Ühe-mehe-show
Kunagi räägiti ühes Vikerraadiosaates end Eesti turule hästi sisse söönud rõivamagnaatidest ja eriti sealhulgas kellestki itaalia disainerist Ivo Nikkolost (loe: nikoolost). On täiesti iseenesestmõistetav, et kõik teavad seda nimesilti ja ehk on kohanud ka neid armanilikult rahumeelseid riideid, kuid inimene brändinime taga ei taha nagu meenuda. Sest mees ise hoiab tavatult madalat profiili.
Mul on juhtunud nõnda, et tean Ivo Nikkolot kui kaubamärki juba pea seitse hooaega (hooaeg on moetööstuses pool aastat), pildistades selle brändi imagokampaaniaid. Mulle on alati meeldinud teatav külm tundlikus, mis on kumanud neist riietest läbi tänu väga kvaliteetsetele ja kohati “imelikele” materjalide ning stiilsetele detailidele (peen triibuline kant jaki äärel või kergelt nihkes seeliku äär). Hästi valutu on olnud see koostöö – ei ole suuri kolleegiume või reklaamiagentuure, kus igaüks oma briljantset visiooni sulle selgeks prooviks rääkida. Oluline on olnud teatav tundlikus, mida need rõivad esindavad. Kuigi viimasel pildistamisel oli õhus ka mässu – täiesti ootamatult leidis Ivo, et meie (st. minu ja Ivo Nikkolo tookordse parema käe Gea Prometi) ideepilt on liiga korralik ja igav. On vaja märga pintsakut koos ujumispükstega ning totaalselt rammestunud modelli keset riknema minevaid piduroogi! Ju see oli mingi sisemine punkar, mis liiga pehmelt voolu sobituva rõivakuninga sees liigse rutiini vastu mässas. Mõnikord tundubki, et Ivo on alati vastu. Et kui kõik leiavad, et just see pilt või kangas on hea, siis Ivo ilmtingimata oponeerib. Ning kui miski kellelegi kohe kuidagi ei meeldi, siis Ivo jaoks võib see olla suurepärane. Seega põhimõtteline mittekonformist.
Sidebar:
Peale ERKI lõpetamist `86 tuli neli aastat Tallinna Moemaja (üks kümnest moekunstnikust seal) koos suurejooneliste moedemmidega Kalevi Spordihallis. Siis järgmised neli aastat Baltikas (Ivo elukaaslane Marika Siska töötab veel praegugi Baltikas meesterõivaste disainerina). Ning 1994 oli aeg küps, et luua oma märk – Ivo Nikkolo. Tegu on tõelise one-man-show`ga, sest kogu investeering firmasse on tulnud disainerilt endalt. Tilgakaupa ja firma on laienenud seda kõige orgaanilisemat teed pidi. Praegu saab Ivo Nikkolo disainitud rõivaid osta Eestist, Soomest, Rootsist, Norrast ja Taanist.
2. Sidebar
Pärisin teravapilguliselt moespetsilt Anu Merilalt, mis on teinud Ivo Nikkolost Ivo Nikkolo?
“Üks tuttav mees pillas lõbusa repliigi: “Ivo Nikkolo oli Ivo Nikkolo juba siis, kui Hans H. Luik alles Žiguliga ringi sõitis.” Tähendab see muidugi vaid seda. et Ivo Nikkolo on alati silma paistnud suurejoonelisusega, mida raamib peen kriitikameel. Mitte iga disainer ei oska õnnestunult ühendada elegantset joont mugavusega, mitte iga disainer ei suuda luua terviklikke kollektsioone ning kaugeltki mitte iga disainer ei söanda kaubamärki nimetada oma nime järgi. Neis omadustes peitub Ivo Nikkolo jõud - ta looming on konkreetne, nõudlik ja väljapeetud. Võiks isegi öelda, et Ivo Nikkolo riided teevad elu lihtsamaks. Kuid Nikkolo rõivastes naine pole kindlasti see, kes kohe esmapilgul pahviks lööb, pigem naine, kes lõpuks meelde jääb.
Ja inimesena on ta äärmiselt sõbralik, tagasihoidlik, aga ka pisut eraklik. Sellest hoolimata alati nähtaval, alati tema, alati keegi.”
