Edgar, Ain, Vjatšeslav ja Jossif
Inimese õilistatud portree lugemikus või tänaval on mulle lapsepõlvest seotud kõikide rahvaste isa ning kõikide teaduste korüfee Jossif Staliniga. Nüüd, üle poole sajandi Stalini surmast hiljem, olin sunnitud õilistatud või õlistatud portreesid Tallinnas taas nägema.
Stalini meenutamiseks on üks tõsine põhjus: ta ei võtnud oma nimele suuri riske ebaselgetes olukordades, vaid kuulutas teened omaks alles siis, kui sündmused olid muutunud enam-vähem pöördumatuks. Muul juhul kadus ta päevadeks või nädalateks ja andis ülesande kõneleda näiteks Molotovile, nagu Molotov-Rippentropi salaprotokolli puhul või sõja alguse puhul Hitleriga. Esimene sündmus ei ole praeguses Kremlis enam hästi meeles, kuigi protokoll oli 16 aastat tagasi just seal näitusel väljas. Aga Molotov oli sunnitud lühikese aja jooksul kolm korda põhjendama mõistet agressor: 1939. aasta juunis oli see Saksamaa, sama aasta oktoobris Inglismaa ja Prantsusmaa ja 1941. aasta juunis jälle Saksamaa. Ehk tsiteeritult: „Kui praegu (oktoobris 1939) rääkida Euroopa suurriikidest, siis on Saksamaa niisugune riik, kes püüab võimalikult kiiresti lõpetada sõda ja saavutada rahu, kuna Inglismaa ja Prantsusmaa, kes alles eile sõdisid agressiooni vastu, kaitsevad sõja jätkamist ja on rahutegemise vastu. Osad muutuvad, nagu näete."
Edgar Savisaarega on lugu natuke teisiti, aga natuke sama. Näiteks kuulume Euroopa Liitu pea kolm aastat, aga nagu enne astumist, ei ole ka hiljem avalikult kuuldud, kas tema, Edgar, soovib EL-i kuuluda või mitte. Kas ta ütleb seda mõnevõrra hiljem või alles kahtleb, et asi võib pöörduda Euroopa Liidust lahkumiseks ja ootab?
Lugu võib näida teine koostöölepingu puhul Putini Venemaaga, mis hiljaaegu saigi juba kommentaari. Muidugi mitte pealikult, vaid tema Molotovilt. Ain Seppik andis intervjuu Eesti Raadiole 1. detsembri 2006. aasta ennelõunal. Keskpartei delegatsioon oli parasjagu teel Jekaterinburgi lennujaamast Vene ülipartei kongressile. Autos istus tõenäoliselt ka Edgar ise. Aga sel pole tähtsust, vaid tähtis on, et nii vastutusrikastes asjades nagu EL või Venemaa poeb parteijuht peitu, see tähendab, tal ei ole avalikku seisukohta.
Mida aga rääkis Seppik eesti rahvale?
Ta rääkis, et leping kehtib juba kaks aastat. Keskerakonna delegatsioon käib Venemaal neljandat-viiendat korda ja arutlusalused teemad oleksid justkui pehmed: haridusest, kultuurist, majandusest. Tunnistan, et Keskparteiga seotud kultuurist meenub mulle eeskätt Keskerakonna kultuuriminister Sakala keskust lammutamas ja vilunult valetamas selle hoone kohta sõlmitud lepingu sisu kohta; haridusest kangastub Mailis Reps Volga ääres vassimas soomeugrilaste kultuurist ja majanduse alalt mäletan muidugi hallist ajast Edgari maalimüüki Apananskile, mis on Kumu avamise eelsest perioodist kindlasti suurim majanduslik ja kultuur-hariduslik kunstisündmus Eestis.
