, on kahjud nüüd minimaalsed. Kui oleks maganud, oleks praegune kahju vaid üks protsent sellest, mis võinuks juhtuda," arvab Kilk ja oletab, et kui sadamas oleks näiteks puksiirid jäetud nii, nagu muidu käib – kai külge – oleks need tõusuvette külili vajunud, ära uppunud ja pärast vee taandudes kaid ka segi peksnud.
"Sadamas olid inimesed tööl. Kui vesi tõusis, liikusid puksiirid mööda akvatooriumi, korjasid lahti tulnud asju."
Kilk ise jõudis sündmuspaika alles esmaspäeval.
"Kui öeldi, et saavad hakkama, mis ma ikka sinna ronin. Ei lähe ju puksiiri peale, kui meeskonda ei kuulu."
Kilgile kuulub Pärnus Kuursaal, Ammende Villa, Rannahoone, Pärnu Sadam, Jahisadam - suured ettevõtted, mis kõik rannaaladel.
Ärimees ei ole tormikahjusid kokku löönud, ent usub, et need siiski miljonitesse ei ulatu.
"Kui tuleb ikka tõsine hoiatus, siis ei tule magada teises linnas, vaid reageerida! Tagantjärele kummitab mind mõte, et ühiskondlik teadvus ei olnud tänapäeval valmis selleks, milleks sada aastat tagasi justkui oldi. Inimesed peaksid ju praegu oluliselt targemad olema kui möödunud sajandil. Kui telerist näidati, kuidas autod sõidavad, tuled vee all, siis tundus, et nende omanikud peavad küll oma vara peale väga vihased olema."
Samal ajal Haapsalus
Haapsalu rannas otse Tšaikovski pingi taga on kunstnik Epp-Maria Kokamägi maja. Ka tema tegi tormi tulles aegsasti ettevalmistusi.
"Laupäevase tormihoiatuse peale helistasime kohalikele, uurisime, kas vanemad inimesed mäletavad vanu torme. Öeldi, et Viigi ja Tagalahe vesi oli üks! Hakkasime siis oma raamatuid ülemistele riiulitele laduma, maalid viisime ka kõrgemale korrusele ja vaibad rullisime kokku. Lootsime kogu aeg, et ehk vesi ikka ei tule sisse, aga kella neljaks öösel oli vesi majas ja poole ukse kõrgusel ka. Aknast välja vaadates oli tunne nagu Noa laevas – igast aknast paistis meri. Viisime siis teisele korrusele toidu ja küünlad. Isegi koer sai aru, mis toimub – päästis oma mänguasju."
Tõusuvesi loksus Kokamägi majas kümne sentimeetri kõrguselt, aed oli aga üleni vee all. Kunstnik on mures noore roosiaia pärast.
"Ei tea, kuidas istikud soolases merevees ligunemise üle elavad. Krunt võttis oma esialgse kuju päev pärast vee langust. Elekter meil ära ei läinudki, olime viimane maja, kus vool sees. Holmi majades oli vool ära."
Kokamägi hinnangul suurt kahju ei sündinud, nii et kahjuhüvitust ta taotleda ei kavatse, ehkki maja on kindlustatud.
"Hakkasime kohe kuivatama, kui vesi taandus. Pool päevadest kulub kütmisele-tuulutamisele, aga elu hakkab vaikselt vanadesse rööbastesse minema. Saab ehk sel nädalal juba töödki teha. Mis maja seinega juhtuma hakkab, selgub kevade poole. Siis näeb, kas niiskus läks sisse."
Haapsalus ranna lähistel on maja ka kunstiajaloolasel Jüri Kuuskemaal. Tema jõudis üleujutust takseerima tormijärgsel hommikul, kui veetase oli juba pool meetrit langenud...
"…ja bürgermeistri holmilt, Epp-Maria majast välja voolanud. Minu barokk-barakk jäi säästetuks, sest ehitatud künkale. Veepiir oli Suurlossi tänaval, kuhu kandis jääd ja pilliroogu. Meid päästis barokkaja inimeste ettenägelikkus," nendib ajaloolane ja soovitab kinnisvara arendamisel "pikema ajaloolise mälutsükli" aluseks võtta.
Kes minevikku ei mäleta
Pikema ajaloolise mälutsükli võttis oma rannaäärse maja ehitusel arvesse Pärnu ettevõtja Margus Kangur. Paraku ei ole tormid vennad.
