Vähenõudlike põlvkond
Õigupoolest huvitas see meid endid – mida tahavad õppida ja palju palka saada abituriendid, kes tänavu ülikooli lähevad. Kas on tulemas jõuline põlvkond, kes lööb ukse jalaga pärani ja kangutab vanad kännud oma kohtadelt lahti, või tullakse külg ees, viisakalt kummardades. Või et kas enamuses on need, kes tahavad palju pappi ja kohe, või on peale kasvamas põlvkond, kes hoolib eeskätt näiteks riigist, keskkonnast ja teistest inimestest.
Vastused tegelikult üllatasid. Ootasime jõulisemat tulemist, erilisemaid unistusi, ka suuremaid ootusi palgale, julgemat mõtet, visiooni tulevikust. Saime portree inimesest, kes tahaks töötada rahulikult, rabelemata, ja saada täiesti normaalset palka, liisida auto, soetada väike kodu. Noored on näinud oma vanemate rapsimisi 90ndatel ega taha seda korrata. Tänased 18aastased olid põnnid, kui poed olid tühjad ja kodud vaesed. Vaevalt et vanemad, kes sageli tegid teistkümnetunniseid tööpäevi, väga palju kodus olid. Kodune idüll, mida lastena ei kogetud, on laste silmis ihaldusväärne. Ja suurt võitlust oma ellu ei taheta. Vaba aeg on väärtus – isegi nõnda suur, et õpetaja ameti juurde käiv pikk suvevaheaeg ongi argument selle ameti valimiseks.
Eelneva hipi- ja pungipõlvkonna silmis väikekodanlike väärtuste tagasitulek on ilmselt üleeuroopaline. Hiljuti Prantsusmaal toimunud noorsoorahutuste motiiv polnud soov eristuda vanemate põlvkonnast, nii nagu see oli 68. aastal. Praegu mässatakse õiguse eest olla samasugune nagu vanemad: materiaalne kindlustatus, sotsiaaltagatised, riiklik hoolekanne. Kahekümneaastased tahavad elada nagu neljakümnesed.
Teine suur rühm on neid, kes ei tea, mis neist saab. Vaid mõni nädal on ülikoolidesse astumiseni aega, aga nad ei tea. Isegi umbkaudu mitte. See on uus asi, tulnud koos riigieksamite loteriiga – see kaine arvestus, kuhu nende punktidega üldse saab minna. Neil abiturientidel pole peale sisetunde, kuidas eksamid läksid, tegelikult midagi, millele tulevikuplaane rajada. Esimesed tulemused tulevad selle nädala lõpuks, lõplikud 19. juuniks. Siis jääb vaid mõni päev, et teha otsus, mis saadab neid kogu elu.
Siin on riskikoht. Sealt tuleb parv inimesi, kes lähevad, kuhu sisse saavad, aga elukutsevaliku lükkavad veel mõne aasta edasi ja hakkavad kandideerima suvalistele töökohtadele ning siis töö käigus ametit õppima. Nad ei hooli alast, vaid ainult sellest, et oleks koht, kus käia ja mingi palk saada. Tegelik elu toimub mujal: kodus, tänavatel, igatahes mitte tööga seoses. Hiljuti küsitlesin ühe konkursi intervjuuvoorus tööotsijaid. Mis mind rabas, oli uskumatult udune ettekujutus sellest, mida see valdkond, kuhu tahetakse tööle tulla, endast kujutab.
Kolmas ja täitsa arvestatav rühm on neid, kes räägivad sotsiaaltöötaja ning keskkonnakaitsja ametist. Kui neid veel rohkem oleks, võiks tuleviku osas neile panustada. Tüüpiliselt tulevad sellest teemast kõnelejad väiksematest kohtadest. Ei oska arvata, miks nõnda.
Rahaasjus on meie küsitletud abituriendid samas väga realistlikud. Kümme tuhat kätte on üsna keskmine number, reisida ja maja liisida on sellega juba keeruline. Vaid üksikud unistavad julgemalt ja võtavad kas või mõttes suuremaid riske. Ilmselgelt saadakse aru, et arstid peavad oma töö eest saama väga palju rohkem raha kui täna.
Samal ajal kui viisakate põlvkond rahulikult kõrgkooli sammaste vahelt sisse jalutab, vajab ühiskond värskust ja särtsu, uut verd, neid, kes tahavad ja saavadki ministriks ja peaministriks. Kes teeksid ümber mittetoimiva meditsiinisüsteemi, teaksid, mis vead on hariduses ja suudaksid seda muuta, võtaksid avalikus sektoris jõuga võtmepositsioone.
Lootus on järgmiste aastakäikude peal.
