"'Kuhu ma nende kujudega lähen?"'

Skulptor August Vommi (1906-1976) elukaaslane Mare Saks (sünd 1935) räägib, kuidas teda mehe skulptuuridega nende majast välja taheti tõsta.

Kuripatt!
See oli mul siinsamas, väljalõige vanast ajalehest, kus Vomm modelleerib Kaarel Eenpalut. Kohe ma leian selle üles. Üks moment!
1953 ostis Vomm endale Eesti Panga presidendi Jaaksoni õunaaia valvuri putka. Ja ehitas putkast selle maja.
Kui vene ajal kunstnikele kortereid jagati, siis Vommile ei antud. Öeldi, et Vomm ootab Valget Laeva.
Mina olin Siberist tulnud, õiget kodu mul ei olnud. Läksin 1967 Kunstiinstituuti tõlgiks. Vomm oli dekaan, istusime temaga ühes toas. Üks õhtu ta küsib, miks sa koju ei lähe, istud kaksteist tundi järjest tööl. Ma ütlesin, et mul polegi kuskile minna.
Ta ütles, et tule minu juurde, mul ruumi on.
Kaheksa aastat elasime Vommiga koos, kuni tema surmani.
Vomm ütles, et ma tahaks heaks teha, mis Vene riik on sulle teinud. Need on Vommi enda sõnad. Ja tegi testamendi, et Eesti Kunsti Muuseum võib siia teha muuseumi, kui tahab. Ja kui ei taha, jääb see maja mulle.
Aga näed – ei saanud testamenti ära kinnitatud, kuripatt. Notar ütles, tulge teine kord. Lõpuks kutsus Vomm notarit haiglasse, aga notar ei tulnud kohale.
Vomm suri Tallinna keskhaiglas 1976. aasta esimesel mail.
No kuhu ma panin selle pildi, kus ta on koos Eenpaluga?
Oh jumal küll. Igavene nöök, ma ütlen!

Vommi tütar, kes elab Kanadas, müüs maja 5000 Vene rubla eest Kunstnike Liidule.
Üürilepingut ei ole minuga sõlmitud. Ma olen 34 aastat elanud siin majas ja nüüd tahetakse maja käest ära võtta!
Ma ei julge ära ka surra, saan teises ilmas Vommiga kokku, ta teeb mulle tuule alla!
Näed. Siin on mul mõned pildid.
Selle pildi peal voolib Vomm Mart Saart. Ta tegi Saarele hauamonumendi ka.
Kunstnike Liit ütleb, et müüvad maja maha, neil on raha vaja. Et selle maja eest saaksid nemad kaks autot. Või galerii.
Ma ütlesin, et kui galerii, siis olgu see vähemalt Vommi nimeline.
Selle peale nad ütlevad, et ah, ei tea.
Ma tahtsin maja ise tagasi erastada. Aga mulle pole keegi vastanud. Kunstnike Liidust käidi siin: Noh, hakkame kolima?!
Niisugune suhtumine on. Absoluutselt ükskõikne suhtumine on inimese saatusesse.
Hiljuti käidi kinnisvarabüroost. Mees ja naine olid kaasas, naisel laps süles. Ma taipasin, et nüüd läheb müügiks.
Läksin siis Kunstnike Liitu ja tegin avalduse, et ostan ise maja ära. Kuidagi ikka selle raha kokku ajan. Miks siis mina ei või ära osta!?

Kohtus olen selle maja pärast käinud, ikka üks ja seesama jutt. Maja on Kunstnike Liidu oma ja kõik.
Pontu! Lõpeta ära! Pontu, ära haugu!
Käisin Riigikogus. Ei midagi. Käisin linnavalitsuses. Ei midagi.
Käisin presidendi juures. Presidendi jurist ajas mulle mingit kuiva juriidilist jama.
Ma küsisin: Aga kuhu ma nende Vommi kujudega lähen?
Ta ütleb, pange skulptuurid konteinerisse. Vaat nii ütleb presidendi jurist. Vaat nii!
See on kõige nõmedam jutt, mida ma olen elus kuulnud!
Vaat siin pildi peal on Vomm Pariisis, Viiraltiga kaelakuti.
Igavene tore pilt!
Vomm oli kõva jahimees ja kalamees ja ta pidi igasugu tegelinskitega läbi käima, et saaks luba merele minna. Artur Vaderiga käis Vomm alailma merel. (Artur Vader oli 60-70ndatel kõrge partei- ja riigitegelane.)
Ta ütles neile otse välja, mis talle ei meeldinud. Ai, kus Vader sai ta käest! Vomm ei lubanud Vaderil niisama juua ka. Ütes, et kui ei söö, siis konjakit ei saa. Sööma pead!
Ega nad poliitikajuttu ei ajanud, niisama lora. Vomm tegi nalja ja Vader naeris ennast kas või puruks.
Ükskord nad läksid jahile, aga õlut oli vaja kaasa osta. Vomm läks poodi. Poes oli pikk saba. Ta läks müüja juurde ja hüüdis, et tuli on lahti! Andke ruttu ämbriga midagi, millega saab kustutada. Kas või õlut! Õlu kõlbab ka! Vomm esines nii tõepäraselt, et müüja laskis ämbri õlut täis, ja Vomm läks sellega jahile.
Ma ütlen, mustad Volgad olid vooris siin ukse taga. Muudkui kata lauda. Muudkui pane aga konjakipudelid ja angerjas hakkama. Ja põdra- ja soku- ja metssealiha lauale, smooritud ja igatmoodi tehtud.
Ja kui ilusti laulis Vomm seda Ott Raukase laulu "Igal majakal oma tuli".
Tal oli peas Underi luuletus "Lapse surm". Kui ta seda ette kandis, siis kõik nutsid.

Za što võ barolis (mille nimel te võitlesite?), küsivad venelased. Ja ma küsin ka.
Mina olin kaheksa aastat Siberis. Talvel oli nii külm, et magasime, vildid jalas, mütsid peas, lumehang nurgas. 
Kaheksa aastat olime täiu täis. Petriooliumiga ja leelisega pesime pead, juuksed langesid välja. Jalad külmusid ära ja mädanesid. Suusakepi otsas oli nael, et kui hundid kooliteel kallale tulevad, saab neile vastu hakata.
Tänavu sain presidendilt Eesti Punase Risti viienda klassi ordeni. Milleks mulle see orden! Ma ei taha seda ordenit riigilt, kus inimene midagi ei tähenda. Raha ja paber on siin oluline, aga inimene mitte.
Oleks ma neile asjameestele sugulane, küll nad siis keeraks neid seadusi ja paragrahve ja kõik oleks korras.
Aga kuhu see pilt jäi, kus Vomm Eenpaluga peal on, mina ei tea. Homme tuleb kindlasti välja.

P.S Asi lahenes nii, et maja ja maa ostab Vommi naaber ja Vommi elukaaslane saab oma kodus elada nii kaua, kui tahab.

Väljatõste
"Enne surma kutsus Vomm notarit haiglasse testamenti kinnitama, aga notar ei tulnud kohale."