Lauri Sommer, „Nõidade õrnus“
Olemata küll kahjuks tervenisti lugenud Sommeri kahte eelmist kogu, ühtlasi tahtmata mõjuda propagandistlikuna, väidan siiski, et käesolev peaks kuuluma tungivalt soovitusliku lugemisvara hulka. Sõna kõige otsesemas mõttes nõiduslik-ilmutuslikku tunnetust kandev tekstikogum, rohkete viibetega Masingu suunas, meeleolult justkui „Akira Kurosawa unenägude“ filmi viimane, pidulikem unenägu, paiguti vilksatab ühtteist „Sadat aastat üksildust“ meeldetoovat. Pealkiri „Nõidade õrnus“, psühhedeelne kaantekujundus pluss pisut vana vinüüli meenutav formaat, kõlksuvad luuletuste loitsulise rütmi ja sisulises plaanis müütilis-muinasjutulise laetusega kaleidoskoopselt kokku. Sommer segab raskemeelse helgusega religioossust ja retrot, sobitab ajavälise nägemuslikkuse teadlikult hoitud lapselikkusega. „lähen mõistuse teise otsa / jättes mõtete / teenimise / kujutlused, mälestused, ihad / saades / üleni täidetud teest / vaid siis / mu üksindus saab ühenduseks teistele“. Silopallid talvepäikeses on nõidaderaamatu järgi näärivana mahaunustatud kohukesed, tihased siutsuvad klaverihelide vahele ja mullid loksuvad aeglase õukonnana jääaluse kala ümber. Ühtekuuluvuse allakriipsutus üleni, esimesest nummerdamata leheküljest viimaseni välja.