Orson Welles on tõusnud kino-Shakespeare’iks
Jälle on 25aastase filmidebütandi Orson Wellesi 1941. aastal Ameerikas lavastatud draama, aluseks ajalehemagnaadi William Hearsti elu, kõigi aegade parim/suurim film. Selline on üle kogu maailma tegutseva 108 filmireþissööri ja 145 filmikriitiku koondarvamus, mille kogus kokku inglise filmiajakiri Sight & Sound. “Kodanik Kane’i” kirjutas parimate filmide nimestikku 32% kriitikuid ja 39% reþissööre. Inglise Filmiinstituudi ajakiri Sight & Sound on sellist küsitelu korraldanud juba 1952. a alates. Kuna pöördutud on filmi alal töötavate inimeste poole üle maailma ja hindajad on eeldatavalt asjatundjad, siis on see küsitelu arvukate analoogiliste hulgas saanud enim hinnatavaks, ehk sellepärast, et vastajateks sattunud tõsised filmiinimesed võtavad seda tõsiselt. Tuli nimetada kümme kõigi aegade parimat filmi suvalises järjekorras, iga film sai ühe hääle. Avaral spektril osutusid valimisobjektideks kogu eelmise aastatuhande kõik ekraanitööd. Üldse nimetati 885 filmi, neist enam kui 500 kogusid aga vaid üks-kaks häält. Et hääli anti sama reþissööri mitmele filmile, siis on ära toodud ka “10 parimat reþissööri”. Reþissööri esinemissagedus on seega suurem kui üksikfilmidel. Kriitikute tabelis on esikohal Welles ja Hitchcock võrdselt, järgneb prantsuse intellektuaalse filmi igavene otsija Jean-Luc Godard. Reþissöörid hindavad kõrgeimalt Wellesi ja Fellinit, järgneb Kurosawa.
Miks on siis parim üle kuuekümne aasta tagasi valminud “Kodanik
Kane” (Citizen Kane)? Kõigepealt ehk seetõttu, et ta on 1962.
aastast peale igas kümnendis pääsenud nimekirja ja seda
juhtinud. Ju peab temas olema kindlat kullaproovi. Esikümnesse ei mahtunud
ta esimesel küsitelul 1952, maailm polnud enne sõda valminuga veel
tuttav.
Friikide jaoks on see film, mis lahutas süþee faabulast,
ta algas lõpust, ja ulatus jandist film noir’ini. Mängiti avarates
ruumides, kuid lainurkoptika (operaatoriks üks maailma
väljapaistvamaid Gregg Toland) andis selge kujutise mis tahes kohas ja mis
tahes kaugusel vaatepunktist (nn sügavusteravus). Suhe peategelasse,
kuulsasse ajalehemagnaati, oli irooniline. Kuigi Ameerika kriitikud ei olnud
kohe filmist vaimustuses (akadeemialt siiski stsenaariumi-Oscar,
stsenaristideks Herman J. Mankiewicz ja Welles ise), on film siiani
köitnud publikut kui lugu, kus käsitletakse kuulsuse ja meedia
vahekorda. See on ka film rikkuse hukutavast mõjust isiksusele, selles
peegeldub kapitalistlik ajastu oma energilise ja
läbilöögijõulise kangelase, ellusuhtumise ja pahedega.
Ning lõpuks on see karismaatilise näitleja Orson Wellesi
ühe-mehe-sõu.
Märkame, et kümne kuulsaima filmi hulgas on kõige
värskem meist veerandsajandi kaugusel, selleks on “Ristiisa 2” (Godfather
2) aastast 1974. Francis Ford Coppola maffiafilm esitab suurejooneliselt ja
heade näitlejatöödega immigrantide elu American Dream’i lummuses
– seesama käegakatsutav kapitalism, aga vaatega tagahoovi. 1920. aastate
tummfilme esindab võimsate massistseenidega “Soomuslaev Potjomkin”, mis
arendas äärmuseni filmimontaaþi võimalusi. Ning Odessa
trepid kuuluvad tuntuimate kinotsitaatide hulka. Film on esinenud kõigis
senistes Sight & Soundi kuulsaimate filmide nimekirjades 1952. aastast
alates. Teiseks kuulsaks tummfilmiks tõusis saksa lavastaja Friedrich
Murnau esimene Ameerika-film, lüüriline meistriteos
“Päikesetõus” (Sunrise). Talumehe oma naise tapmise kavandamise
loos kasutati liikuvat kaamerat ja valguse-varju kontraste nii, nagu seda
Ameerika film veel polnud teinud.
1930. aastaid esindab Jean Renoiri
“Mängureeglid” (La Régle du jeu), tänapäeva
mõistes ehk must komöödia. Aristokraatide koosviibimist
jälgiv film on põiming farsist, satiirist ja tragöödiast.
Elul (ega ka filmi tegemisel) nagu polekski mängureegleid. Ka
“Mängureeglid” on kõigis Tipp-10tes esinenud pidevalt.
“Kodanik Kane” esindab siis neljakümnendaid. 1950. aastaist
jõudis esikümnesse kolm filmi. Yasujiro Ozu “Tokyo lugu” (Tokyo
monogatari), 1953, tuntuks saanud Tokyo Story nime all, vanema abielupaari reis
oma täiskasvanud laste juurde, on tähelepanelik, aga vormilt
vaoshoitud ja minimalistliku võttetehnikaga ülesvõetud lugu,
kus palju väljaütlemata tundeid. Haiku võiks ehk olla selle
laadi üheks tutvustavaks viiteks. “Tokyo lugu” tõusis kuulsate
hulka eelmise küsiteluga kümme aastat tagasi. Ja siis kaks Ameerika
filmi. “Vertigo’s” (1958), oma ehk virtuoosseimas töös, on Alfred
Hitchcock iha ja armukadedust analüüsides teinud
psühholoogilisest põnevikust uurimuse psüühika normist ja
on kõige lähemal omaenda filmimismeetodi uurimisele, arvab ameerika
kriitik Roger Ebert. Hitchcock esitab justkui omaenda suhtumise kujunemist
omaenda naisnäitlejaisse. Subjektiivne kaamera esitab tegelaste
vaatepunkte. “Vertigo” on esinenud kolmes viimases Tipp-10s. Nimistu
lõpetab “Lauldes vihmas” (Singing in the Rain), 1951, muusikal selle
parimas väljenduses. Gene Kelly tantsib romantiliselt ja
tundlikult.
Kaks filmi esindab kuuekümnendaid. Federico Fellini “8
½”, 1963, seostas esimesena mõjuvalt reaalse ja kujutletava
maailma. Reþissööri alter ego Marcello Mastroianni visklemised
on loomisprotsessi agoonilise seisundi suurepärane näide. Nimistus
1972, 1982 ja nüüd. Stanley Kubricki “2001:
kosmoseodüsseia” (2001: A Space Odyssey), reþissööri
ambitsioonikaim film, esitab tunnetusteekonda koopainimesest kolmandasse
aastatuhandesse. Tehniliselt uusi võimalusi kasutav kosmosefilm sisaldab
arvukalt eriefekte. Mõjuv on isegi Straussi “Ilusal sinisel Doonaul”
tähistaeva dekoratsiooni taustal. Tuli nimestikku eelmise
küsitlusega, nüüd on tema koht tõusnud.
Esindatud on
erilaadne Hollywood, prantsuse poeetiline humanism, itaalia lopsakus, idamaine
eksootika ja tummfilmi kuulsused, kellest ei saa mööda. Kuus filmi
kümnest on tehtud Ameerikas, üks Prantsusmaal, üks Itaalias,
üks Jaapanis ja üks Venemaal.
KEDA POLE? Kümne hulka ei jõudnud ühtegi vesternit, pole
ühtki filmi Bergmanilt, Godard’ilt, Fordilt, Bunuelilt, Antonionilt. Pole
tummkomöödiaid Chaplinilt ega Keatonilt. Võibolla tegid need
mehed liiga palju erinevaid häid filme. Pole ühtki filmi
naisreþissöörilt.
Kriitikute loetelus on värskeim film
Coppola “Ristiisa 2” aastast 1974, reþissööridel Scorsese
“Möirgav härg” aastast 1980. “Pulp Fictioni” poolt
hääletasid kolm kriitikut, Spielbergi “Schindleri nimekirja” poolt
üks, Coenide “Fargo” poolt kaks ja von Trieri “Laineid murdes” poolt neli
kriitikut. Kieslowski “Kolmest värvist” sai kogu triloogia kolm, “Sinine”
kaks, “Valge” ja “Punane” kumbki ühe hääle. Ka Riefenstahli
“Berliini olümpia 1936” sai ühe hääle, nagu ka
Kaurismäe “Kaugel pilved jooksevad”. Siiski kogusid Scorsese ja Kiarostami
eri filmid lavastajale küllalt palju hääli.
Kui Sight &
Sound Tipp-10 nimekirjaga 1952 alustas, olid kohad n-ö veel vabad ja
sellesse asetusid juba klassikalisteks kanoniseeritud filmid. Ning
neorealistlik “Jalgrattavargad” oli värske, valmis 1949. Edaspidi
arvestasid hääletajad paratamatult juba kord paika pandutega.
Tummfilme jääb muidugi vähemaks. Märkame, et paljud hiljem
kuulsaks saanud filmid tehti 1920ndail ja 1960ndail, mil olid filmikunsti
kõrgajad.
1950.–60. aastail sai filme näha ainult kinos.
Antonioni 1960 valminud “Seiklus” tuli 1962. a nimekirjas kohe teiseks, Fellini
1963 valminud “8 ½” tõusis tippu 1972, ka Bergmani 1967 valminud
“Persona”. Tänapäeval on meil televisioon, videokassetid ja DVDd.
Filmikunsti õpetatakse koolides ja ülikoolides, filmimaitset on
autorifilmi poole kallutanud arvukad raamatud ja ajakirjad. Ilmselt ka
seepärast on nimekirjas endiselt aukohal paljud klassikalised filmid. Kuid
jääb küsimus: kas see kord kümne aasta jooksul tehtav
küsitlus pole juba kord tunnustatu ületunnustamine?
Sight & Sound kasvatas tänavu hindajate arvu kümnendiku
võrra. Uues kujunduses ilmunud ajakiri küsitles kõige
arvukamalt kriitikuid “isegi nii kaugetest riikidest nagu Bangladesh, Kuuba,
Eesti ja Filipiinid”. Ilmselt oleme siis olnud maailma jaoks kinokauge paik.
145 kriitikust oli 37 Suurbritanniast ja 33 USAst. Oli palju ülikoolide
filmiõppejõude. Prantsusmaad esindas 10, Austraaliat 7, Soomet 3,
ðveitsi, Slovakkiat, Austriat, Kuubat 1. Kuigi kino on internatsionaalne
meedium, jääb määravaks hindajate keelekeskkond. Tekib ka
küsimus, kui tõsiselt vastati ja missugust kujutlust heast filmist
tahtsid vastajad luua. Kas esitati oma lemmikfilme või siis
kõrget puhast kunsti, või projitseeriti neisse ka sotsiaalseid
realiteete? Siinkohal tuleb loomulikult küsida, kuivõrd oodatakse
kunstilt oma ajastu mõtestamist ja kuivõrd meelelahutust ja
vormiilu. Ja missugust kihti sotsiaalses hierarhias esindab filmi
hindaja?
Näib, et küllalt paljud kriitikud on oma vastused
üles ehitanud poleemikale: nad nimetavad kas ainult Euroopa ja USA filme,
või siis vastupidi, nimme ainult Araabia, Iisraeli ja Türgi filme,
rõhutades kommentaaris, et viimaseid harilikult ei märgata.
Sellepärast ka esineb 885st nimetatud filmist enam kui 500 vaid kord
või kaks. Ka maitsete maailmaerinevused on suured. Kõik hindajad
on kindlasti aga olnud küsimuse ees: kas – ja eriti meie
postmodernistlikul ajal – kinnistada filmikunsti väljakujunenud kaanoneid
või polemiseerida nende kaanonite kivistumise vastu? Aga harilikult
teevad hindajad ju mõlemat. Ja sellised Tipud on just kinokultuuris
toimiva poleemika üks vorme.
Järgmine Tipp-10, siis aastal 2012, on kindlasti teistsugune. Praegu
näib suure osa vastajate filmimaitse olevat välja kujunenud
1970ndatel, mil oldi kiindunud filmiajalukku. Kinomaailm laieneb ja praegu
tegutseb palju kriitikuid, kel aastaid 30 ja vähem.
Londoni
ülikooli õppejõud Ian Christie peab Sight & Soundi
septembrinumbris küsitelu kokku võttes oluliseks mitte
niivõrd seda pilti, mis kujunes, vaid hoopis neid hoovusi, mis
selle filmipüramiidi ümber pöörlevad: “2002. aasta
arvamusküsitelu otsene õppetund on kindlasti see, et kaitsta tuleb
mitmekülgsust. Kinodele, videokauplustele, raamatukogudele,
õppekavadele – ja valitsustele – kõikidele tuleb avaldada survet,
et hoida lahti voolusängid, mis ühendavad maailma. Mis puutub
nimekirjadesse, siis olgu neid rohkem ja rohkem ikonoklastilisi:
võitjate tähistamise asemel meenutagem, et oluline on tegelikult
marginaalsus.”
Ise sattusin sellest küsitelust osa võtma
ootamatult. Kui number ilmunud, päris raadio Vaba Euroopa korrespondent:
“Te panite esimeseks filmi “Viimsel hingetõmbel”, see sai ainult 11
häält?” Ta oli internetis avanud filmide loetelus kõige
esimese filmi, Godard’i “Viimsel hingetõmbel”.
Hetkeks tundus, et
olen justkui midagi valesti teinud. Korrespondent vististi ei teadnud, et
“esimesed” olid kõik ära märgitud kümme filmi. Vaatasin
järele, “Viimsel hingetõmbel” peaks ikka olema hinnatud film.
Leidsin, et oma parimate hulka olid selle Godard’i valinud näiteks vene
tuntuim, Kommersandi kriitik Andrei Plahhov, india ajakirja Cinemanya toimetaja
Aruna Vasudev, kellega olen olnud koos FIPRESCI þüriis, Kuuba Uue
Ladina-Ameerika filmi festivali direktor Alfredo Guevara, Ameerika
filmitööstuse ajakirja Variety Austraalia korrespondent Davoid
Stratton. Küllalt lai spekter. Võin olla rahulik, et midagi vist
ikka mõistan.
See küsitlus polnud ennustusvõistlus –
palju Tipp-10-le pihta saan. Kuna olin esimene eestlane, kes sellest osa
võttis, püüdsin peale kõrgkunstilisuse arvestada ka
filmide esteetilist ja sotsiaalset mõjukust meie regioonis. Kunsti
võtavad vastu ikka konkreetsed lokaalsed retsipiendid. Ameeriklaste Top
10 on üks, prantslaste oma teine, iraanlaste oma kolmas. Muidugi on
kattuvusi, kino on ju rahvusvaheline meedium.
Sellepärast jätsin
välja maailmas 1980. aastail laineid löönud “Tokyo loo”, meie
vaatajaskonnale alles hiljaaegu kättesaadav Soome televisioonist.
Hitchcocki “Vertigo” on küll viimasel ajal palju tarbitav
meelelahutusfilm. Murnau “Päikesetõus” oli prantslaste
filmiajakirja Cahiers du cinema ühes hilises küsitelus esikohal, kuid
meieni pole ta jõudnud. Püüdsin oma katselooma-merisea rollis
olla nii asjatundlik ja representatiivne, kui selliste aprioorsete
kriteeriumide puhul sain, ja nii aus kui võimalik. Otsisin neid, mis oma
järelmaitsetega meie elu sotsiaalselt ja esteetiliselt mõjutanud.
“Kodanik Kane’ist” ei pääsnud mööda. Jaapani film on meile
ikka Kurosawa. Fellini on meie autor. Bergman peab olema. Ja meie
dokumentalistide vabariigis ja n-ö endises Idablokis ka Vertovi
tõsielu ülistus “Inimene filmikaameraga”. Tarkovski oli muidugi
geenius, ka Paradþanov, aga venelasi juba on kaks. Wajda on meie regiooni
lavastaja, kuid kas sellisesse “kõigi aegade...” nimestikku?
Mõtlesin pingsalt, kas viimaste aastate filme polegi? Angelopoulos,
Kusturica, Zhang, Wong, Nair, von Trier, Almodóvar, Kieslowski, Lynch?
Siiski leidsin: tuleb sisse võtta iraanlane Abbas Kiarostami. Tema “Tuul
kannab meid” (1999), näidatud viimasel Pimedate Ööde festivalil,
on poeetiline, kummaline rahvusliku olustikuga komö
ödia, mis ei loo tervikpilti mitte selle abil, mida näitab, vaid
sellega, mida kaadris pole. Metonüümfilm.
Vaatan, et neli minu
nimetatud filmi kattub Tipp-10ga 2002 ja kaks on neis esinenud varem. Kas seda
on palju või vähe? Igatahes aitas see niipalju kui võimalik
kallutada angloameerikalikku kultuuritsentrismi Euroopa idapoolsema filmimaitse
suunas.
