Munatee teeb nägijaks
"Kui saaksin kõik kahe lausega ära öelda, oleksin kirjutanud haiku, mitte näidendi" ütleb Urmas Vadi enda kirjutatud ja lavastatud näitemängu "Kohtume trompetis!" kohta, mis esietendus 1. aprillil Rahvusraamatukogu teatrisaalis. Esika ajaks valitud rahvusvaheline naljapäev paistab jätkavat kunstlikult võetud naljarida: promomise mõttes on ju vaja valida mingi konkreetne märksõna, mis publikule hambusse visata. Kuna tüki esmapilgul hullumeelsest süžeest ega laiahaardelisest ideestikust oleks kergeltseeditavat kahelauselist reklaamteksti keeruline välja setitada, (moodne inimene ütleks: tuleks plekkida kinni kõva copywriter) siis rõhutakse nii lavastuse tutvustustes, kavalehel ja osalt ka arvustustes absurdile, naljategemisele, komöödiale.
Naerda muidugi saab, ja päris palju. Tuumaks on aga ikkagi vägagi mitmetahuline ja pigem tõsine lugu objektiivsest reaalsusest kergelt irduva maailmapildiga inimeste argielust, unistustest, väärtustest ja ideaalidest. Sama teatritekst rõhutab kohe aga ka vana head küsimust, mis Vadi novellidest varemgi tulikirjana läbi jooksnud: mis õigusega on üldse paika pandud 'objektiivne reaalsus', kas tavaarusaam heast maitsest, mõistlikest vaba aja veetmise viisidest jms on ikka kõigi jaoks üks ja sama? Miks ei võiks vanaprouade (Ines Aru ja Silvia Laidla) tavapäraselt joodud munatee või siis ühe proua eelistatud oblikatee või salapärane, ühe külalise arvates kärbseseent sisaldav tee olla kellegi jaoks need kõige õigemad teed? Kui hästi järele mõelda, kas pole sootuks jaburam, et pea igas Tallinna söögikohas solgutatakse soojas vees pakikesi nimega 'tee', mille eest Hea Maitse heakskiidu tõttu võib kuni 25 krooni välja käia?
See oli näide skaala marginaalsemast otsast. Elavaid, sürre ja veenvaid näiteid juhtmõttest "Aktsepteerigem erinevust, leidkem väärtus pisiasjades ja oluline lähiraadiuses!" toob "Kohtumine trompetis" aga mitmel muulgi tasandil. Näiteks Andrus Vaariku väga uhke esitus trompetimängija senjoor Hansenist, kes surmkindlal olekul jutustab Charlie Chapliniga peetud vestlustest - ja tõuseb sellega vähemalt potentsiaalselt täpselt samale tasemele, kus Charlie on. Nii-öelda suvalise trompetimängija (jälle kerkib küsimus - kelle otsustuse järgi suvalise?) Chapliniga võrdse erakordsuse kindlamaks tunnetamiseks oleks muidugi võinud usutavamalt esitada tema kokkupuuted suurte nimedega: praeguses variandis võib publikuni jõuda versioon, et tegemist oli mania grandiosat põdeva külahulluga. Kõige veenvamalt tuli sama idee minu jaoks välja lavastuse ehk tahtlikult veidi pateetilises armastusliinis: varem suurema osa inimkonna jaoks nähtamatu olnud Eliisabet materialiseerus ka n-ö reainimese jaoks nähtavaks siis, kui teda oli tabanud armastuse nool senjoor Hanseni poolt. Ilma kellegi väljatõstva tähelepanuta olekski printsess jäänud konnaks/kaunis neiu halliks kontorirotiks/vms. Rõhutan aga, et selle lavastuse puhul eriti on tõlgendused kõigele inimeseti ilmselt vägagi erinevad, sest mitmed stseenid lausa kubisevad erinevatest tähendusversioonidest.
Jagan varasemate arvustajate arvamust, et ehk oleks vaatajale kindlama teatrielamuse garanteerinud see, kui tekstile oleks peale lastud täiesti värske pilguga lavastaja. Samas saan aga autorist väga aru, et ta pelgas küllaltki ebatraditsioonilist näitemängu kellegi teise kätte rapsida anda: tema tahab ikkagi jutustada oma lugu(sid) ja väljendusvahendid (raamat/teater/... - piiriks on taevas) on selle kõrval suhteliselt tühised. Sümpaatne!
Vaataja aga tihti nii ei arva, teatrisse tulles tahab ta lisaks loole ka Teatrit näha. Praeguses variandis on autor ise oma tekstis nii sees, et ilmselt ei näinud ta kõikide nüansside teatrikeelde panekuks parimaid lahendusi, unustas kohati, kui palju peab mõnda asja võrreldes novelliga lavastuses üle mängima, et see vaatajani jõuaks jne. Nagu Vadi ise ühes intervjuus ütles, kohtus ta lavastades tekstiga uuesti kui vana väga hea tuttavaga, kellega juttu puhudes äkki selgub,et ta on juba aastaid tegelenud mustkunsti või lilleseadega. Siit jätkates: ilmselt ei suutnud Lavastaja sõber Tekstiga samaväärsel tasemel mustkunsti ära õppida ja Tekst jäi paari trikiga peale.
