Tumeraudjate aegu
Aravete asula keskel ootavad oma viimsetpäeva mahajäetud tallid. Aknad on neil juba ammu puruks löödud ja uksed vihmadele-tuultele valla. Maas vedeleb kabjanaelu ja nurka visatuna hunnik lookasid ja range. See on kõik, mis järel Eesti parimaks tori hobuse tõuaretusfarmiks tituleeritud kasvandusest. Veel 1990. aastate algul tallid särasid ja siin hirnusid uhked täkud, keda käidi imetlemas Moskvast Ameerikani.
Kokkupanemine algab
Oli küüditamise aasta 1949. Eestis loodi sunniviisiliselt kolhoose, ka Aravetel. Sel lootusetul ajal tuli vastasutatud majandisse tööle noor samast kandist pärit agronoom Arved Toots. Kuidas kõik täpselt alguse sai, pole kahjuks enam kelleltki küsida. Kindel on aga see, et hobusekasvatus algas Aravetel just tema saabumisega. Kas oli see omalaadne sisepagulus või suur loomaarmastus – kõige tõenäolisemalt mõlemad –, kuid järgnevaks neljaks aastakümneks pühendus Toots hobuste kasvatamisele ja aretamisele jäägitult. Temaga algas ja temaga ka lõppes tori hobuste ajastu Aravetel.
Kui Helene Kaasiku 1964. aastal Aravetele jõudis, oli hobustekasvatus täies hoos. “Kõva farm oli, üle saja hobuse,” meenutab Helene, kellest sai peagi üks hobusefarmi tallimehi. See arv püsis ka kõik järgnevad aastakümned. Varasemate aegade kohta aga ei oska Helene palju rääkida. Hobuseid saadi ka ümbruskonna taludest, kus peeti tõutäkke. Ja siin pandi nad kokku ja aretati edasi. “Pandi kokku” on Helene väljend.
Seitsmekümnendate keskel oli kokkupanemine andnud Aravetel juba niisuguseid tulemusi, et farm kuulutati vabariigi parimaks. Detsembris 1978 kirjutas ajakiri Sotsialistlik Põllumajandus siinsest hobusekasvatusest ülistavate sõnadega: “Viimasel neljal aastal on Aravete tõufarm saanud tõufarmidevahelises võistluses kõige kõrgema hinde ning saavutanud vabariigi parima hobuste tõufarmi kuulsuse.”
Aravete tõufarm andis küll eliitklassi täkke, kuid sotsialistliku töö kangelast siit ei saadud. Arved Tootsil oli nimelt üks suur puudus – ta keeldus korduvalt astumast komparteisse. Ja nii ei tehtud temast kunagi Leida Peipsi sarnast nõukogude aja kangelast, samuti ei tõusnud ta ametiredelil osakonnajuhataja kohast kõrgemale. Millel oli ka oma tagasilöök. “Kuna Arved polnud parteilane, pidi ta ise kõik tegema, teistele laotati ette. Tema nägi ise vaeva, aga kummardama ta ei läinud kedagi,” meenutab Helene.
Ja ometi jõudis korras hoida kuus talli, nagu võib lugeda Sotsialistlikust Põllumajandusest. “Tallide õued on asfalteeritud, ümbrus puhas ja korras. Tallide juurde on rajatud kuurialused veokitele, hobuste fikseerimispukid ning jooksukoplid sugutäkkudele ja noorhobustele. Igal aastal desinfitseeritakse ja valgendatakse talle järjekindlalt. Tallides hoitakse alati puhtust ja korda.”
Ka Helene sõnul oli kord majas. Viilida polnud võimalik, iga töö tuli korralikult ära teha. Toots valvas eriti hobuste söötmise üle, tema hobused pidid alati saama parima ninaesise. “Kord tuli ta Torist ja rääkis, et mõtle, hobustel olid seal õled ees. Tal oli kahju vaadata, et hobustele antakse õlgi. Mis niisugusest hobusest küll saab!”
Kastanikarva ja valge lauguga
Aravete parimad hobused, need, mida Toots ise üle kõige hindas ja aretas, olid tumeraudjad, heleda laka ja sabaga, nende valge lauk oli pikk ja peenike ning valged sokid lühikesed. Nagu näiteks täkk Heik, kes ehib 1986. aasta novembrikuu Sotsialistliku Põllumajanduse kaant. Ja Heik oli farmi üks tipphobuseid.
Et niisugused hobused üldse sünniksid, tuli palju mõelda, otsida, kombineerida ja mitte midagi juhuse hoolde jätta. Kui farmi toodi ristamiseks uus täkk, kontrollis Toots enne selle tausta. “Uuris, kust sovhoosist või kolhoosist see täkk tuleb, missugused on ta järglased. Et kas ikka on nii hea, nagu teda kiidetakse. Käis vaatamas ja siis alles lasi täku ära tuua. Ta oli kindla peale väljas mees,” meenutab Helene.
Erialasemas keeles kokkuvõetuna aretati Aravetel tori hobust “kuivemaks, tugevaluulisemaks, kõrgemaks ja tugevamaks, et ta oleks ka sporthobusena sobiv mitmetele spordialadele. Aravetel tahetakse tori hobune aretada väga elegantseks kõrgaretushobuseks, ilma eksterjööri ja interjööri vigade ja puudusteta.” Nii öeldi aastal 1978.
Selle tiraadi taga oli igapäevane, õigemini varahommikune, hilisõhtune ja öine töö. Sest päeval tuli olla osakonnajuhataja ja agronoom. Helene mäletab, kuidas Toots magas tihti tallis, et mära poegimise hetkel kohal olla. “Oota ja oota, kunas see varss tuleb. Mära tissid jooksevad juba piima.”