Sight & Soundi kriitikute Tipp-10
1952
1. Jalgrattavargad, De Sica
2. Suurlinna tuled, Chaplin
Kullapalavik, Chaplin
4. Soomuslaev Potjomkin, Eisenstein
5. Sallimatus, Griffith
Louisiana lugu, Flaherty
7. Ahnus, Stroheim
Algab päev, Carné
Jeanne d’Arci kannatused, Dreyer
10. Lühike kohtumine, Lean
Miljon, Clair
Mängureeglid, Renoir
1962
1. Kodanik Kane, Welles
2. Seiklus, Antonioni
3. Mängureeglid, Renoir
4. Ahnus, von Stroheim
Ugetsu Monogatari, Mizoguchi
6 Soomuslaev Potjomkin, Eisenstein
Jalgrattavargad, De Sica
Ivan Julm, Eisenstein
9. Maa väriseb, Visconti
10. Atalante, Vigo
1972
1. Kodanik Kane, Welles
2. Mängureeglid, Renoir
3. Soomuslaev Potjomkin, Eisenstein
4. 8 1/2, Fellini
5. Seiklus, Antonioni
Persona, Bergman
7. Jeanne d’Arci kannatused, Dreyer
8. Kindral, Keaton
Suurepärased Ambersonid, Welles
10. Ugetsu Monogatari, Mizoguchi
Maasikavälu, Bergman
1982
1. Kodanik Kane, Welles
2. Mängureeglid, Renoir
3. Seitse samuraid, Kurosawa
Lauldes vihmas, Kelly, Donen
5. 8 1/2, Fellini
6. Soomuslaev Potjomkin, Eisenstein
7. Seiklus, Antonioni
Suurepärased Ambersonid, Welles
Vertigo, Hitchcock
10. Kindral, Keaton
Otsijad, Ford
Kriitikute Tipp-10 1992
1. Kodanik Kane, Welles
2. Mängureeglid, Renoir
3. Tokio lugu, Ozu
4. Vertigo, Hitchcock
5. Otsijad, Ford
6. Atalante, Vigo
Soomuslaev Potjomkin, Eisenstein
Jean d’Arci kannatused, Dreyer
Pather Panchali, Ray
10. 2001: kosmoseodüsseia, Kubrick
Reþissööride Tipp-10 1992
1. Kodanik Kane, Welles
2. 8 1/2, Fellini
Möirgav härg, Scorsese
4. Tee, Fellini
5. Atalante, Vigo
6. Ristiisa, Coppola
Moodsad ajad, Chaplin
Vertigo, Hitchcock
9. Ristiisa 2, Coppola
Jeanne d’Arci kannatused, Dreyer
Rashomon, Kurosawa
Seitse samuraid, Kurosawa
Kriitikute Tipp-10 2002
1. Kodanik Kane, 1941, Welles, 46
2. Vertigo, 1958, Hitchcock , 41
3. Mängureeglid, 1939, Renoir, 30
4. Ristiisa, 1972 ja Ristiisa 2, 1974, Coppola 23
5. Tokio lugu, 1953, Ozu 22
6. 2001: kosmoseodüsseia, 1968, Kubrick 21
7. Soomuslaev Potjomkin, 1925, Eisenstein 19
Päikesetõus, 1927, Murnau, 19
9. 8 1/2, 1963 Fellini, 18
10. Lauldes vihmas, 1951, Kelly, Donen 17
Reþissööride Tipp-10 2002
1. Kodanik Kane, 1941, Welles 42
2. Ristiisa, 1972 ja Ristiisa 2, 1974, Coppola 28
3. 8 1/2, 1963, Fellini 19
4. Araabia Lawrence, 1962, Lean 16
5. Dr. Strangelove, 1963, Kubrick 14
6. Jalgrattavargad, 1948, De Sica 13
Möirgav härg, 1980, Scorsese 13
Vertigo, 1959, Hitchcock 13
9. Rashomon, 1950, Kurosawa 12
Mängureeglid, 1939, Renoir 12
Seitse samuraid, 1954, Kurosawa 12
Kriitikute 10 parimat reþissööri
1. Welles 69
Hitchcock 69
3. Godard 43
4. Renoir 40
5. Kubrick 39
6. Kurosawa 38
7. Fellini 36
8. Ford 31
9. Eisenstein 30
10. Coppola 28
Ozu 28
Reþissööride 10 parimat reþissööri
1. Welles 52
2. Fellini 50
3. Kurosawa 39
4. Coppola 38
5. Hitchcock 35
6. Kubrick 34
7. Wilder 33
8. Bergman 28
9. Scorsese 25
10. Lean 23
Renoir 23
Jaan Ruusi Tipp-10
tähestiku järjekorras
Atalante, 1934, Vigo
Inimene filmikaameraga, 1929, Vertov
8 1/2, 1963, Fellini
Kodanik Kane, 1941, Welles
Mängureeglid, 1939, Renoir
Persona, 1966, Bergman
Rashomon, 1950, Kurosawa
Soomuslaev Potjomkin, 1925, Eisenstein
Tuul kannab meid, 1999, Kiarostami
Viimsel hingetõmbel, 1959, Godard