Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli, rahva seas lavaka või Panso kooli nime all tuntud asutuse kasvandikel pole tööga probleeme. Need, kes rasked sisseastumiskatsed ja kooli läbinud, peetakse juba nii heal tasemel olevaks, et küsimus on vaid selles, kuidas täpselt näitlejahakatised eri teatrite vahel ära jagunevad. Lõpetajatest tehakse huvitavaid telesaateid, diplomietendused rändavad mööda Eestit. Heaks näiteks on eelmise lennu "Buratino", mis tänaseks oma telesaategi saanud. Lühidalt: lavaka lõpetamine on piisav kvaliteedimärk, et end hiljem kasvõi peamiselt reklaamihääle, -näona või muidu laadanarrina ära elatada.

Kuid kõik ei mahu püünele. Lisaks Muusikaakadeemiale koolitavad näitlejaid ju ka Humanitaarinistituut ja Viljandi Kultuurikolledž. Kui Muusikaakadeemia lavakas hoiab taset ka sellega, et näitekunsti tudengeid võetakse vastu iga kahe aasta järel, siis teistest koolidest tuleb igal aastal paarkümmend uut noort näitlejat. Kõigile lihtsalt ei jätku tööd ja teatrite peanäitejuhid kaaluvad väga pikalt kelle ja kui pikaks ajaks nad põhipalgale võtavad.

Tallinna Linnateatri töötajad räägivad, et pigem võiks näitlejaid tööl olla rohkem. Praegusest koosseisust jagub napilt piisavalt inimesi, et hoida mängukavas kahte paralleeltükki. See tähendab, et teatri arvukatest mängukohtadest peavad enamik õhtute viisi tühjalt seisma, sest üle kahe tüki ei ole inimeste puudusel võimalik korraga mängida. Need vähesed väljavalitud, kes n-ö eliitteatrisse tööle saavad, tulevad pea eranditult EMA lavakunstikateedrist. Eelmisel aastal lõpetanud kursus, kelle juhendajaks oli Elmo Nüganen olnud lõpetamise eel päris ärevil, et kes siis Elmoga kaasa Linnateatrisse saab ja kes peab kehvematele marjamaadele minema.

Viljandi Kultuurikolledži teatrikunstikateedri kuue lennu näitlejate ja ühe lennu lavastajate nimekirjast hakkab tuntud nimesid silma kindlalt alla poole. Needki tuntud peamiselt Viljandi teatri näitlejatena - ehkki usun, et paljudel Viljandisse näitekunsti õppima läinutel on olnud ambitsioon mõnda pealinna teatrisse tööle minna.

Võrreldes EMA lavakunstikateedri staaride paraadiga jätab eriti nukra mulje Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppe vilistlaste nimekiri, kus professionaalseid näitlejaid ja lavastaid vaid mõni üksik. EHI haridusega Kuressaare Linnateatri juht Kutt Kommel suudab meenutada mõnda kaastudengit, kes kas Nukuteatris või Vanalinnastuudios leiba teenivad. Kutt rõhutab aga, et paljudel EHI teatritudengitel ei olnud aga ilmselt plaaniski hakata professionaalsel tasemel teatriga tegelema. Humanitaarinstituut annab lihtsalt laia humanitaarse hariduse, peaaine valitakse aga huvide järgi.

Ometi kerkib Eesti suuremate teatrite näitlejate nimekirju vaadates küsimus: miks pääsevad löögile vaid EMA tudengid? Koolide õppekavade taset on raske võrrelda. Viljandi tudengid ise räägivad, et sellest ajast, mil Kalju Komissarov kooli teatrikunstiosakonna juhatajaks tuli, on tase märgatavalt tõusnud. Viljandi noored näitekunstitudengid peavad probleemiks pigem Tallinna teatrihärrade laiskust. Viljandlaste diplomietendusi ei viitsivat keegi lihtsalt vaatama tulla. Ja kuidas saaksid siis värsked näitlejad esialgu silma paista?

Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas väidab, et näitlejatel on võimalus end suureks mängida ja kasvõi Draamateatrisse tööpakkumist saada olenemata tema haridusest ja selle omandamise kohast. Ometi ei suuda ta telefonis esimese hooga meenutada ühtki oma teatri näitlejat, kes oleks kusagilt mujalt kui lavakast.

Ka Pedajas ise on lõpetanud EMA kõrgema lavakunstikooli. Ehk ongi teatrite suletuse üks põhjuseid selles, et praegu otsustajate rollis olijad on kõik ajast, mil oli üks kool, üks Panso ja vähevõitu valikuid. Enamik olulisemaid lavastajaid on üht või teistpidi EMA lavakaga seotud, paljud käivad seal praegugi loenguid andmas. Nii ei ole lühema ajalooga koolide lõpetanutel lihtsalt võimalustki. Jäägem ootama alternatiivtruppide arvu plahvatusliku tõusu!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena