TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Miljonivargad kantpeade omakohtu all
Mäletate lugu, kuidas kolm Peipsi poolt meest sidusid teolt tabatud kalavargad puu külge kinni ja jätsid surema. Need kolm kalameest olid surmani tüdinenud, et pikanäpumehed nende võrke ja võrkudesse püütud kala virutamas käivad. Kalurid said varastele jaole ja mõistsid ise õigust. Mustvalgel seaduse mõõdupuul tegid mehed ränga vea, mille eest kükitavad veel aastaid vangikongis. Ent inimlikkuse palju kirevam spekter jätab võimaluse neid mehi mõista. Jah, puu külge seotud mehed surid - see oli liig. Jah, tegu oli omakohtuga - oleks tulnud abi otsida politseist jne. Aga kui paljusid varguseohvreid politsei aitab? Kes meist ei oleks mõelnud, et kui ikka varga teolt tabaks, küll siis raputaks... Ent kust jookseb piir õigustatud nuhtlemise ja omakohtu vahel. Kas meie riigis on inimesel üldseõigus teolt tabatud kurjategijat mingitmoodi karistada või on see politsei monopol?
Jutustame teile värvika loo, mis on üsna sarnane. Kui mitte hullem. Meieni jõudis kohtust info, et seal on käimas üks huvitav protsess. Süüpingis on ärinaine, kelle majast tema tütre sõber ligi miljon krooni varastas ja koos semudega maha prassis. Poolpaljaks varastatud pereema andis paharettidele vastulöögi ja sattus omavolis süüdistatuna kohtupinki. Tõenäoliselt mõistetakse ta süüdi. Üsna masendav lugu.
Võtsime kohtu alla antud naisega ühendust. Ta oli väga tõrjuv. Väitis, et advokaat keelas tal enne kohtuprotsessi lõppu ajakirjandusega suhelda. Lõpuks nõustus ta mõnele küsimusele vastama. Ilus pikka kasvu õrna häälega naine tuli Ekspressi toimetusse, pühkis pisaraid ja rääkis oma üleelamistest.
***
Perefirmat pidavad Aleksandr (41) ja Marianne (39) avastasid 2002. aasta lõpus, et nende kodus ja kontoris käib kratt. Jõulude ajal, meenutab mees, oli esimene kummaline vahejuhtum. Mees kuulis, kuidas kell pool viis öösel avas keegi võtmega nende Maarjamäel asuva maja ukse. Avas ja sulges siis uuesti mõne minuti pärast. Paar päeva hiljem juhtus sama asi.
Ainult et seekord oli Aleksandr valmis meisterdanud pikast nöörist ja paarist kastrulist agregaadi, mis pidi võõra saabumisest märku andma. Ja ennäe - pottide kolin äratas pererahva hommikul kell pool kaheksa. Varas oli jätnud sündmuskohale hulga poriseid jälgi ja tühja koha sinna, kus enne seisis Marianne käekott. Kaduma läks muuhulgas pass. Asja uurima kutsutud politsei ei leidnud ühtki niidiotsa. Ja see vargus on tänaseni avastamata...
Varguste laine käis detsembrikuus üle ka perefirma kontorist. Pisut rohkem kui nädala jooksul viis salapärane võõras sealt ära sularaha 100 000 krooni ringis.
Ent tõeline õudus algas kevadel 2003. Siis hakkas pea iga päev pere kodust kabineti kirjutuslaua sahtlist kaduma mitu tuhat krooni. Firma raamatupidaja nägi kümmekond päeva vaeva, et kahju enam-vähem kokku lüüa. Aleksandr raputab tükk aega pead, enne kui nimetab häbelikult summa – 980 000 krooni.
Pere otsustas algul, et ei pöördu politseisse. Nad ei taha öelda, et põhjus oli usaldamatus (käekoti vargus jäi ju avastamata), kuid see on aimata nende nägudelt. Marianne: "Arvasime, et lukkude vahetamisest ja signalisatsiooni uuendamisest piisab. Pealegi me ei tahtnud oma firmale antireklaami. Ja kuidas me seletame, et meil kodus nii palju raha oli. Aga oli sellepärast, et seda oli vaja jooksvateks kuludeks - giididele reisile kaasa andmiseks näiteks..." (Jah, täpsustame, et see perefirma tegeleb reiside korraldamisega ja on reisiturul üsna kõva tegija.) "Hiljem vormistasime varastatud summa oma dividendideks, maksime lisaks veel tulumaksu. Nii et kaotus tuli väga suur."
Perekond ei osanud, õigemini ei tahtnud ka kedagi kahtlustada. Ei tahtnud sellepärast, et tegelikult oli ainus kahtlane tüüp, kes majas liikus, nende ainsa tütre kavaler. Aga polnud mingeid süütõendeid!
Kuni ühel juulikuu päeval said kahtlused kinnitust. "Firma kontorisse tulid kaks poissi. Ütlesid, et nad teavad, et meie majast varastatakse, ja nad teavad, kes on süüdi," meenutab Aleksandr.
