Leiutajateküla Lotte
Tere, minu nimi on Lotte. Ma olen koeratüdruk ja elan koos ema Anna ja isa Oskariga väikeses mereäärses külas, ja mul on seal palju sõpru. Kassipoeg Bruno ja jänesepoeg Albert ja rännukoer Klaus ja... mul ei tulegi nüüd korraga kõik meelde. Minu mõtlesid välja onu Janno (Põldma - Toim.), onu Heiki (Ernits - Toim.) ja onu Andrus (Kivirähk - Toim.) juba kuus aastat tagasi, kui nad minu seiklustest esimese filmi tegid. Ma sain tegelikult terve seriaali, "Lotte reis lõunamaale" sai ka raamatuks ja hiljem teatrietenduseks.
Aga tervelt kolm ja pool aastat nikerdasid onud minust täispikka kogupere kinofilmi. Mina küll ei suudaks nii kaua ühe asjaga tegelda. Mõelge, kui tore see oleks, kui saaks vaid korra köhatada, ja juba uus trikk selge. Köhh, ja oskad varvastega vilistada, Köhh-köhh, ja juba oledki köietantsija. Jaa... Aga isa ütleb ka, et midagi ei tule siin ilmas niisama, et tasuta hammasrattaid pole olemas. Ning ma usun teda.
Tädi Riina (Sildos, produtsent) räägib kõigile, et ma olen rahvusvaheline staar, väga kuulus ja hästi paljude maade lapsed tahavad mind kinos näha. Aga ärge kartke, ma pole mingi jänes, et kuulsuse pärast aru kaotaks. Koerad on sõbralikud ja toredad ning seda hirmu küll ei ole, et ma uhkeks ja upsakaks läheksin. Emps on mind hästi kasvatanud. Ma tean küll, kuidas peab viisakas ja korralik koeraneiu käituma.
Kuna ma kunagi suureks ei kasva, siis on palju asju, millest ma aru ei saa ja mida keegi mulle veel ära seletanud pole. Näiteks, olid mingid välismaa onud ja tädid, kes hoiatasid mu loojaid, et kui emps kogu aeg pliidi ääres küpsetab või õues peenraid rohib, siis ei anna nemad filmi tegemiseks raha. Et neile ei meeldi, kui sookollid, ei, hoopis soorollid on ebavõrdsed.
Aga minu mamps teeb ju maailma parimaid pannkooke! Ausõna, ja talle meeldib küpsetada ja aias mütata. Ta ei käi tööl kah. Isver, papsil poleks ju aega küpsetada, noh, ta võiks küll pannkoogitegemise masina leiutada, aga tal on palju olulisemaid leiutisi käsil. Näiteks viimati leiutas ta elektri. See on sihuke kollane sisalik, nagu äiksenool, ei püsi pudeliski paigal. Aga teeb elu kõigil lihtsamaks.
Mõelge ise, selleks kulus kolm põlvkonda leiutajaid, enne kui majadele korstnad välja mõeldi. Enne seda käisid kõik ringi, ninad nõgised ja näod mustad. Aga enne majade leiutamist elati koobastes. Lõunamaale reisides me sattusime kogemata ürgjäneste juurde. See oli hirmus kurb pilt. Isver, kui närvilised nad olid - neil polnd ühtegi masinat, mis neil elu kergemaks teeks, ja paps aitas nad hädast välja - leiutiste mõte ongi ju elu lihtsamaks teha, et siis jääb vanematel rohkem vaba aega lastele õhtul minu seiklusi ette lugeda, on ju. Täitsa loogiline minu arust.
Tegelikult ma pole veel ära otsustanud, millega ma tulevikus tegeleda tahaksin. Ma tahaksin olla mõõganeelaja või tuletõrjuja või ... kosmonaut või maadeavastaja või tuuker ... Teate! Minu viimane kirg on judo. Tegelikult on terve küla selle judovärgi peale peast segi läinud. Ah et kuidas judo meie külla tuli?
Ükspäev läksime Brunoga ujuma ja leidsime veest raamatu, panime nöörile kuivama, ja öösel pudenes sealt välja ... mesilane! Turtsus ja aevastas ja rääkis, et tema nimi on Susumu ja ta on Jaapanist. Ei läinud palju aega, kui ta pidi oma judooskust onu Adalberdi peal näitama. Susumu on lihtsalt hirmus abivalmis. Susumu ütleb, et judos võib väikese vaevaga suuri asju korda saata, see mulle sobib. Sest harjutada ma ei viitsi.
