Abielumõrva lavastaja
Mulluste tööde eest parimaks lavastajaks tunnistatud Mati Unt lubas “Othello” käsile võtta soolise vägivalla teemalises artiklikogus “Vaikijate hääled”. Aprilli algul esietenduski Von Krahli teatris tema tõlgendus pealkirjaga “Hot”. Juba 11. mail esietendub Tartu Sadamateatris aga Undi lavastus Vaino Vahingu 1970ndatel kirjutatud näidendist “Potteri lõpp”, mille käsikiri vahepeal tükk aega salapäraselt kadunud oli.
Kõigepealt küsin sotsiaalselt teravate lavastuste autorilt, et mis
teda sunnib üht või teist teksti lavale tooma. Kuidas langeb valik?
Tänapäeva teatris võibolla näidend ise ei olegi enam nii oluline. Üldteada
on asjaolu, et näidend on ettekääne etenduseks. Tavaliselt iga loo taga, mis
kirjutatakse, automaatselt peitub mingi üldisem müüt või arhetüüp. Mõnel juhul
nõuab see otsimist, mõnel juhul on see kohe näha. Kui müüt on piisavalt
huvitav, kui seda on võimalik näidendist välja kaevata, siis ta pakub muidugi
huvi. Kasutan meeleldi just väljendit müüt, see on universaalsem kui lugu.
Mis puutub sotsiaalsusesse, siis see mind nii väga ei huvita, aga see
paratamatult tuleb kaasa, sinna pole midagi teha, see on vältimatu.
Kas perevägivald on eriti aktuaalne just praegu või on see pigem
igavene teema?
Perevägivald ei ole mind eriti huvitanud. Ehkki ma
olen soosivalt suhtunud naiste kaitsmisesse. Aga see ei ole mu eluülesanne
olnud.
Ma olen küll käsitlenud sugupooltevahelisi mõrvu, need on mind
huvitanud. Olen teinud ühe sõltumatu etenduse, mille nimi on “Mehetapjad”. Seda
näidati vanglates ja ka ülemaailmsel naistefestivalil. Selles lavastuses ma
propageerisin ja romantiseerisin küll meestetapmist. Aga naistetapmine on mulle
vähem meeldinud. Ja mulle ei meeldi ka need, kes seda teevad.
Miks ikkagi just nimelt “Othello”?
Shakespeare’i
“Othello” ülesehituslik intriig on ju täiesti jantlik ja jampslik. Aga ta lõpeb
kuidagi kurvasti, kusjuures seda on imetletud väga tihti – suured näitlejad
kannavad erakordse hardusega ette neid nimitegelase monolooge. Eriti ooperis.
See on mulle nalja teinud alati.
“Othellot” võib ju mitut moodi teha. Ma
tean, et üks tuntud saksa lavastaja tegi paarkümmend aastat tagasi sellise
“Othello”, kus naerdi just neegri stereotüübi üle. Seal oli Othello selline
tahmane ja ta määris naised kõik tahmaga ära. Neeger oli mängitud väga
vulgaarselt – must nägu ja punane suu.
Rassiteema mind ennast ka ei
huvitanud. Mind huvitas ikkagi artefakt, kogu see Shakespeare’i veider teos.
Kurja juur Jack (originaalis Jago) väidab “Hotis”, et tal
puudub üks konkreetne motiiv, et teda ajendab motivatsioonide kollektsioon. Kas
teie kui lavastaja meelest on samuti kõik Jacki motiivid võrdsed või mõni on
tähtsam?
Teatriteoorias on Stanislavskist alates otsitud
niinimetatud karakteri tuuma. Et mille nimel keegi tegutseb: näiteks see tahab
õnne või see tahab vabadust jne. Mina jaatan pigem neid uuemaaegseid
seisukohti, et isiksust kui niisugust kompaktsel kujul võibolla ei olegi
olemas, et ta pigem on erinevate vektorite ristumispunkt. Ja käitub igas
olukorras isemoodi.
Ei tea, kas see elus päris nii on – elus tunned ju ikka
inimese ära, kui ta vastu tuleb. Et ta on umbes samasugune ja ajab umbes
samasugust juttu. Aga see on nõnda sinuga kohtudes. Kui ta satub kuskile
ootamatusse olukorda, võib ta olla hoopis teine inimene. Võibolla Jack ongi
natuke paroodia selle peale.
Olete varemgi deklareerinud, et teile meeldib olla naiste poolt. Kas
teie meelest on nad tõesti nii alla surutud? Miks tasub olla naiste
poolt?
See on huvitav ja ega seegi pole liialdus, et sellega võib
äratada isegi teatud tähelepanu. Võib näiteks meeste viha äratada, see on
provokatiivne.
Mina ei tea, kas naistel on midagi häda või ei ole, aga see
pakub mulle pinget, esitada niisugust rolli ühiskonnas.
Võin ju püüda
teoretiseerida, et mehed tunduvad mulle jäigematena, aga asi on ilmselt selles,
et naised lihtsalt meeldivad mulle rohkem. Mehed on ju ka päris toredad ja
nendega saab ka juttu ajada, aga nendega ei ole nii põnev.
