Milleks on vaja naisajalugu?
Vera Poska-Grünthal avaldas 1936. aastal “Elava Teaduse” sarja 58. raamatuna lühimonograafia pealkirjaga “Naine ja naisliikumine”. Teose kaanepilt on kollaaz ehk koondportree 66st Euroopa naisest läbi aegade, kelle hulgas on 15 eesti naist, kes pärinevad XIX ja XX sajandist. Kui Tartu Ülikoolis oma käesoleval sügisel toimuval naisuurimuskursusel üliõpilastelt küsisin, keda nad nime- või näo järgi ära tundsid, siis eesti naiste hulgast teadsid nad Marie Underit, Lydia Koidulat, Anna Haavat, Aino Tamme ja Miina Härmat. Mitte aga Mari Raamotit, Helmi Põldu, Minni Kurs-Oleskit, Johanna Pätsi, Marie Reisikut, Alma Toomingat, Alma Ostra-Oinast... ega ka Lilli Suburgi, kelle kuvand koondportreelt puudub, aga kelle “Kogutud kirjatööd” ilmusid 2002. aastal.
Kas on üldse oluline, et üliõpilased neid kultuurilooliselt olulisi naisi teaksid? Kas pole neist viiest loomingulisest suurnaisest haritud eestlasele küllalt? On ju ka palju eesti mehi kultuuriloolist varjusurma surnud. Skeptiline lugeja lisaks, et Poska-Grünthali kaanepilt on ajastuspetsiifiline ning kuvandite valik teenib mõtteliselt raamatu alapealkirja eesmärki: käsitleda naisliikumist. Organiseeritud naisliikumises ei osalenud ju esimese Eesti Vabariigi ajal ammugi mitte enamus eesti naisi. „Hall“ enamus saavutas võimaluste korral, olude sunnil ning antud majanduslikes piirides hariduse, abiellus, sünnitas lapsi, ja tegi tööd. Ta oli aukartustäratavalt tubli: majalukk, mitmekülgsete oskustega, healoomuline, ennastsalgav ja väsimatu taluperenaine või linnaelanik, järgmise põlvkonna kasvataja ja kujundaja, kas kodus või kooliseinte vahel, pärimusekandja. Ja sealjuures oma rolliga siiralt rahul? Rahul ka enesest vaikimides mööda minemisega? Nähtamatu eesti ajaloo naispeaosaline kipub muutuma kahtlaselt ideaaliseeritud ikooniks. Kus on Poska-Grünthali raamatu kaanel selle naise portree?
Portreedegalerii on üpris hädaohtlik moodustis ka teistel põhjustel. Kuulsad naised on piisavalt erandlikud, et olla lihtsurelikele eeskujuks, olles sageli sattunud vastuollu üldkehtivate normidega. Erandlike naiste rõõm, julgus, vaev ja valu on nõudnud tõkete ületamist, mille tagajärjel on uksed avanenud ka neile, kes järgmistes põlvkondades on soovinud... näiteks haridust saada. Aupaiste oreool, aukartusvärin loominguliste naiste ees teeb neist teenäitajad, kelle savist jalad on diskreetselt varjatud, kuigi ka savis ja lonkamises peitub palju elutarkust. Madli Puhveli inglisekeelses Koidula-käsitluses Symbol of Dawn on näha nii uurija põhjalikkust kui sallivat uudishimu, langemata tuntud lõksu, et nais-suurkuju juures pakub ikka „elu“ rohkem huvi kui „looming.“ Ometi võib nentida, et naiste jalad on paraku hindavate tagasivaatajate silmis savisemad kui meeste omad, kellele andestatakse ehk rohkem. (Kas rongaemale ja sinisukale on vastavat meessoo kohta käivaid keelendeid? Kas meeste saavutusi seletatakse eraeluliste hälvetega, „ronga(isa)dusega kinni makstavatena?)
Positiivsete suurkujude kõrvale võiks muidugi ka koostada „halbade“ suurnaiste portreedegalerii, mis oli juba 14. sajandil olemas, kui Euroopa esimene kutseline naiskirjanik Christine de Pizan, kes oma austatud ning kõrgseisusega abikaasa surma tõttu majanduslikel põhjustel sulge haarama pidi ning asus koostama oma retooriliselt elegantset suguõdede kaitsekõnet millele ta andis Püha Augustinuse Jumala Linna järgi pealkirja Cité des Dames. Naisüldsust oli vaja kaitsta nende „kuulsate ja pahade“ vastu, kes „normaalsete“ (ka vaikivate) naiste maine suutnuks ära rikkuda. Portreedegaleriid pluss ja miinusmärgiga kutsuvad esile galeriidevahelise sõja võimaluse. Kas häid erandeid on rohkem kui halbu?
Ometi pole portreedegalerii veel Ajalugu. Põhiküsimus ongi selles: kuidas jõuda portreedegalerii tasemelt ajalookirjutuse juurde? Ja mida kujutaks endast ajalookirjutus, mis keskenduks naistele kui ajaloost osavõtjatele? Kas Eestile on „naisajalugu“ vaja? Kas naised üldse ajalukku küündivad?
