Tim Richardson “Maiustused. Kompvekkide ajalugu”
Nüüd ma tean, et söödava seebi moodi roosad ja valged roosilõhnalised kuubikud, mida keegi kunagi Bulgaariast tõi, olid “lokum”. Mõningase mõttetöö järel julgen oletada, et müstilise termini “alteekompvekid” all peetakse silmas tavalisi vahukomme. Aga see, mida kujutab endast autori poolt taevani ülistatav “rabarberi-munakompvek”, jääb mõistatuseks. Olukord, mida oleks võinud hõlpsasti lahendada kõigest paari fotoga - aga ei. Raamatu algkomponendid on lootustandvad, aga segu pole hoopiski nii värvikas, südamlik ega teravmeelne, kui näida püüab. Ligilähedase pildi saamiseks pakutavast lugemiselamusest kujutage ette, mis tunne oleks kaks-kolm nädalat ainult kommidest ja šokolaadist elada. Magusaajaloolane Richardson ei suuda nähtavasti isegi päris täpselt põhjendada, miks ta oma kiiresti läägeks kippuvat ainest just sedamoodi piiritlenud on (jutt käib “maiustustest”, mille hulka on suhkrupõhisuse printsiibil loetud näiteks kompotid, ent mitte küpsiseid – samas on raamatusse arvatud baklava (pahlava?)) Autor rõhub küll teaduspretensiooniga faktide loetlemisele, aga paistab seejuures sihtivat mõnusat easy-lugemise stiili. Ei oska täpselt öelda, palju tõlkijal viletsas muljes süüd on, aga kui jutt käib Milka šokolaadipaberist, võiks siiski küündida formuleerima väljendi “delikaatselt purpurne” asemel kasvõi “õrnlilla”. Fuih. Andke juba heeringavõileiba.