3. sidebar
Miks on Ivo Nikkolo projektid nii edukad? Küsisin seda ka koos Ivo Nikkolo ja Kirke Aroniga kunagi ajakirja Stiil asutanud Pille Pihlamäelt:
Ivo on mees, kes teab mida teeb. Ta tegutseb läbimõeldult, on äärmiselt põhjalik ning ettenägelik. Oma moekollektsioonides ei tee Ivo peadpööritavaid trikke. Ta on pigem stabiilne, uudsuse annab just mäng põnevate kangaste, aksessuaaride ja detailidega. Ivo disainitud riided tunneb ära. Ivo riiete tarbija teab, mis teda poodi sisse astudes ees ootab, aga Ivol on talle alati üllatus varuks. See teebki Ivo Nikkolost eduka kaubamärgi.
Mis puudutab Stiili asutamise lugu, siis viitaksin eelöeldule. Ivo ei seo oma nime millegi juhuslikuga. Tema tegemistel peab kvaliteedimärk küljes olema.
ALUSTAME ALGUSEST
(vastab Ivo Nikkolo madal, pehme ja ülirahulik hääl – midagi Aarne Üksküla ja Ain Lutsepa vahepealset)
Millised olid su ideaalid kui tegid oma firma? Maailmavallutusplaanid?
Eks see oli nõnda, et kui mingit aega oli päris hästi läinud, siis tundus küll, et võiks kogu maailma vallutada. Aga eks reaalsus tegi omad korrektuurid. Ja Eestist Suurde Ilma startida on ikka ka üsna võimatu. Süsteemselt sinnapoole püüelda ei ole võimalik.
Õnn ja juhus?
Õnn ja juhus.
Kui sa võrdled seda hetkekliimat, mis oli `94 kui sa lõid oma firma ja praegust hetke – kas sa teeks ka praegu oma firma?
Sel ajal oli muidugi fenomen, et kõik kohad olid veel vabad. See, mis oli müügil, see ka kaubaks läks. Vene ajal oli ju põhiliseks probleemiks pigem tootmine. Praegu on vastupidi – toota võib palju, aga probleemiks on pigem turustamine. Tuleb osata müüa.
Aga ikkagi – kas sa teeks ka pragu oma firma?
Mina vist isegi teeksin. Aga siis peaks olema ka mingi teine sissetulekuallikas – kõiki sääste nõnda alla panna, nagu me siis tegime, oleks vist hetkel liiga riskantne.
Mind on alati huvitanud kunstniku ja disaineri lõikejooned. Kas sa tunned end kunstniku või disainerina?
Mina olen ikka disainer. Kunstnik väljendab enda ideid, disainer väljendab oma sihtgrupi eeliseid. Kunstnik ei ole seotud oma kliendiga.
Kas see mingi sisemist konflikti ei tekita?
Ei, see ei tekita. Pigem on probleemiks juhtum, kus disainer ja ettevõtja minus kokku põrkavad.
Kuidas Sa tunnetad disainerivastutust? Kas see on seotud ka ettevõtte laienemisega - mida suurem läbimüük, seda suurem vastutus?
Ei ole ma arvan.
Millal läheb firmal hästi?
Kui püstitad endale eesmärgi ja sul on olemas selle saavutamiseks vajalikud tegurid (head töötajad, hea toode, trendid ja siis tuleb raha iseenesest ka raha). See kui firma kasvab, ei tähenda veel, et sul raha on. Aga kui raha on piisavalt, siis võib endale mõnikord lubada ka kunsti teha. Kuid teadmine, et ma pean maksma 40-nele inimesele palka, ei luba mul liiga palju luulusid teha. Kollektsiooni lisan küll alati ka originaalsemaid mudeleid, mille puhul on teada, et need nii hästi kindlasti ei müü.
Imagoloogiliselt on vist oluline, et on ka asju, mis on rohkem eneseväljenduslikumad ja isikupärasemad kui laiatarbekaup tavaliselt?
Eks see nii ongi. Kuid on päris reegel, et kui midagi fantaasiaküllasemat teed, siis see kohe kindlasti ei müü.
INIMENE KUI KAUBAMÄRK
Sul on huvitav situatsioon – firmas on ka juhatus, kellele Ivo Nikkolo on volitused andnud. Paratamatu konflikt?
Eks ma pean oma firma distsipliinile alluma, sest muidu ei saaks ma seda teistelt nõuda. Niikuinii on minuga häda, et ma raiskan liiga palju raha. Eks see ongi konflikt minu kui firma omaniku ja minu kui firma peadisaineri vahel. Kuid see sõlm on iga disaineri töösse sisse kirjutatud – disainer tahab üht ja omanik raha ja tootja tahab hoopis, et oleks tehnoloogiliselt võimalikult lihtne toota…
Kas see on sind mõnikord häirinud ka, et sinu kui inimese ja kaubamärgi nimi kattuvad?