Mitte alati ei sündinud tugev varss. Jalad olid nõrgad ja loom ei ajanud end püsti. “Siis ta tõi kodust oma tütre Ave väiksed kummikud, lõikas ninad ära ja me toppisime kummikud hobusele jalga. Nädalapäevad kulus ja hobune sai jalad alla. Loomarst ei ravinud niisuguseid,” meenutab Helene.
Kui hobune sai pooleteistaastaseks, rakendas Toots ta ette. “Pani musta maa peal reele ette ja vaatas, kuidas tõmbama hakkas. Kui läks nii, et jalad taga sirgu, jättis omale. Krutskimad müüs Venemaale maha, neile, kes ise vaatamas ei käinud,” jutustab Helene.
Oma hobused lõi Toots üles. Kammis ise sabad ja lakad. Hobuste näitustel öeldi alati, et Aravete hobused on ideaalselt korras. Ega iga päev pühapäev ka alati polnud. Tuli taluda valusaid vopse ja jala peale astumisi. “Kord hüppas üks noor hobune püsti ja lõi pihta. Mõtle, ta veeretas kohe end kiiresti vahekäiku, et hobusele alla ei jääks. Mina oleks sinna maha jäänud,” räägib Helene.
Hobused tõid raha sisse
Hobused ei teinud üksnes töid ära, nad tõid ka majandile otsest kasu. “Ei andnud veised, ei andnud sead niisugust tulu looma kohta, mis hobused andsid. Vahepeal olid hobused majandi põhiline kasumiallikas,” teab Helene rääkida.
“Kaheaastase täku Ullari eest saadi oksjonil 7600 rubla. Tänavu on müüdud 18 tõulooma, mis tõi sisse peaaegu 100 000 rubla,” kirjutati ajalehtedes 1980ndate keskel Aravetest. See polnud erandlik sündmus, säilinud andmete põhjal oli selline müügiedu kestnud juba seitsmekümnendatest peale. “Hobustel turgu on, oleks neid vaid anda,” ütles Toots ise ühes intervjuus. Ka Helene mäletab suurt nõudlust. “Venemaalt käidi vaatamas, polnud nii palju anda. Mõned majandid ütlesid, et neile ei tulegi keegi. Aga Arvedi juurde tuldi.”
Palju sõltus isiklikest sidemetest, mida Tootsil oli nii Venemaal kui ka mujal. Ja hobuseid müüdi paljudesse maadesse: “Siit on võetud hobuseid ka ekspordiks Saksa FV-sse, Itaaliasse jm. Aravete hobuseid on ostetud mitmetele meie maa tsirkustele, hipodroomidele ja kumõssifarmidele, neid on esitatud ja esitatakse tulevikus rahvusvahelistel oksjonitel,” kirjutas Sotsialistlik Põllumajandus 1978. Müügiedu põhjusi oli, et Aravete hobused olid hästi välja õpetatud.
Paras pähkel oli tollal hobustele varustuse hankimine, kolhoosist saadu ei kõlvanud kuhugi. “Rangid ja päitsed on kehvad, liimitud vineerist look võib ju plaanitäitmise arvestamisel täie ette minna, aga kasutada seda küll ei saa. Ohjad pole laita, ent paraku ei pea lõksud lammastki. Vankriga võib poe- või kosjasõidu ette võtta, tööks see aga ei kõlba,” ütles Toots 1985. aastal antud usutluses. Ka ei olnud ta rahul sellega, et kolhoos maksis tallimeestele palju vähem palka kui näiteks Tori hobusekasvandus.
Viimane vaatus
Üheksakümnendate algul hoidis Arved Toots halvenevale tervisele vaatamata Aravete hobusekasvanduse tipus. 1990. aasta tõufarmide hindamise tulemuste järgi oli Aravete kuuendal kohal, seda aga võistlustel-näitustel mitteosalemise tõttu. Muude näitajate poolest oli ta täiesti võrdne esikohal oleva Tori hobustekasvandusega. Kuid kevadel 1992 Toots suri.
“Pärast tema surma hakati hobustel lihtsalt hinge sees hoidma, üks kõik mis rämps sulle toodi, pidid ette andma. Ei olnud alla panna midagi,” räägib Helene. Majandit juhtinud Alar Ainumäe ja Leonid Linkov hävitasid Tootsi 40 aasta töö lühikese ajaga. Hobused ei too kasumit, oli põhjendus. Tõesti, hobustega ei ole nii nagu lehmadega – lüpsad nisast ja raha tuleb. Nende eest tuli hoolitseda, nende müük nõudis sidemeid ja hakkamist. Kõike seda aga Aravetel enam polnud.
“Kohe hakati hobuseid ära müüma. Paari kolme aasta pärast oli hobustel lõpp pääl. Ilusad täkud müüdi maha 1000 krooni tükk, pooleteiseaastased täkud! Andsime siis kärud ja reed ka kaasa. Kui läheb trumm, siis mingu pulgad ka,” meenutab Helene.
Kõige kauem pidas vastu Aravete tall, väiksemad tallid likvideeriti kohe. Hobustele mõjus see traumeerivalt. Kui Tootsi kasvatatud täkk Säro viidi ära Rakvere kanti, muutus ta seal väga tigedaks, ei lasknud kedagi endale ligi.
Mullu detsembris kuulutati tori hobune ohustatud loomatõuks. On neid, kes näevad selle põhjusi üheksakümnendate algul maad tabanud majanduslikus kitsikuses. Mina aga arvan, et suurem süü on hoopis laiskusel ja rumalusel. Vähemasti Aravetel küll.