Lavastajana olen
ka tähele pannud, et näitlejannad kuulavad mind rohkem särasilmil ja elavad
kaasa, tunned, et jutt läheb pärale. Mehed tihti ainult noogutavad niimoodi
alalhoidlikult. Reaktsiooni nagu õieti pole.
Feminism?
Ma ei ole ikka õige feminist selles mõttes, et
ma ei leia, et naisi peaks teatrilaval näitama steriilsete ja üllaste
olenditena.
Pigem koostöös näitlejannadega loon sihuksed olendid, mis muu
hulgas mõjuvad natuke hirmuäratavalt. Ühesõnaga, jätavad veidra ja kahtlase
mulje, ning ma olen aru saanud, et näitlejannadele meeldib ka selliseid rolle
esitada.
Miks juhtub, et mehed on naiste vastu halvad? Nagu Hot oma naise
Demona vastu?
Ma ei ole nii asjatundja, aga eks see sõltub ühiskonnast.
Meestel Ida-Euroopas ja üldse endistes sotsialismimaades on ikka väga suur
alaväärsuskompleks. Selle peale ma ka Hoti kuju ehitasin – kui keegi tuleb
vastu ja vaatab otsa, siis ta on endaga hädas. Nad on kergesti hulluks aetavad.
Üldiselt nad ei ole tundlikud, aga väga hellad ja pepsid selles kitsas lõigus,
kui keegi midagi nende kohta arvab.
Eks siin mängib rolli vana
patriarhaalne traditsioon ka, kuid rohkem on see ikka üldisema vaimse kultuuri
asi. Sotsialismi ajal peenemat sorti hingeelu eriti ei hinnatud ja nii jäidki
mehed omadega hooletusse.
Ega mul pole meeste vastu midagi nii väga, ma
natuke lihtsalt narrin neid. Ja näitlejad on edevad ja neile meeldib ka
niisugusi asju teha.
Kas naiste hulgas leidub ka ebameeldivaid?
Siin ma ei
teeks vahet naiste ja meeste vahel. Üldiselt, kui ta on ikka väga loll,
tõeliselt loll, ega ta siis mulle ei meeldi ka. Lollus on kõige tähtsam
näitaja, ma ei mõtle siin haridust, aga mõni inimene kohe on sügavalt loll.
Ma olen mõõdukas anarhist, mulle üldiselt ei meeldi väga sihuksed äärmused.
Ega mulle ei meeldi niisugused naised, kes õudse häälega kisendavad, ennast
paljaks kisuvad, laamendavad, pori sees püherdavad, kogu aeg kaanepiltidel on.
Väga ropud ja väga edevad, noh, igas mõttes äärmuslikud naised ei meeldi mulle.
Kuidas sujus koostöö Von Krahli trupiga?
Väga kerge oli
Von Krahli näitlejatega töötada, sellepärast, et nad on väga professionaalsed,
kuna neil on erinevalt paljudest oma kursusekaaslastest väga suur kogemus, väga
suur trenn kuni modernballetini välja. Nad on töötanud Soome, Inglise, Saksa,
Kreeka, Jaapani jne lavastajatega. Nad on harjunud kõigega, nad on valmis
kõigeks.
Mida praegune Tartu-töö endast kujutab?
See on Vaino
Vahingu esiknäidend, tema nimi on “Potteri lõpp”. Kuid see on lastele
ebasoovitav, Potter oli juba 1970ndatel pealkirjas, kui Vahing seda
kirjutas.
See näidend ei läinud tollal läbi ja keegi ei riskinudki seda teha
üks kümmekond aastat. Ja siis ta kadus ära, tähendab, käsikiri kaotati ära.
Volkonski kaotas ta vist kuskile taksosse. Sinna on veerand sajandit tagasi.
Nüüd ma leidsin ta üles ja otsustasin lavale tuua – arvan, et näidend pole oma
veidrust ja paranoilisust ja mitte-mainstream’likkust kaotanud nende aastate
jooksul.
Sisu on võimatu ümber jutustada, aga seal on üks advokaat, kes ei
taha Potterit kaitsta ja muudab oma käitumisega tema elu põrguks. Nagu juba
pealkiri ütleb, lõpeb lugu halvasti, aga kokkuvõttes on päris naljakas. Heas
mõttes jampslik.
Kas on mingis mõttes erinev lavastada Tartus ja Tallinnas? Või vahet
pole?
Näitlejate mõttes ei ole vahet, meelisnäitlejaid on mul
mõlemal pool. Aga publiku vahe vist on. Tallinnas tuleb rohkem nagu kindla
peale teha. See tähendab, võib küll teha midagi imelikku, aga teatud piirini.
Liiga radikaalset või ka liiga intellektuaalset asja ei maksa Tallinnas teha.
Kahjuks.
Tartu linnapildis domineerib üliõpilaskond rohkem ja mul on jäänud
mulje, et ma suhteliselt neile meeldin. Ehkki ka Tallinnas on ju üliõpilasi
palju, aga nad kas kaovad kuskile ära või ei jõua mu etendustele või käivad nad
mujal. Tallinnas tuleb teha rohkem mainstream’i kanti, Tartus julgen võtta
endale suuremaid riske.