Enam ei häiri – nüüd ei pane tähelegi. Eks see alguses võttis võpatama kui öeldi “pane Ivo Nikkolo sinna peale” vms.
Aga kui sa oleks alguses teadnud ette, et firma hakkab niimoodi kasvama, oleks ehk pannud hoopis mingi neutraalsema brändinime? Et säilitada anonüümsus ka inimesena?
Jah, inimesena tunneks ma end kindlasti palju mugavamalt kui Ivo Nikkolo ei tähendaks ka kaubamärki. Aga samas – õnneks on nimi ju hea. Ei ole vaja häbeneda ka.
Palju sa jälgi trende? Ja palju kaubamärgile omast ivonikkololikku käekirja?
Eks ma jälgin ikka. Maailma mastaabis ei ole me ju mingid tegijad. Trendid sünnivad mujal ja neid tegelikud suunavad hoovused tulevad hoopis sügavamalt – tänavalt, keemiatööstusest, tekstiilitehnoloogiast… Disainerina pean ma neid hooaja märksõnu paratamatult arvestama. See on oluline, et turul püsida, eriti muidugi välisturgude puhul.
Teine tee oleks teha mingit väga oma ugri-mugrit ja sellega ka väga edukalt läbi lüüa…
Aga see oleks vist pigem kurioosne ja marginaalne juhuste kokkulangevus…
VIISAASTAKUPLAANIST
Kas sa oled seadnud endale mingid eesmärgid tulevikku – sina kui kaubamärk ja sina kui inimene?
Eesmärk on ikka laieneda, uusi turge hõivata. Eelmisel aastal tulid lisaks Soomele ja Rootsile ka Norra ja Taani juurde. Ja veel mõned turud sisisevad vaikselt…
Aga isiklikus plaanis? Kas nende kümne aastaga on töömaht ja närvikulu suurenenud? On see töö läinud mugavamaks – firma on rahunenud mingisse kindlasse voolusängi?
Ei seda nüüd küll ei saa öelda…
Vaba aega on rohkem?
Seda ehk küll. Alguses pidin kõik tööd ise tegema – sõna otseses mõttes sõitma kangarullid autos mööda ilma ringi. Praegu on see kõik jagatud suure hulga inimeste vahel. Kuid eks ka kogused on suurenenud kordades.
Samas on üldse kogu rõivatootmine nagu sassis. Kui varem oli see sesoonne protsess – iga kollektsiooni loomiseks oli täpselt pool aastat – siis nüüd on see kõik ära lõhutud. Vahele on tulnud väiksemad ekspresskollektsioonid ja kõik rabelevad, et oma asjad turule tuua järjest varem. See on viinud selleni, et ei ole enam süsteemi. Kogu rõivatööstus tundub seetõttu kuidagi pidevas pinges.
Eks see on üldine nähtus – et mitte kiirrongist maha jääda oleme me sunnitud samas tempos kaasa traavima. Muud võimalust ei ole?
Ma ei kujutagi ette, milleni see lõpuks välja jõuab. Üks suur pudru ja kapsad…
On ju tootjaid – Eestist näiteks Monton – kes tulevad uue kollektsiooniga välja lausa iga kuu!
See ongi jube segadus – osa firmasid töötab ühe süsteemi järgi ja osa teises rütmis. See on võtnud ära palju töö fun`i.
Kui palju sa tunned endas energiat, et seda traavimist jätkata? Või on kusagil mingid salamõtted, kuidas raja kõrval veidi puhata? Võtta keegi, kes sinu nime all kogu kollektsiooni disainiks – see ei ole kõvade brändinimede puhul mingi haruldus?
Mul ongi juba ligi 5 aastat olnud üks abidisainer. Alguses Gea Promet ja nüüd värskelt Eve Hanson.
Eks ma olen mõelnud küll, et võiks vahetevahel eemale tõmmata ja tegeleda millegi hoopis muuga. Vahepeal ma isegi tegin nii. Kuid iga kord kui ära olen, siis ei tundu asjad päris nii voolavat kui tahaks…
Kontrollfriik?
Mulle on tundunud, et mõni asi on lihtsalt väljunud minu hingelaadi alt. Ja kui nimi on taga, siis ma ei saa seda endale lubada.
Aga mis ikkagi tõmbab? Millega sa unistustes tahaks vahetevahel tegeleda?
