Lippmaa: Eesti erafirma loob Vene biorelva
Teisipäeval oma ametiaja Keemilise- ja Bioloogilise Füüsika Instituudi (KBFI) teadusnõukogu esimehena lõpetanud Endel Lippmaa lahkumist ametipostilt saadab erakordselt kirglik konflikt, kus üks leer süüdistab teist sisuliselt riigireetmises, teine vastab vassimise ja kaasaegse teaduse takistamise süüdistusega.
Akadeemik Lippmaa on ligi kaks aastat tarmukalt tegutsenud, tõestamaks et Eesti suurim erakapitalil põhinev biotehnoloogiafirma Celecure teeb koostööd Venemaa kurikuulsa biorelvakeskusega Vektor. Kurioosne on, et Lippmaa meelest Eestile ohtlik töö on toimunud enamikus tema oma asutuses ja esialgne koostööleping kannab tema enda allkirja.
IT-miljonär Rainer Nõlvaku kontrollitav AS Celecure kinnitab, et Lippmaa jutt on segu demagoogiast ja lausvalest, mille taustal on isiklik konflikt erafirma osanikeringi ja nõukogusse kuuluva professor Priit Kogermaniga. “Siin on tegu seguga teadlikest valedest, pooltõdedest ja lihtsalt erialasest asjatundmatusest,” kinnitab USAs õppinud ja Rootsis töötanud Kogerman, kelle sõnul kaalub firma tõsiselt Lippmaa hagemist laimu eest.
Rõugespets Novosibirskist
2002. aastal asutatud Celecure, mille omakapital ületab viit miljonit krooni, tegeleb uue põlvkonna täppisvähiravimite arendamisega. Esimese projektina soetas firma vähiravimi patendi rühmalt Vene teadlastelt, keda esindab Vladimir Nikolajevitš Pak. Ravim, mis hetkel on loomkatsete faasis, loodetakse turule tuua juba paari aasta pärast ning firma sihikul on eeskätt maailma rikkaim ravimiturg USA.
Uus preparaat CC0101 (või redutsiin) tundus nii paljutõotav, et riiklik Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) määras selle arendamiseks mullu veebruaris oma ajaloo seni suurima abiraha – 17,1 miljonit krooni. EASi finantseering jaguneb 11,4 miljoni krooni suuruseks laenuks ja 5,7 miljoni krooni suuruseks tagastamatuks toetuseks. Celecure’i juhataja Tarmo Kivi sõnul on siiani firmani jõudnud 7,5 miljonit laenu.
Võibolla juhuslikult, aga just pärast suurt rahaeraldust hakkas Lippmaa kella lööma. 2003. aasta aprillis Kaitsepolitseile tehtud avalduses väidab akadeemik, et sisuliselt nuumatakse rahva rahaga Vene “bioloogilis-sõjalist residentuuri”. Nimelt töötasid leiutise Vene autorid varem nõukogude biosõjatööstuses, kus muuhulgas tegeldi kurikuulsa Ebola ja muude tapvate viiruste mugandamisega ründerelvaks.
Praegu Kanadas elav ja töötav Vladimir Pak ei tee oma CVs mingit saladust, et töötas 1983-1994 uurimis-tootmiskeskuses Vektor Novosibirskis, kus üks tema uurimisvaldkondi oli rõugeviirus. Lippmaa väitel töötati selles kompleksis välja massihävitusrelvi, mis on tõhusamad kui tuumapomm. “Ma pean sellist inimest lihtsalt Eestile ohtlikuks,” on Lippmaa karm. Fakt on seegi, et Pak juhtis tänavu Venemaa eriolukordade ministeeriumi korraldatud ekspeditsiooni, mis otsis edutult Soome lahte uputatud keemiarelvi.
Ravimist relvani ja vastupidi on vaid üks samm. Akadeemik Richard Villems suhtub CC0101 projekti konservatiivselt. Tema sõnul kujutab preparaat endast lihtsustatult öeldes “molekulaarset pommi”, mis liigub organismis vähirakuni ja hävitab selle. Nii nagu saab “pommi” programmeerida hävitama vähirakke, võib talle anda teistsuguse sihtmärgi. “Sel juhul oleks tegemist bioloogilise relvaga,” nendib Villams. “Ja imelik küll, Lippmaal on oma kahtlustes siiani alati õigus olnud – meenutagem või NRGd.”
Kapo ohtu ei näe
Lippmaa vastaste sõnul eksitab aga Eesti viimase poolsajandi tsiteerituim teadlane ja teenekas ühiskonnategelane avalikkust. Nii Nõlvak kui ka Kogerman raiuvad, et Celecure’il pole mingeid lepingulisi suhteid Vektoriga, vaid Vene päritolu teadlastega, kelle sarnaseid töötab läänes sadu kui mitte tuhandeid.
