Perestroika algaastatel tsiteeris Kati Murutar ühes koolilaste õppimiskoormusele pühendatud artiklis üht ülikooli filoloogiaprofessorit, kelle arvates Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“ lugemine nii koolis kui ülikoolis on absurd – millist eestlast võiks huvitada vene aadlike elu 19. sajandi esimesel veerandil. Hullem absurd oli selles mõtteavalduses kirjanduse taandamine argikäitumisele, autori kui looja isiksuse mittemõistmine.

   Samal ajal vaatas Eestimaa televiisorist Juri Lotmani vestlussaateid vene ajaloost, just sellestsamast argielust. Kusjuures vaatluse all oli isegi veelgi kaugem, 18. sajandi vene kultuur. Argikäitumine ja argikultuur olid Lotmani kui kirjandusloolase huviobjektiks, kuid ka tema kultuurisemiootika on välja kasvanud aadli argikultuuri uurimisest. Need telesaated sunnivad meenutama meie praegust veebiõppe vaimustust. Interaktiivsus kui arvutiühendus, videokonverents, videoloeng või jõukohased (seminari)vestlused kõigil õppekava teemadel. Juba hakkab ununema isiksuse olulisus. Hakkab ununema suurte isiksuste pedagoogika, kus pole isegi tähtis, millest räägitakse, vaid kes seda teeb. See, et informatsioon ei õpeta, õpetab isiksuse isiklik suhtumine informatsiooni. Nii oli ka televaataja jaoks oluline lotmanlikkus, suure vestleja lummav erudeeritus, harras suhtumine oma vestlusteemadesse ja kuulaja austamine.

   Lummav suuline tekst enamasti kahvatub kirjalikus vormis. Siiski ei tarvitse õige mitmel põhjusel seda igakord karta. Nüüd on kaupluselettidele ilmunud Juri Lotmani raamatu „Vestlusi vene kultuurist“ esimene osa.  Tänu Kajar Pruuli stiilsele tõlkele ei pettu ilmselt ka need lugejad, kes on olnud võimelised Lotmani kaunist vene keelt nautima.

   Tegeldes 18. sajandi ja 19. sajandi alguse vene aadli argikultuuriga seob Lotman kogu selle ajavahemiku murrangulisuse mõistega. See on Peeter I reformidele järgnenud murrang, mis toob euroopastumise kõrval kaasa ka omapärase isiksuse kahestumise. Lotmani raamatu esimese osa esimene peatükk käsitleb ametiastmeid. See tähendab, et Lotman vaatleb vene ajalugu läbi 1722. aastal sisse viidud „Teenistusastmete tabeli“, mis paigutas kõik riiki teenivad ametnikud 14-sse klassi, kusjuures iga klassi raames võrdsustati omavahel tsiviil- ja sõjaväeteenistus. Tabeli keskel oli piir päritava aadlitiitli ja eluaegse aadlitiitli vahel. Eluaegse aadlitiitli kangelaseks saab vene kultuuris titulaarnõunik. Nii öelda päris aadel algab aga järgmisest, kolleegiumiassessori astmest. Kes ei mäletaks Nikolai Gogoli loodud tegelastüüpi, kes on hullumas või hullub võimatusest see piir ületada. Ja kui õnnelik on esimesel hetkel major (tsiviilis kollegiumiassessor) Kovaljov, kes Gogoli jutustuses „Nina“ püüab tervele maailmale teatada päris aadli hulka jõudmisest. Kuid temagi jääb hätta, sest oma põgenenud ninale ei julge ta selle leidmisel isegi läheneda, kuna nina on mitu astet kõrgemate tunnustega kindralimundris.

   Teenistusastmete tabeli maailmas on olulised sotsiaalsed tunnused, psühholoogiliselt genereerib see aga soovi mitte olla mina ise, olla kõrgemal astmel. Neid protsesse kompenseerib isiklik elu, sotsiaalse argikäitumise kõrval saab rääkida personaalsest argikäitumisest, mis on kantud soovist olla mina ise. Selles soovis kangastub üks teine oluline mõtleja Mihhail Bahtin, kes on taolist kahestumist vaadelnud läbi ideoloogia ning nimetanud personaalset argikäitumist argiideoloogiale põhinevaks, kusjuures argiideoloogia mõiste kattub tal freudistliku alateadvuse käsitlusega. Seega kultuuri kollektiivsus puudutab nii kollektiivset teadvust kui alateadvust, mis omakorda ühinevad kollektiivses mälus. Ka Lotman räägib „ideologiseeritud argielust“. Ta otsib ajastus isiksusi ja nimetab oma „Vestluste“ meetodiks ajaloo nägemist argielu peeglis ning argidetailide mõtestamist suure ajaloo abil.

   Suur ja väike ajalugu on omavahel seotud ning nende puutepunkte aitab mõista kultuurikeskkond  kui esemete ja sümbolite maailm: tarbeesemed, kodu, relvad jne.

Lotmani arutlused teeb aktuaalseks teine murranguajastu, mida on nähtud viimase kolmekümne aasta jooksul. Selle ajastu üks tunnuseid on kreoliseerumine kultuuris või hübriidkultuuri tekkimine. Lotmani käsitletav Venemaa on struktureeritud, teenistusastmete tabelisse või eetilise käitumise põhimõtetesse surutud (näiteks autunde näol). Sotsiaalne edenemine on konkreetsete etappide läbimine. Teenistusastmete tabel loob sümboolika ja keelekasutuse.

   Oma kastisüsteem eksisteerib meiegi ajastul, kuid see on enam peidus ega moodusta selget hierarhiat. Jean Baudrillard peab kaasajale omaseks uutmoodi võrdsust, kus sotsiaalsed märgid asenduvad selgelt majanduslike märkidega, õigemini isegi märkide tarbimisega. Standing´ uks nimetab ta sama klassi ülikonna, automargi ja mudeli, maja ja naise, käekella ja kingade kandjate või omajate võrdsust. Selles pole oluline päritolu, haridus ega isegi äritegevuse legaalsus. Oluline on tarbimisvõime ja see võime võrdsustab. See on nagu „Kroonika“ või mõne muu taolise väljaande seltskonnarubriigi foto, millel on grupp peaaegu mundris rahamehi, kusjuures on lahkelt koos endine varas, harimatu suli, kahe kõrgharidusega spetsialist jne.

   Lotmani raamat on seega mitmekordselt huvitav. Lähendades meile ühe rahvuskultuuri murrangulist aega toob ta mõtted  meie oma aega. Näitab ajastu elu palet ja surma palet. Näitab Isiksuse eluvõimalusi Kultuuris ja teeb seda läbi Isiksuse Kultuuri.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid