Väiksem ja pealegi tüdruk
Kui ma olin väike ja meil vennaga tüli tekkis, lõpetas vanaisa meie riiu tavaliselt sellisel viisil, et ei selgunudki, kellel on õigus. Mul on meelde jäänud, et sageli olid argumendid (üsna irratsionaalsed ju õigupoolest), millega panna venda mulle järele andma, et mina olen väiksem ja pealegi tüdruk. Me saame siiani vennaga hästi läbi, kuigi meie eluviisid on üpris vastandlikud (näiteks läheb tema hommikul vara tööle, kuid mina heidan umbes sel ajal magama). Mina tegelen keelega, tema on elektroonikatehase tootmisdirektor (või midagi niisugust). Me ka mõtleme suuresti eri asjadest ja eri kombel. Kummal meist peaks rohkem õigus olema? Ma ei tea seda ei mõeldes ega mõtlemata.
Huvitav, milline oleks maailm, kui inimene siin nii tihti ei mõtleks, et temal on rohkem õigust kui teistel inimestel? Mu meelest pole sugugi tõenäoline, et maailma miljarditest inimestest on just minul mingi eriline õigus, et just mina saan maailmast kõige õigemini aru ja olen ära teeninud spetsiaalselt hea kohtlemise. Minu õigus on ju ka seotud kohaga, kus ma asun. Ja kas on tõesti võimalik arvata, et just see koht, kus mina elan, on kõige õigem ja parem koht? Tegelikult on Tulemaa indiaanlane ju täpselt sama õiges kohas.
Kuid samuti pole ma kuidagi eriliselt õigusest ilma jäetud, ei eksi ilmselt rohkem, kui enamasti eksitakse, ja igatahes võiks maailm minuga viisakalt käituda. Aga see on vedamise asi.
On juhtunud, et olen sündind eestlaseks. Kuidas aga saaksin ma mõelda, et eestlased on mingi teistest parem rahvas – pealegi kui ju kõigi rahvaste seas on palju neid, kes oma rahvast niiviisi arvavad? Kuidas saaks üldse üks rahvas teisest parem olla – kes peaks selle üle otsustama? Eks vist jumal. Kuid eks iga rahvas kipu arvama, et jumala ees on just nendel õigus.
Ning uusi ususekte tekib praegu tempos, nagu peaks varsti igal inimesel olema oma isiklik jumal. Kui mõnel muul viisil või teise prohveti juures usud, siis taevasse ei saa. Kõige veidram ongi ainujumalakultus. See on ju veel mõistetav, et kui igal rahval on oma jumal, pealegi veel neid palju – et siis jumal ikka rohkem oma rahva eest hoolitseb ja neist paljudest jumalatest mõne leiad, kellele su kalduvused ja kas või nägu rohkem meelt mööda on. Ainujumal peaks aga ju olema miljardite jumal. Millist kellestki teisest enamat õigust saaks temalt loota?
Mul ei ole ühtki põhjust arvata, et maailm on loodud inimesele. Kuid inimsugu peab end üleval, nagu oleks just temal õigus teha maailmaga, mida ta tahab. Jah, looduskaitse on ka olemas. Seda põhjendatakse nii, et kui me tahame, et maailm inimesele ka edaspidi elukõlbulik oleks, siis me peame… Kas ta ka teistele olenditele elukõlbulik on, pole tähtis. Nende peale mõtleme niipalju, kui meil neist kasu on. Kuni selleni välja, et väites, et maailmas peab alles jääma ka puutumata kohti, põhjendame seda sellega, et seal saab inimene, kellel on selleks piisavalt raha, privaatsust nautida. Pole midagi teha, ma lihtsalt ei usu, et tegelikult on inimsool kõigeks õigus, milleks ta on võimeline.
Oh jah, tegelikult tunnen ma tihtigi, et üht-teist maailmas on mulle lausa vastumeelne ja käib närvidele – märksõnad kas või näiteks räpane ja lärmakas. Aga ma ei saa arvata, et mul on selles asjas mingi õigus. Kes ütleb, milline ihupuhtuse aste on just see kõige õigem? Vaevalt küll, et minu oma. Kui vähegi mõelda, pole miski ainuõige ega endastmõistetav.
Ja võibolla mõtleksin ma teisiti, kui mul oleks olnud teistsugune vanaisa.