Seppik lisas, et nad arutavad Venemaal veel parteide osa üle demokraatias. (Juba see, et arutamine toimub ainult Venemaal ja mitte kordagi Eestis, ei räägi partnerite demokraatlike tavade tundmisest, vaid pigem vasallisuhtest). Selle lepingu kehtimise kestel ehk kahe aasta jooksul on Putini ja tema loodud ülipartei Ühtse Venemaa juhtimisel Venemaal juhtunud palju: ajakirjandusvabadus Venes on peaaegu täielikult haihtunud, kolmas sektor on tasalülitatud, valitsev partei on organiseerinud pseudo-opositsiooni ja kirgliku noorsooliikumise. Marurahvusluse õhutamine on sünnitanud ksenofoobia kõrglaine. Vene sõjaväes saab igal aastal hukka sama arv sõdureid, kui on langenud ameeriklasi terves Iraagi sõjas möödunud aasta detsembrini. Ja viimased ohvrid, ajakirjanik Politkovskaja ning KGB ülejooksik Litvinenko võiksid ju värskelt meeles olla.
Kas kõik see kaks aastat Keskerakonna koostööd on siis sel taustal Eesti jaoks maha valatud aeg või käiakse hoopis õppimas demokraatia kammitsemise võtteid, nagu võib välja lugeda hiljutisest ühissammust teise koostööpartneri, Reformierakonnaga (ainult kuulekad partesõdurid ringhäälingunõukogusse). Sedalaadi vastamata küsimused jäävad ära siis, kui Savisaare kahepoolsed kohtumised Venemaa avarustes lõpevad pressikonverentsiga, kus pooled oma seisukohti avalikult deklareerivad ja vajadusel kommenteerivad. Seni pole teada, kas lepingu juurde kuulub ka mõni salaprotokoll punktiga, nagu Filatovile kodakondsuse andmine, kuuekuune tööluba, Eesti Raudtee riigistamine vms. See viitab võib-olla ainsale, mida vastupidi demokraatiale on Venemaal kõvasti juurde tulnud, see on raha. Ja siin peitub ehk koostöö seletus.
Seppik ütles ka intervjuus, et vennasparteiga räägitakse „vaidlusalustes küsimustes", nimetamata jälle, millised need on. Võtame näiteks Tõnismäe monumendi. See on pool lepinguajast olnud terav vaidlusküsimus Eestis ja Venemaa on sellele kaasa elanud kogu aeg üheülbaliselt, millest järeldub tema suur huvitatus. On vähe kahtlusi, et see huvitatus oli suur juba mitu aastat tagasi ettevalmistaval ajal, kui kooliõpilasi hakati massiliselt samba juurde tooma. Niisiis, kas Keskerakonna delegatsioon on küsinud näiteks Venemaal viibides vennasparteilt, milline on Putini partei seisukoht Venemaa järjepidevusest konkreetselt Katariina II 1772. aasta ukaasi osas, mis keelas surnute matmise linnades kirikute juurde (mõista tuleb seda käsuna matta spetsiaalselt selleks määratud maa-alale linnas ehk surnuaeda).
Kas aeg-ajalt kirikus käiv Putin järgib siin üle kahesaja aasta tagasi jõustunud ja traditsiooniks muutunud ukaasi solidaarselt oma endise kolleegi Aleksiusega, või hoiab pigem Stalini seisukoha poole, mis üldjuhul kirikut ja selle traditsioone eirasid (v.a. paar Teise Maailmasõja aastat)?
Ja mis veel olulisem: kas Keskpartei delegatsioon on võtnud jutuks surnute austamise pisut laiemalt, kui seda väljendas üks duumaülem Kossatšov, kes tänaseks on jõudnud ka juba Keskerakonda kiita? Nimelt ütles ta, et meil (Venemaal) on ilus komme austada o m a surnuid (sõrendus minu). Lause peaks minu meelest kõlama: on ilus komme austada surnuid. Suurte lurjuste (näiteks massimõrvarite) puhul see küll ei kehti ja neid austavad ainult vaimust vaesed.