Ei oskagi öelda… Tahaks lihtsalt natuke rutiini lõhkuda. Laadida.
Peale kõige muu oled Sa ka üks kolmest ajakirja Stiil asutajaliikmest. Kuidas sündis üks Eesti edukamaid naiste- ja moeajakirju?
See oli alguses tüdrukute idee rohkem ja eks nad haarasid mind kui moeinimest kaasa. Uue – “nagu välismaa”- moeajakirja idee - tundus 90-ndate alguses üks paljudest tühjadest niššidest. Alguses oli muidugi kogu protsess üsna närvesööv. See pilt, mis peas oli, erines ikka üsna kardinaalselt sellest, mis trükikojast välja tuli. Nii mõnigi kord sai trükiprotsessi käigus ilusast pildist ebamäärane udukogu. Aga eks see oli kõik aja märk.
Oma parfüümist näiteks ei unista?
Eks sealt parfüümi- ja aksessuaaride poolelt tuleb paljude kuulsate kaubamärkide põhikasum. Kuid ole nüüd aus – kui poeletil on kõrvuti Gucci ja Ivo Nikkolo lõhn – kumma sa valiks?
Kuid mingid aksessuaari-liinid teil vaikselt vist susisevad. Ivo Nikkolo poodides on ka nii lipsud, jalanõud kui ehted?
Kingadele ja ehetele ei tee me ise disaini – ostame sisse kollektsiooni teemadega haakuvaid asju. Kuid jalanõude disainimine mulle küll meeldiks. See oleks väga uhke asi.
Teie tootmine on kõik Eestis? Odav Aasia ei pilguta flirtivalt silma?
Praegu toodame küll kõik Eestis. Ei välista, et aasta või paari pärast kui firma tootmine on suurenenud teatud maani, siis tuleb vaadata Aasia poole. Sama korraliku kvaliteedi saab palju odavamalt kätte.
Kahju ei ole?
See on paratamatus.
EESTI TURGU EI OLE!
Eesti turg ja välisturg? Erinevused ja sarnasused?
Eks iga turg on mingil määral erinev. Kusjuures võin öelda et erinevus Soome ja Rootsi vahel on märksa suurem kui Eesti ja Soome või Rootsi vahel. Kujundlikult võiks panna Eesti panna sinna vahele. Ja näiteks meestekollektsiooni, mis Eestis päris kenasti läheb, on välisturul praktiliselt võimatu müüa. Sel alal on veelgi raskem end tõestada ja tuntud märkide kõrvale sisse süüa.
Tootja koha pealt on muidugi Eesti turu märksõnaks see, et Eesti turgu ei ole. Turu edu määrab tarbijahulk. Meil on piiratud võimalustega turg – rahahulk, mis siin liigub on üsna tühine.
Kuid sisuliselt võin öelda, et eesti naine on maitsekas ja stiilselt riietuda armastav.
See võib muidugi vaid meile nii tunduda, sest me hindame ju seda turgu enda maitse-eelistuste mätta otsast praegu.
Mood iseenesest on väga meediaga seotud ala. Kuidas sa sellesse suhtud?
Saan aru meedia rolli olulisusest moe puhul, kuid tunnistan ausalt, et ma ei valda seda teemat. Kogu maailmamood ja suured nimed on ju tegelikult haibitud mull. Kui sa hakkad neid asju ükshaaval lahti arutama, siis sorry… Aga eks on muidugi ka häid asju.
Kui sa vaatad kuidas uusi nimesid taevasse lennutatakse - taustaks imelised legendid ja šokeerivad kollektsioonid. Ja siis läheb aasta-paar mööda ja kõik nurgad on maha lihvitud.
Reklaam?
Meedia puhul on küsimus, et kui ma 1000 krooni eest müün asju ja 100 krooni eest ostan reklaami – kas ma võin olla kindel et ma järgmisel korral müün 1100 krooni eest? Seda ei tea iialgi ja selle ennetavaks mõõtmiseks ei ole valemeid.
Aga kui palju sa teadlikult kultiveerid oma kaubamärgi imagot? Või pooldad pigem strateegiat: läheb just nii nagu läheb…?
Minu puhul on kindlasti reaalsem see viimane variant. Loomulikult on kõige aluseks hea toode. Me ei ole selle kümne aasta jooksul kunagi pidanud oluliseks raha paigutamist mingi mulli alla. Pigem ikka hoida kliente ja võita uusi juurde läbi toote enda.
Miks Ivo Nikkolo ei korralda suurejoonelisi moedemonstratsioone?