"Ehitasin maja vundamendi 2.70 üle Kroonlinna nulli. Uurisin seejuures 1967. aasta veetõusu, mis oli 2.60. Ei osanud, näe, arvata, et vesi kõrgemale ka tõuseb," räägib Kangur.
Kui tormi asjus lokku lööma hakati, oli Kangur Otepääl suusapeol. Helistas kohe koju pojale, et see koristaks lahtised asjad aiast ära. Vesi tuli aga tuppa edasi.
"20 sentimeetrit oli vett toas. Garaaž ja katlamaja, mis olid madalamal, kadusid poolteist meetrit vee alla. Kõik, mis sinna jäi, on nüüd kahjustatud, pluss kodutehnika, mida poeg omal jõul teisele korrusele vinnata ei jõudnud: külmkapid, pesumasinad..."
Kangur pole veel kahjusid kokku löönud, aga arvab, et need ulatuvad sadadesse tuhandetesse. Kindlustus on lubanud kahjud korvata.
Kuni torm linna räsis, viibis ärimees perega kesklinna hotellis, nüüd saab ta elada oma majas teisel korrusel.
"Ehitusfirma tegeleb taastamistööga, esimesel korrusel on paljas betoonpõrand, parkett lahti võetud ja kuivatatakse mingite niiskuse imuritega," kirjeldab Kangur ja lisab, et Papli tänaval, kus tema maja, on praegu kõigil suur kuivatamine käsil.
"Tänav on palistatud suurte konteineritega, kus riknenud kraam ootab prügimäele viimist."
Puhkuselt tormiöösse
Papli tänavast veel mere poole jääb Pärnus Kaarli tänav. Ka seal on endale elamise leidnud mitmed edueestlased. Sajandi tormist pääses neist kõige kergemini mööblitootja Enn Veskimägi.
"Mul on suhteliselt uus maja. Kui ehitasin, sai krunti tõstetud, sestap tuli tuppa vett vähem kui naabritel Viktor Siilatsil või Tiina Mõisal, kelle majad ehitatud 20. sajandi algupoole. Üks vanaproua rääkis, et kui 1967. aastal torm möllas, uputas neis majades samamoodi. Nüüd oli mul aga kõigest 30 sentimeetrit vett toas. Pean ainult parkettpõranda ära vahetama."
Veskimägi naasis tormiööl puhkuselt ja oli parajasti lennukis, kui ühtäkki sõpradelt tormisõnumeid ja telefonikõnesid saama hakkas.
"Siilats oli tormi aegu Londonis, uuris minu käest olukorda. Aga mul midagi tarka öelda ei olnud. Jõudsin Eestisse siis, kui torm juba läbi oli. Naise vanemad elavad Pärnus, nemad hoidsid olukorral silma peal.
Ise tutvusin sündmuspaigaga alles nüüd, nädal hiljem. Niiskus on sees loomulikult. Kütta ja õhutada on vaja, aga mööbel väga kahjustatud ei olegi. Siilatsil, vaatasin, oli kaks prügikonteinerit maja ees. Tal ujusid kõik kaminad ja külmikud...
Aga naabrid rääkisid, et kohapeal oli korralik tormiinfo olemas - oli teada, et kell neli öösel vesi tõuseb. Nad olid käinud õhtul kella kaheksa ja kümne vahel isegi seda naabriprouat, kes tormis hukkus, hoiatamas. Aga ju see vanaproua jäi ikka magama," nendib Veskimägi ja lisab, et kannab tormikahjud ise, sest tema maja on kindlustamata.
Kümneaastane tsükkel
Transiidiärimees Jüri Mõisal läks veel paremini kui Veskimäel - tema ranna-alal asuvasse majja vesi ei jõudnudki.
"Pool meetrit jäi puudu, et vesi tuppa oleks tõusnud. Ümberringi uputas kõik ära, aga mu maja on kõrgema nuki peal. Ma Pärnu inimesena tean, et keskeltläbi iga kümne aasta tagant käib meri linnas."
Mõis oli tormiööl Tallinnas, vee kätte jäänud suvepealinna valdusi läks ta vaatama alles järgmisel päeval.
"Hoov oli küll vee all, aga maja mitte. Elekter oli ka ära ja toas ei saanud olla, aga väljas see-eest oli tore vaadata. Rohkem vaatemängu kui tragöödiat selle tormi juures, ma arvan."
Artikkel ilmus esmakordselt 20. jaanuaril 2005