Süüdlaseks nimetasid kaks noort Sherlockit oma tuttava Rene. Sellesama kiilaspäise ja tugeva kehaehitusega poisi, kes oli selleks ajaks juba aasta aega peretütrega sõbrustanud, tüdrukul külas käies ikka hea isuga söönud ja naistepäevaks Mariannele lillegi kinkinud, kuid sellegipoolest kahtlase mulje jätnud.
Rene kelgib varastatud rahaga kogu sõpruskonna ees, öeldi perele. Pidutseb, ööbib hotellides, kimab taksoga, teeb kõigile välja. Pätikambal on kokkulepe, öeldi perele, et vargile saadetakse kõige noorem. Et kui see vahele jääb, küll siis politsei või kohus talle halastab. Ja Rene oligi see kõige noorem. Vaid 15aastane.
Kuigi juba pool aastat olid tuttavad soovitanud pere majapidamisse valvekaameraid, oli nüüd selleks tõesti viimane aeg.
Falckist saadi vajalik tehnika, mehaanik pani selle üles ning jaht võis alata. Kaamerad pandi üles pühapäevasel päeval ja samal päeval tuligi Rene tüdrukule külla. Peremees Aleksandr oli sel ajal komandeeringus, aga Marianne jälgis tubades toimuvat garaažis monitorilt. Koos Falcki sisekontrolliosakonna töötaja Vadim Ševtšenkoga, kes oli kaamerate paigaldamisel abiks. "Nägin, kuidas poiss käis ühes toas, piilus sahtlisse, siis askeldas teises, aga ei võtnud midagi," seletab Marianne. "Siis pidin tööasjus kesklinna sõitma. Läksin üles tuppa, ütlesin Renele tere ja väljusin. Istusin autosse, asusin teele, kui kümne minuti pärast helistas Ševtšenko ja ütles, et varas on käes. Sõitsin tagasi."
Tagasi jõudes avastas naine, et majja on siginenud veel kaks meest. Need näisid olevat turvaeksperdi tuttavad. "Ju Ševtšenko nad kutsus, kui ma ära olin, sest mina võõraid sisse ei lasknud." Ja mehed olid parajasti ametis varguselt tabatud poisi töötlemisega.
Kaamerapilt näitas, et niipea, kui noormees jäi üksinda tuppa, asus ta tegutsema viljasalve eksinud rotina. Susanud oma rahakoti vahele lauasahtlist leitud 400 eurot ja üle tuhande krooni, jalutas poiss toast minema. Otse sülle teda varitsenud meestele.
Nagu sedasorti lugude puhul ikka, lähevad siit alates osapoolte ütlused lahku. Üritame neid kombineerida. Rene väitis hiljem politseis, et ta püüti kinni, raputati läbi ja pandi käed raudu. Tal kästi peksu ähvardusel kirjalikult tunnistada, et varastas majast kokku miljon krooni. Samuti kästi tal kohale kutsuda kolm sõpra, kellega koos ta olevat saadud raha kulutanud. Ka need rääkisid hiljem politseis, kuidas neid peksu ja ähvardustega sunniti miljonivargust üles tunnistama ja võlakirja kirjutama.
Marianne jutu järgi tunnistas Rene umbes miljoni krooni võtmist. Poiss väitis, et teda sunniti vargile ja kutsus raha kulutamisel osalenud sõbrad ise sündmuskohale – Lehise tänava majja.
Rene kolm sõpra Reigo (20), Jaanus (21) ja Henri (20) seletasid hiljem politseis, et nad viidi majas asuvasse jõusaali, topiti kättpidi trenažööri vahele, hirmutati ja nõuti, et nad tunnistaksid kõik üles. Nad kinnitasid uurijale, et ei tea vargustest midagi ja et neid sunniti Lehise tänaval mingeid võlakirju kirjutama.
Marianne vannub, et jõusaali poisid tõepoolest viidi, aga haiget ei teinud neile keegi.
"Poisse polnudki vaja hirmutada, haiget tegemisest rääkimata, sest nad olid suure rõõmuga nõus ennast süüdi tunnistama ja võlakirju kirjutama." Miks nõus? Aga sellepärast, et poiste ainus hirm oli sattuda vargusesüüdistusega politseisse. "Üks oli mures oma spordikarjääri pärast, teine kooli pärast. Meile ei olnud ju vaja, et neid karistama hakataks. See, et ma oma raha tagasi ei saa, oli mulle ju niikuinii selge," ütleb Marianne.
Ometi lubasid poisid sündmuskohal maad ja ilmad kokku. Avaldasid soovi, et midagi konkreetset kokku lepitaks. Nii antigi neile kätte puhtad paberilehed ja pastapliiatsid. Poisid kirjutasid avaldused politseiprefektuurile, kus tunnistasid oma süüd kokku miljoni krooni varguses ja selle kulutamises. Lisaks kirjutasid nad võlakirjad, kus lubasid tasuda igaüks veerand miljonit krooni. Juhul, kui summa pooleteise kuu jooksul ei laeku, lähevad avaldused politseisse, hoiatati poisse.