Et seda hästi teha, on see jube kulukas.
Aga reklaam ja imago pärast?
Tahaks küll teha tegelikult. Kuid kahtlen, kas see tasub end ära. Panna meeletu raha huugama ja siis näiteks sajab show-päeval meeletult vihma. Kes sinna siis tuleb?
Ning see, et pärast ilmuvad lehes pildid allkirjaga? Võib-olla oleks see mõttekas kui Eestis oleks sisukas ja professionaalne moe-alane retseptsioon. Et kui kellelgi tuleb välja uus kollektsioon, siis seda analüüsitaks ja kritiseeritaks. Praegu elab mood tekstis peamiselt pildiallkirja kujul.
IKKAGI INIMENE, MÄRGI TAGA
Kui palju ikkagi peegeldub sinu kui inimese elu – meeolud, kriisid, hetked – Ivo Nikkolo kollektsioonis? Saad sa seda üldse endale lubada?
Eks ikka, aga pigem on kollektsiooni loomine kompromisside küsimus. Samas kui ma olen mingi väga kindla kiiksu pähe võtnud, siis selle ma kuidagi tavaliselt ka läbi surun.
Kui sa vaatad oma 20-nele Ivo Nikkolo kollektsioonile tagasi – kas sa näed seal ka ennast mingis konkreetses ajahetkes vastu peegeldamas?
Raske öelda, peaks vaatama. On asju, mille pärast on ka veidi häbi ja samas on võtteid ja ideid, mida me ikka ja jälle uuesti kasutame. Ja eks mingid südamelähedased teemad tõusevad ikka pidevalt pinnale.
Kui palju sa jälgid moest väljaspool toimuvat? Kas Eesti disain – sisekujundus, tootedisain, arhitektuur – pakub pinget?
Arhitektuur kindlasti. Üldiselt tundub disain ikka nõrk, kuid tundub, et mingid tuuled nagu on hakanud puhuma.
Arhitektuur kui kunst või kui keskkonna osa?
Ikka kui keskkonna osa. Mõnikord kui sõidan läbi Tallinna kesklinna siis… No ütleme nii, et ma ei mõista seda!
Sinu haridustee Eesti Kunstiakadeemias algaski ju tegelikult arhitektuuri osakonnas. Kuid peale kahte aastat vahetasid eriala ja läksid moodi õppima. Miks?
Matemaatikaga seotud aineid oli liiga palju ja seal ei tundnud end kõige tugevamini…
Samas kui võrrelda ühe “keskmise moeloojaga”, siis tundud sa küll väga ratsionaalne ja mõistuseinimene. Teisiti vist ei olegi võimalik tulla edukalt ideele luua oma firma? Sest neid, kellel loomingulist powerit jätkub on ju küll, kuid just see teine jalg kipub lonkama…
Ega see firma ei tekkinud ka 0-punktist. See oli juhuste ja äpardumiste rida. Kõik tekkis kuidagi loomulikult.
Aga miks on riided sellises õnnistatud positsioonis? Meil on terve rida väga tugevaid ja turul(sh. ka mitmetel välisturgudel) läbi löönud rõivadisainereid, aga peale Luisu ja Mangi ei meenu ühtegi kinnistunud tootedisainerit?
Mood on ikkagi omaette maailm ja tema väljund on tunduvalt suurem. Riided vajame me kõik ja päris mitu korda aastas soetame endale ka midagi uut. Kuid diivanit või lampi ostame tavaliselt kord-paar kogu elu jooksul. On ikka vahe, kas teha vilets pintsak või vilets maja – viletsa pintsaku viskad minema, aga maja…
Kui sa oma brändi võrdled mingite maailmanimedega, oskad sa tuua mõned paralleelid või nimed, kes mõtlevad samas suunas?
Eks see mood muutub nii kiiresti, et ka lemmikud vahelduvad.
Sind on mõnikord kutsutud eesti Armaniks?
See jäi külge kunagi mingist intervjuust ühele soome ajakirjale. Aga Armani stabiilsust imetlen küll – samal ajal kui teised kõrval tõusevad ja vajuvad, on tema pea 30 aastat kindlalt esirinnas.
Kas sul on ka omad erakliendid?
Ei. Kunagi ma tegin küll meestele ülikondi ja villaseid mantleid – oli paar õmblejat ja ateljee.
Kuidas see sobis?
Meestele võib teha küll. Naistele on raskem – nad on palju kapriissemad. Ma ei ole ka kõige parem suhtleja – ei oska võõrastega tühja juttu ajada
