ELU ÜHES PÄEVAS: Õde Vimala
“Sellist asja ei ole, et me sisse magaksime. Üks õde vastutab selle eest, et me kõik oleksime kell 5.45 üleval. Kell 6.30 algab juba morning prayer. Kuna me läheme iga päev kindlal kellaajal magama – pool 11 – 11 –, on meil pikk puhkus ja vara ärkamine ei ole mingi probleem.
Riietumisele ei kulu kaua – selliseid rüüsid on meil neli-viis tükki, aga lõikelt on nad kõik samad. Talvel tuleb ainult panna paksemalt riidesse.
Pirita kloostri praeguste päriselanike hulka kuulub viis Indiast (kaasa arvatud ma ise) ja kolm Mehhikost (kaasa arvatud Ema Ricarda) pärit naist. Ja nagu ma ütlesin, kell pool seitse koguneme kõik alla kabelisse palvusele.
On alles pime, kui palvus lõpeb. Tund aega hiljem. Suvel on vastupidi, siis on kabel juba päikest täis. Ja siis, selle järel, tuleb Püha Missa, kuhu on oodatud kõik külalised! Välja arvatud kolmapäeval – siis toimub missa õhtul kell viis (Pirita kloostri juures, nagu mõnelgi pool mujal maailmas, asub külalistemaja – toim.).
Hommikusöögiks on meil võileivad. Mulle meeldib väga Eesti leib! Esimest korda sõin ma leiba Itaalias, paljudes kohtades ei sööda leiba aga üldse. Et miks see mulle maitseb? Vahest sellepärast, et mulle meeldib kõik see, mida mul teha tuleb. God gives the grace.
Edasi. Kui abielunaine koristab või peseb nõusid, mõtleb ta oma mehe ja laste peale. Meie mõtleme spirituaalsetest asjadest. Ka siis, kui me koristame tube või teeme voodeid (külalistemaja eest hoolitsevad õed ise) või keedame näiteks köögis riisi. Nende õdede ülesanne, kes köögitoimkonnas ei ole, on koristada ära kogu külalistemaja. Kella üheksast kuni kolmveerand kaheteistkümneni ongi see aeg, kus me toimetame majas.
Nii et te küsite, millest ma mõtlen sel ajal? Meil käib siin ju palju külalisi! Konverentse on palju ja me peame oma külaliste eest hoolitsema. Loomulikult me võime külalistega ka aega veeta – siis, kui meil on vaba aeg. Keegi seda ei keela! Aga enamik õdedest ja nunnadest kasutab ka töötegemise aega selleks, et Jumala sõna üle mõelda. Kohustustest ja palvustest vabal ajal on õed oma mõtetes vabad.
Kabelis sees valitseb päeval vaikus. See on siis, kui keegi õdedest parajasti palvetab. Kes aga soovib – iga päev pool tundi on kabel ainult ühe õe päralt. Nii et sel ajal seal rääkida ei tohi. Mina palvetasin täna hommikul kümne ajal ära.
Kell 12 on uus ühine palvus. Midday prayer kestab umbes 15 minutit. Benediktiini ordu põhimõtete järgi peavad palve ja töö olema tasakaalus, meil on omad reeglid: esikohal on palve, ja siis tuleb külaliste võõrustamine.
Nii, ja siis ongi lõuna. Sööme sedasama mida kohalikud: kartulit, sinki, vahel riisi. Seda, mida köögiõed on parajasti teinud. Nemad vastutavad ka külalistemaja söögikordade eest.
Kui tuleb vaba aeg – tund aega pärastlõunal – we are free to do what we want to. Kas läheme jalutama või loeme raamatuid (meil on oma raamatukogu) või kohalikke uudiseid või õpime kohalikku keelt.
Pärastlõunal 15.30 läheb osa õdesid linna Pärnu maanteele keeltekooli, nemad on newcomers. Kui on vaja sisseoste teha, on meil selleks oma auto. Meie, õed, ise juhime. Kui on vaja süüa osta, käime Peterburi maanteel supermarketis, seal on hulgimüük. Isiklikke asju ostame tavaliselt Stockmannist või Kaubamajast.
Ja kell viis jõutakse tagasi koju.
Väiksena ma arvasin, et ma abiellun. Aga kui suureks kasvasin, teismelisena, otsustasin, et ei taha pühendada oma elu ainult ühele inimesele või perekonnale, vaid ma tahtsin pühenduda tervele maailmale! Nii et pärast kolledžit, 18aastasena, liitusin ma konvendiga.
Ei, ma ei ole tahtnud abielluda. Siis alluksin ma oma mehele, ja kui mul oleks üks kuni kolm last, alluksin neile kõigile. Praegu allun ma ainult ühele. Selle sõrmuse, mida ma kannan parema käe nimetissõrmes, sain ma õeks pühitsemisel. See on lepingu sümbol. Siis sai minu nimeks Õde Vimala ja tüdruk nimega Bindu lahkus maailmast. Muidugi, dokumentide järgi olen ma endiselt Bindu. Kristlikud traditsioonid ei olnud minu India perele võõrad, nii ei olnud Bindu lahkumine minu vanematele mingi šokk.
Õhtul hiljem tulevad uudised. Itaalia ja Rooma kanalitest, Telepatiast või mujalt. Ja ajalehed. Meil käib kaks kohalikku päevalehte – Postimees ja Päevaleht – ja üks Itaalia ajaleht. Kes soovib, helistab koju, kes soovib, kasutab internetti.
Võibolla arvatakse, et meie elustiil lõikab meid muust maailmast ära ja meil ei ole sõpru mittekatoliiklaste hulgas. Vastupidi, tihti on meie palved seotud maailmas toimuvaga – tormidega –, aga tihti palvetame nende eest, kes meilt seda paluvad. Mõnikord palutakse meilt seda e-posti teel.
Ja kui läbi saab ka õhtupalve – viimane päeva jooksul –, lähen ma otse voodisse. Ma võin ju mõelda, et kogu oma senise lühikese visiidi jooksul siia maailma ei ole ma näinud sellist ilu, nagu pakub Eesti loodus oma neljal aastaajal... Aga üldiselt jään ma kohe magama.”
Õde Vimala (sündinud Bindu Kuriakose) on Pirita kloostris elanud viis aastat. Enne seda, pärast Indiast lahkumist, elas ta kloostrites Itaalias ja Inglismaal.