Akadeemik Mart Saarma kinnitusel teeb Vektor koostööd Ameerika ja Euroopa uurimisasutustega ning saab raha USA valitsuselt. “Olen Lippmaaga sama meelt, et Venemaa bioloogilise relva tööstuse ja arendajatega ei tohi mingit kontakti omada. Paraku peale internetist võetud lehekülgede, kuhu võib igaüks panna, mida tahab, pole ma näinud ühtki fakti, mis näitaks, et KBFI-l oleks CC0101 uurides koostöö NATO-väliste riikide riigikaitseliste asutustega,” teatab Saarma.
“Kui Lippmaa interpretatsioon oleks korrektne, siis peaks Vene biorelva tootmiskompleksiga tegema koostööd paljud lääneriikide juhtivad ülikoolid ja biotehnoloogiafirmad, mis on ilmselge absurd,” lisab Kogerman. “Selliseid inimesi ei saa kuidagi pidada suurriigi bioloogilise sõja teadus-tootmisühenduse esindajateks.”
Samale järeldusele jõudis ka Kaitsepolitsei, kes kinnitas Lippmaale korduvalt, et KBFIs laboripinda rentiva Celecure’i Venemaa-suunalised kontaktid ei ole ohtlikud ega ebaseaduslikud, vaid tegemist on äriprojektiga. Viimati viibis ja töötas väidetav biosõjateadlane Pak Eestis tänavu kevadel. Temaga vestlesid siis ka Kapo töötajad, kes tunnistasid mehe ohutuks.
“Mis puutub biosõjauuringutesse, siis erinevalt minust, kes ma alles siis ülikoolis käisin, sai just Lippmaa 80ndatel N Liidu biosõjakompleksilt suuri summasid,” väidab 37aastane Kogerman. “Siin tuleb minu meelest mängu taktika, et oma vastast süüdistatakse asjades, mida ise on varemalt tehtud ja mille osas kardetakse süüdistusi kõige enam.” Lippmaa lükkab sellise väite järsult tagasi.
“Tööpingilõhkumine” instituudis
“Lippmaa eirab täielikult Kapo seisukohti ja jätkab Celecure’i ja vastavas koostööprojektis osalevate teadlaste süüdistamist,” viitab Kogerman Lippmaa aktiivsele kampaaniale, mis ulatus tänavu juba valitsusliikmete, ülikoolide rektorite ning EASi juhtkonnani. “Tegemist on väiklase egomaniakiga, kes kanaliseerib isiklikku pettumust,” lisab Rainer Nõlvak telefonitsi Floridast. Paranoia taset ilmestab, et Kogerman ei julge enam salakuulamise kartuses kasutada oma KBFI meiliaadressi.
Kõige viimase vahejuhtumina võeti Lippmaa näpunäidete järgi KBFIs koost lahti mass-spektromeeter, mida teiste hulgas ja lepingu alusel kasutas analüüside tegemiseks Celecure. Lippmaa teatel on kõik kommertstööd instituudi aparatuuriga keelatud, kuid ta libiseb sujuvalt üle faktist, et on ise kunagi just sellise lepingu sõlminud. “KBFI oli ametlikus koostöös ja uuris ametliku lepingu raames koostöös Celecure’iga preparaati CC0101 siis, kui akadeemik Lippmaa oli KBFI direktor. Direktor allkirjastas ka koostöölepingu,” meenutab Mart Saarma.
Vastuoluline on seegi, et Endel Lippma suurim välissponsor, Suurbritanniast pärit Citrina Foundation (vt eraldi lugu) on andnud raha just vähiuuringuteks. “Citrina on Lippmaale raha andnud mitte muuks kui samade vähiuuringute teostamiseks, mille vastu ta nii ägedalt võitleb. Kui see pole riigi ja sponsorite vahendite laiaulatuslik väärkasutamine ja raiskamine, siis mina küll ei tea, mis võiks olla,” on Kogerman tige. Tema sõnul on kõnekas, et sama Citrina fond toetab läänes samasugust uuringut, mida Lippmaa Eestis biorelvaks nimetab.
Pikalt lõõmanud tüli andis tooni ka Lippmaa lahkumisele tema elutööks olnud KBFI (rahvas tunnebki seda "Lippmaa instituudina") nõukogu esimehe kohalt. Ehkki 74aastane Lippmaa räägib kõrgest east ja muudest huvitavatest projektidest, möönab ta ka allajäämist nõukogus. “Ma ei taha tagasi valitud saada. Ja põhjus on väga lihtne – sellepärast, et ma ei soovi mingit sidet bioloogilise sõja asutusega. Kuna instituut praegu ajab seda, siis ajagu ilma minuta.”
