PSÜHHODRAAMA DIALOOGIS
“Vladimiri väljak” Ljudmilla Razumovskaja
Lavastaja Katri Kaasik-Aaslav
Osades: Herta Elviste – Veera Ivanovna, Lembit Eelmäe – Pavel Sergejevitš
Võrdlemisi puhta lehena istusin Vanemuise väikese maja parteri viimasesse ritta (saal oli viimseni väljamüüdud), kuigi, jah, teadsin üht-teist Razumovskajast kui dramaturgist. Kasvõi nii, et osalesime 1982. aastal Jurmalas NL noorte dramaturgide seminaril, kus minu mäletamise järgi loeti ette ja arutati ka tema näidendit. Millist, ei mäleta. Razumovskaja varasemaid näidendite lavastusi Eestis pole ma näinud ja paljuski me siis täna Vene teatrist teame. Eelnevalt olin mõnelt Tartu teatraalilt kuulnud umbes sellist arvamust, et NOJAH…
Olgu, sest ega need kohalike teatraalide arvamused pole mind kunagi heidutanud, kuigi olen nendega mingil määral arvestanud.
Lavastus algas realistlikus võtmes. Tekst oli võrdlemisi literatuurne, suupäraseks kohandatud. Mina tajusin esimest pooltundi, mida sageli peetakse tutvumiseks näidendi autori, lavastaja ja näitlejatega, lubatult igavaks. See oli kui groteski võtmes lavastatud omaaegne sotsrealismi meenutav lavatükk. Vaevalt, et see lahendus autori poolt pakutud oli.
Siis aga tuli pikk Eelmäe – Pavel Sergejevitsi – monoloog, pihtimus oma elatud elust. Ja see oli murrang. Eelmäe mängis tõelist – meil praegu ehk mittesoositud – psühholoogilist realismi. Tegi seda nüansirikkalt, väljapeetult igas oma kunagises elulõigus. Ma ei võtnud aega, aga veerand tundi kestis see küll. Mul tekkisid meenutuste paralleelid, ja seda Lenigradi Suure Draamateatri (BTD) lavastuse “Saatuse heidikute kuuga”, mida vaatasin kuuekümnendate lõpus. Ja kellega siis? Eks ikka tollase staariga Efim Kopeljaniga, kes esitas – ja tegi seda ligemale kolm tundi väikeste vaheaegadega – ka monoloogi, mida saal jälgis hinge kinni pidades. Esitada-mängida-lavastada monoloogi polegi nii lihtne nagu arvatakse Mainitud tiraad tuleb mõjuma panna. Ja seda Eelmäe oskas. Elviste Veera Ivanovna ei sekkunud, küll aga kuulas, genereerides Eelmäe lavateksti. Ja nüüd seoses psühhodraamaga, mida pealkirjas sai mainitud. Mulle, arvan et ka enamikule vaatajaist, mõjus Eelmäe pihtimus psühhodraamale omase ÄRARÄÄKIMIST ja mahalaadimist vajava konfliktsituatsiooni lahtimängimisena. Suure meistrina mängis Eelmäe seda nii ainukesele psühhodraamas osalejale Elvistele kui ka kogu saalile.
Sekundeerivalt järgnes Elviste Veera Ivanovna pihtimus. Siinkohal pole ma kindel, kas see oli autori “süü”, või lavastaja tahtmine (kärpeid tekstis ju tehti, nagu ma kuulsin), aga ELUTEKSTI jäi Elvistele vähe. Vahel on ju nii, et elu on rikas, aga teksti on vähe. Ja veel üks psühhodraamale omane tähelepanek: Eelmäe, pärast oma pikka monoloogi kuulas küll, vähemalt püüdis kuulata, Elviste monoloogi, kuid kaasa mängida ta enam ei suutnud – ta lõdvestus kuidagi, teda valdas mingi rahulolu, optimistlik samas.
Pikk oli esimene vaatus tõepoolest, aga sugugi mitte igav. Uudsena mõjus lavakujundus oma nihutatud portaalidega ning teises vaatuses näitas lavakunstnik Aime Unt, mida on võimalik teha nii arhailise lavaga, nagu seda on Vanemuise väikese maja lava.
Mis edasi saab oli ehk enamusele selge vanakeste paar abiellub, või heidab vähemalt ühte. Ja nii see ka juhtus. Toimus pidulik tseremoonia kirikus. Seda me ei näinud, kuid lava sai teise ilme pühade küünaldega tagaseinas. Ja dialoog muutus veelgi intiimsemaks. Näitlejatest lavapaar – nii elus kui laval samaaegselt – mängis suurepärast teatristaaride mängu. Ja kui lubate, siis veel üks paralleel vene teatrist, seekord Moskvast, Väikesest (Malõi) teatrist, kus mitmel korral nägin vanameistreid Sarovit ja Iljinskit. Kah üle seitsmekümne, ei vajanud nad laval mingit hinnaalandust.
Minu jaoks lõppes etendus sellega, et äsja abiellunud vanapaar lahkub ja küünlad kustuvad. Aga ei, jätkus veel pea veerand tundi, seletamaks, kuidas neil elu edasi läheb. See lõpp tundus mulle igavana, kuigi ei mänguliselt ega lavastuslikult polnud tagasilööki. Aga kas oli vaja seda põletavat nukrust, millega rataste vahele jäänud vanapaar oma lahkumislõpuga või lõpulahkumisega vaatajate hinge täitis? Jäägu see igaühe otsustada. Mina igatahes lahkusin teatrist sügava elamusega.
Lõpulause lavastaja kiituseks: tundes, teades ja näinud enamiku Katri Kaasik-Aaslavi lavastustest, võin öelda, et see oli üks ta parimatest, kui isegi mitte super.