Lisaks võlakirjadele nõustusid poisid kirjutama veel ühe ülestunnistuse. Nimelt seletas üks neist, et miljonivõla tagasimaksmisega probleeme ei teki, sest kohe-kohe peaks talle laekuma pool miljonit krooni kindlustusraha. Sestap panid poisid kirja, kuidas nad osalesid ühe suvila süütamises, millest siis ise hiljem kindlustuse kaudu kasu pidid lõikama. Täiendavad andmed selle süütamise kohta Ekspressil puuduvad.
Lisaks miljon krooni väärt võlakirjadele oli noormeestel perekonnale hea tahte märgiks veel üks ettepanek. Nimelt nõustus autoga kohale tulnud Henri oma 35 000 krooni väärt Mercedese Marianne nimele ümber registreerima. Seda tehtigi ARKis juba järgmisel päeval. Politseile rääkisid poisid sellest faktist muidugi vastupidi - nagu oleksid omakohtu pidajad nõudnud Mersut lisaks võlakirjadele kingituseks.
Nii või teisiti - kuigi lahkuti sõpradena ja vormistati järgmisel päeval ka auto ümber, läksid noormehed edasi traumapunkti ja sealt politseisse. Traumapunktis fikseeriti neil kerged vigastused - põrutused ja marrastused. Politseile tegi esimesena avalduse Rene ema. “Kes teab, kas sellest asjast muidu üldse midagi tulnuks,” mõtiskleb asja menetlev prokurör Veera Kremez. Kuigi kõik neli kohtualust on võtnud äärmiselt jäiga hoiaku, eitades igasugust vägivalda ja ähvardusi, on Kremezi meelest asi korralikult tõendatud.
Edasi oli uurijate meisterlikkuse küsimus, et Mariannele ning talle appi tulnud Vadim Ševtšenkole ja ülejäänud kahele - Jevgeni Kossovile ja Juri Sovestnõile – esitada süüdistus omavolis. Ševtšenko veetis kaks kuud vahi all ja Sovestnõi oli mõnda aega tagaotsitav. Omavoli on selline kuritegu, kus süüdlased teostavad oma oletatavat õigust ebaseaduslikult. Sest seaduse vaatevinklist on üheselt selge - kuriteopaigalt tabatud varga kallal vägivalda ega ähvardusi pruukides oma vara tagasi nõuda ei tohi.
Ükski neljast kohtualusest ennast süüdi ei tunnistanud. Marianne kinnitab, et poisid tunnistasid võla üles, seepärast polnud põhjust nende kallal vägivalda tarvitada. Ka mehed eitavad igasugust vägivalda, välja arvatud Ševtšenko, kes tunnistab, et andis ühele noormehele kerge obaduse, sest too öelnud midagi inetut politsei kohta. Kõik kohtualused on varem karistamata.
Kohut peeti nelja omavolis süüdistatava inimese üle oktoobri lõpus. Ja kohtus tärkas viivuks lootus, et see segane lugu saab mõistliku lahenduse. Prokurör palus kohtunikul asi lõpetada seoses avaliku menetlushuvi puudumisega. Seadus lubab kriminaalasja lõpetada, kui süü ei ole suur ja kahju on hüvitatud. Kõik kohtualised, samuti kõik kannatanud olid sellega nõus. Kohtunik aga mitte. Tallinna Linnakohtu pressiesindaja Aet Truu vahendusel vastas kohtunik Raivo Einula:
"Kohus ei nõustunud, arvestades süüdistuse sisu, olemust ja kohtueelsel uurimisel tuvastatud asjaolusid, seisukohaga, et antud kriminaalasjas puudub avalik huvi. Süüdistuse kohaselt rünnati kannatanute inimväärikust ja tekitati kahju kannatanute tervisele. Rene, kes kuriteo läbi kannatas, oli vaid 15aastane."
Asi arutati lõpuni. Tõendid, mis näitavad, et noorukite kallal ikkagi tarvitati vägivalda, on üsna ümberlükkamatud... kohus teeb otsuse kahe nädala pärast.
Riigiorganitele pole antud loos midagi ette heita - nii poiste avaldusi menetlenud politseinikud, prokurör kui ka kohtunik tegid seaduse silmis kõik õigesti. Marianne ja tema kaaskohtualuste ebaõnne hea näide on seegi, et nende kriminaalasi saadeti kohtusse tänavu juuni keskel. Vaid kaks nädalat hiljem kehtima hakanud seadus lubanuks prokuröril iseseisvalt kriminaalasi ära lõpetada.
Muide, varguse teatud summa ulatuses üles tunnistanud Rene oligi mõnda aega kahtlustatav. Ent talle halastati. Sel teisipäeval vormistas prokurör Saskia Kask määruse, millega lõpetas kriminaalmenetluse Rene varguseloos. Materjal saadeti alaealiste komisjonile. Kuigi Rene süü varguses oli tõendatud ja ta seda ka ise tunnistas, põhjendas prokurör oma otsust Rene noorusega ning sellega, et poiss oli varem karistamata.
"Kõndima" läinud miljonit võib pere parimal juhul unes näha...
Lugu ilmus 2004. aasta novembris
