Autoportree meeleheitekunsti ajastul

Maalikunstnike Liidu pöördumine vanima eneserefleksiooni mooduse – autoportree poole on justkui peegli maalikunsti näo ette asetamine. Ilmselgelt on kunstiteose aineks autori füüsiline persoon, mitte elust ja kunstnikust irdunud teema. Ennast imetledes, vihates, ehitades või purustades kehtestab maalija surematu autori müüti. Kõige sisuks on autori füüsilise surma illusoorsus olukorras, kus autori kui originaatori institutsioon on kadumas. Ja see protsess ikka kestab, ei näi vähemasti lõppevat.

Digitaalmaailma retoorika autori “originaalteoste” kopeeritavusest ja paljundatavusest on sundinud autoreid omamoodi meeleheitekunsti tegema sel viisil, et matkitakse klassikuid, teisi autoreid ja iseennast häbematult ja avalikult. Justkui lisaks sihilik (enese)kopeerimine loominguliselt loomuvastasele tegevusele õilsust.

Oma teoste ja imago lammutamine näib sageli kandvat puurist väljapääsemise pitserit. Loomingulise karakteri vangla hakkab ahistama ja uueni jõudmise lihtsamaks mooduseks on varasemate teoste autodafee, nagu oleme näinud tegemas Jaan Elkenit.

Puutudes aga kokku siira ja eheda manuaalse kreatsiooniga, võime soolasambaks tarduda. Ta on siiski olemas! Kõik ei ole üks lõputu kompilatsioon ja recycling.

Näituse annotatsioonis kirjutatakse, et “läbi aegade on näiteks tuntud võimalused, kus autori portree võib toimida enesereklaamina, vormieksperimentide katseväljana, soolise vm identiteedi väljendajana, ühiskondliku kuuluvuse tõestaja või alateadvusliku aktina”. Suures plaanis on kunstnikud sarnased teiste inimestega: nad on endaga rahul või mitte, nad otsivad mingeid vastuseid või on nad leidnud, nad kahetsevad midagi või aktsepteerivad oma minevikku. Seda on piltidelt näha.

Uno Roosvalt, Kai-Mai Olbri, Nelli Drell, Leili Muuga, Kalli Kalde, Evi Tihemets, Evald Okas, Toomas Altnurme naudivad end oma ümbruses, on avatud ja rahumeelsed, isegi Altnurme-moodi agressiivsuses.

Lilian Mosolainen, Piret Rohusaar, Anatoli Strahhov, Kreg A-Kristring, Andrus Rõuk, Marju Bormeister, Meiu Münt, Jaan Punga, Lembit Küüts, Malle Leis näivad esitavat küsimusi oma identiteedist, kuuluvusest, praegusest olukorrast võrreldes varasemaga, peavad endaga nõudlikku monoloogi. Iseloomulikem on Leisi autoirooniline “Autoportree sabatähena”, siis (kunsti)tähe langemisest.

Autoportree on igihaljas teema ja seda viljeldakse eri meediumides. Seda ei pea tegema maali vahenditega. 1997. a Soolalaos toimunud “Personale” võiks ju vihjata. Arusaadavalt on Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituse eesmärk õilis, kuid vähem ambitsioonikas.