„Tegijaid“ on meeste hulgas rohkem olnud, ning tavaettekujutus ajaloost on, et see on tegude ja tegijate (võitlejate, otsustajate, valitsejate, seiklejate, avastajate) päralt ja akadeemiliste „tegijate“ mäletada ja kirjutada. Mida naised ajaloo jooksul siis õieti tegid? Kui nad „tegid“ lapsi, süüa, kangaid (seega tööd), ühtlasi ja sekka ka raamatuid ja institutsioone, millistes allikates nende tegude jälgi võiks otsida? Vaikivat, isegi nimetut mineviku naist tuleb otsida kohtuaktides, perekondlikes varainventuurides, sünni-ja surmatunnistustes, arstlikes toimikutes, kirjavahetustes. Selliste ürikute lugema õppimiseks kulub aastaid
Naisajaloo kirjutamiseks tuleb „tegude“ mõiste ümber hinnata. Oleks väga eksitav väita, et Helmi Põld, Helmi Reiman-Neggo, Klavdia Bezhanitskaia, Renata Beckmann, Lisbeth Vogel, Camilla von Stackelberg, Ella Lüüs, Minni Kurs-Olesk ja Vera Poska-Grünthal ei olnud „tegijad“. Kas tiisikuse ravimine, Eesti Vabariigi perekonnaseaduse visandamine, üksikemade lastetoetuse ja juriidiliste õiguste eest seismine, koolide asutamine ja pedagoogika juurutamine, sotsiaaltöö rajajoonte tõmbamine, rääkimata uurimistöö füüsikalise keemia alal, „tegu“ või ei ole? Seega kuuluvad tegijad naised raudselt ajaloo juurde ja ajalukku.
Kuid optimistliku pildi kõrvale tuleb asetada ka tõkete ja tõrgete lugu. Sirje Kivimäe ja Sirje Tamuli poolt koostatud artiklite kogumikust Vita Academica, Vita Feminea. (Tartu Ülikooli kirjastus 1999), võib lugeda kui keeruline oli naiste teekond täisväärtusliku eestimaise kõrghariduse juurde, ning kuivõrd kultuuriliselt ning etniliselt mitmekesine oli Eestimaal õppiv (ehk välismaale alternatiivi otsima läinud) naissoost haridusjünger. Naisajalugu on Eestis käegakatsutavalt ja kõrgekvaliteetselt olemas. Naiste ajaloolist kogemust kaardistavaid uuringuid võiks aga palju rohkem olla.
Tuletagem meelde, et nii oli ka 1924. aastal, kui Johanna Päts ühes kõnes väitis:„Mõistlikud naishuvid ei ole midagi muud kui ühiskonna üldhuvid.“ Võiksime väita, et ka „naismõttelugu“ on Eestis olemas, vähemalt allikmaterjali näol Lilli Suburgi “Kogutud kirjatöödes”, ja Ariadne lõngas ning Journal of Baltic Studies 2003. aastal ilmunud balti naiste erinumbris.
Pärast ligi kolm aastakümmet kestnud poleemikat, on ajaloolased nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas jõudnud järeldusele, et naiste ajalugu on lahutamatu, samas aga sageli nähtamatu osa ajaloost. Küsimus „Aga mis naised sel ajal tegid?“pole enam kohatu. „Naisajalugu“ — naistele keskenduv ning naistega piiritletud ajalugu on ometi poleemiline, provokatiivne, kompensatoorne — ning ajas muutuv — nähtus. Naisajaloo loomise klišee „lisada naisi ja segada“ (Add women and stir) 1970. aastatel reedab tõsiasja, et kui naisi supipotti lisada, on leem vürtsikas ja ettearvamatu, isegi tunduvalt kõrvetav kui konservatiivse ajaloolase maitse. Naiste „lisamine“ ajalukku nõuab nende mõttemallide lahti kangutamist, mis periodiseerisid neid ajaloost välja ehk hindasid neid „mittetegusaks“ taustaks. Tavanaisi arhiividest üles otsida nõuab lisapingutust, ehk ka tõhusamat koolitust allikatega suhestudes. Supp neelatakse alla ning selle historiograafilisi tagajärgi on asutud seedima.
Euroopa varase uusaja ajaloolane Natalie Zemon Davis väidab, et „naisajalugu“ peaks looma pinnase mitte ainult naiste olukorra ning ajaloolise kogemuse lahti kirjutamiseks erinevatel ajastutel, vaid uurimustele sugudevaheliste suhete, perekonna, ning ühiskonnakorralduse kohta. Zemon Davis toonitab, et perekonna- ja sugudevahelised suhted on ajas muutuvad. Illusioon, et need on ajatud võib mõjuda rahustina ajastul, mil nälg põlisväärtuste ja järjepidevuse järgi on silmnähtav, samas aga sigitab selline usk müüte.
„Naisajalugu“ on Eestis vaja selleks, et eesti talurahva ja linnarahva eluolu käsitlus hõlmaks endastmõistetavalt nii naisi kui mehi. Selleks tuleks Natalie Zemon Davisi nõuannete järgi kirjutada eesti perekonna kultuurilugu läbi aegade. Et üliõpilane teadvustaks kas ja kuidas mõijutas tema vana- või vanavanaema elu hääleõigus, võimalus omada kõrgharidust ning 1932. aasta „Abielukeeluseadus.“
Tänu Vera Poska-Grünthali Elava Teaduse sarjas ilmunud raamatule, sai Tartu Ülikooli meestudeng naisuurimuskursusel möödunud nädalal teada, et just see äsjamainitud seadus sundis tema Eesti esimeste naissoost loomaarstide hulka kuuluvat vanaema oma kutsetegevust katkestama. Õnneks leidis too võimaluste rakendada omaoskusi ebaametlikult. Oma esiema eluloo ajaloolisse konteksti asetamisega sai üliõpilane ja seminarirühm tervikuna veidi targemaks.