Eestlastel on see austamise komme päris selge. Näiteks meie esinduskalmistul Kloostrimetsas on lähestikku maetud eestlastest rahva poolt armastatud andekad inimesed lähestikku Eesti Vabariigi väljapaistvate tegelastega. Ja nende seas puhkavad nõukogude Eesti asehaldurid ja ainult mõnikümmend meetrit kogu sellest seltskonnast algavad read Punaarmee ohvitseridega.
Keegi ei ole sellel surnuaial võimuvahetuse ajast midagi muutnud ja nii see jääb. Küll aga tuleb seletada Vene võimukandjatele praegu ja ka Eesti venelastele (eriti noorematele, kes ei saagi neid asju mäletada), et nii pole olnud Eestis alati. Pärast Teist Maailmasõda hävitati stalinistliku asjaajamise korras ainult Tallinnas kuus surnuaeda täielikult. Need olid Kopli, Mõigu, Kalamaja, ning Rooma katoliku (rahvalikult Poola), Juudi ja Muhamedi kalmistud. Kolm viimast asusid hiljem Siselinna kalmistuna tuntud surniaia lähedal. Koplis ja Mõigus olid maetud saksa aadlikud ja linnakodanikud, Kalamajas põhiliselt lihtsad eestlased ja soomlased ja Poola surnuaiale küllap siis poolakatest ülekaaluga katoliiklased. Kuna tegemist oli põhiliselt 18. ja 19. sajandil Tallinnas elanud inimestega, on neile sõna „fašist" võimatu külge pookida, nagu Moskva propaganda püüab seda teha Eestiga. Neid kadunukesi ühendas ainult see, et hauakividel olid nimed kirjutatud „saksa tähtedega" nagu Vene sõjaväe pruugis ladina tähti nimetati. Pärimuse järgi olevat paremate hauakividega vooderdatud Russalka juures merekallast. Kas Keskerakonna delegatsioon on Vene vendadele jutustanud, et loomulikult ei kavatse me midagi sellist järele teha, kuid on solvav, kui sellise tegevusega seotut nimetatakse vabastamiseks?
Kui haudade üleskündmine on vabastamine, siis on see vabastamine ainult ajaloolisest mälust. Ilmselt ei ole Keskerakonna delegatsioon seda piisavalt seletanud. Miks muidu koostab Vene välisministeerium oma ministrile sellise teksti: „Me peame seda otsust pühaduseteotuseks, oleme veendunud, et seda dikteerivad motiivid, millel pole midagi ühist õppida minevikust ning ehitada ühist, eraldusjoonteta Euroopat" (klassikaline bütsantsi kahepalgelisus, kuna Venemaa viis äsja piirivalve jälle FSB (KGB) alla ning laiendas piiritsooni 50 kilomeetrit).
Mul oleks siinkohal lisada tõsielulist ühe eraldusjoone lähedalt, nüüdsest Kaliningradi oblastist, kus sõjaväes viibides tuli mul endal jefreitorina käsku täites kalmistut lammutada. Mäletan hauaplaatidest tehtud ehituse asukohta ja võiksin vabalt Europarlamendi liikmetele sealset hauakivide kasutamist tutvustada, kui eraldusjoon tõepoolest kaob. Kõige seesuguse heastamiseks piisaks Venemaa välisministeeriumi avaldusest, kus öeldakse, et meie Venemaal oleme õppinud minevikust, vabandame teie surnuaedade hävitamise pärast ning soovime austada oma langenuid ilma nende kaudu uusi provokatsioone korraldamata. Ja kui nii juhtuks, ei oleks ka Tõnismäe mälestusmärgiga enam mingit probleemi ja ta võiks omal kohal seista ajast aega.
Niisiis, seda kõike ja muud tahakski teada kõnealuste parteide koostöö kohta ja siis saaks öelda, et sõprus õitsegu ja sepitsustel pole kohta. Nagu ülal öeldud, selleks ongi välja mõeldud pressikonverentsid ja muud delegatsioonide kohtumise reeglid. Kuid Molotov lõpetas oma karjääri mäletatavasti Mongoolia suursaadikuna.