Onu Klaus, vana rännumees, kes elab meie tagaaias kohvris, jutustas mulle kunagi, et paksud jänesed ja koeralapsed tegelevad Jaapanis hoopis sumoga. Aga ma saan onu Jannost ja Heikist väga hästi aru, miks nad sumomesilast ei saanud raamatu vahele sokutada. Raamat oleks juba Jaapanis merepõhja vajunud ja valaskala kõhtu kadunud ja kala oleks saanud kõhuvalu, ja... loogiline, on ju. Oih, kas te teadsite, et onu Klaus oli lapsena ka selline parajalt paks poiss? Paps rääkis, et tal oli kogu aeg suhkrukringel ühes ja kukekomm teises käes, kui ta liivakasti serval tasakaalu püüdis hoida. Paks laps - ilus laps, ütles Klausi ema alati, kui järgmise maitsva koogi ahjust välja võttis.
Üldiselt olen ma nende seiklustega rahul, mis onud mulle välja mõtlevad, aga mõnikord olen vihane ka. Küll ma olen palunud, et ma saaksin ka mõne päris ohtliku olukorra - tuldpurskava lohega jõudu katsuda või terve armee tapjakärbestega ihuüksi võidelda või lõgismadusid sabapidi kokku siduda või... No nad ei kirjuta seda. Nemad ütlevad, et neil on selline vägivallatu "filosoofia". Mina ei tea, mis asi see "filosoofia" on ja kus ta kasvab, aga nime järgi võib arvata, et hästi ta ei maitse. Ptüi.
Igatahes Jaapanisse viisime merehädalise Susumu tagasi ja judovõistlusel saime kolme peale karika! Ema on nii uhke, muudkui nühib seda tolmulapiga iga päev. Kuna karikaid on üks, aga me võitsime selle kolmekesi, siis me tegime plaani - kaks päeva on karikas minu juures, kaks päeva Bruno juures ja kaks päeva Alberti juures.
Alberti juurest minu juurde tagasi jõuab karikas aga alles nelja päeva pärast, sest Alberti isa Adalbert on eriline ihnuskoi ja epukott. No aga talle tuleb andeks anda. Tema eluunistus on võita Leiutajateküla iga-aastasel väljanäitusel peaauhind, aga tal nupp ei noki nii hästi kui minu isal või kärbse Jaagul või kas või onu Klausil. Lõpuks peab Albert isa peal - mauhti - judot tegema, et karikas jälle minu toa riiulile jõuaks. Oh- jaa, igav selliste naabritega juba ei hakka.
Oih, peaaegu oleksin unustanud! Vaadake homme õhtul kindlasti televiisorist, kuidas ma sündisin, kuidas meid joonistati, kuidas tädi Evelin (Pang, Lotte hääl) silmi punnitas, kui minu teksti filmile peale luges, ja kuidas onu Sven (Grünberg, helilooja) meile imeilusa muusika tegi ja miks üks Läti poiss (Reinars Kaupers bändist Brainstorm) vahepeal võõras keeles laule laulab.
Meil siin Leiutajatekülas sihukesi inimsööjapurke veel pole, aga näiteks raadiolaine püüdis rebaseonu Giovanni juba kinni. Ma pisut kardan ka, äkki sööb see purk kogu meie küla ära! Aga siis saab Lotte ju oma elu suurima seikluse - terve maailma telepurgi käest ära päästa! Kui vahva! Ning kui telepurki pole, hakkavad kõik jälle raamatuid lugema. Onu Andrus, tee nüüd siva uus raamat valmis, sest mina tahan koolivaheajal inimsö&am p;am p;ou ml;jateleviisoriga maadelda. Olge mõnusad, mina lähen nüüd koolikotti pakkima.
Lastelt laenatud naljad filmis:
Kärbes Jaak: "Mis see sihuke on - roheline, istub kõrbes ja krooksub?"
Onu Klaus: "Konn! Roheline ja krooksub kõrbes. See oo ju konn."
Kärbes Jaak: "Ei ole! Ei ole! ... Hoopis hapukurk! Sihuke, kes oskab võõraid keeli!"
Kärbes Jaak: "Talle tuleb see ... mis kalts see nüüd oligi ... pudipõll panna!"
Lotte: "Vale! Talle tuleb anda supi asemel hoopis magustoitu!"
