Pankrannik näitab miljoneid aastaid ajalugu
Poetess Lydia Koidula loomingu austajad oleksid sajakroonisel rahatähel näinud ehk mõnd malbemat vaadet. Rahatähtede autor kunstnik Vladimir Taiger tunnistab, et valitud pildil pole Emajõe ööbiku loominguga tõesti suuremat pistmist. “Tahtsin võimsamat vaadet kui Emajõe org,” seletab ta. Kuna motiivistik oli vabalt valitav, aga pidi olema iseloomulik Eestile, valis ta paekalda. See sümboliseerib vastupidavust ja kangust. Ses mõttes iseloomustab hästi ka elu lõpuni kodumaale truuks jäänud Koidulat.
Taiger käis proovijooniste jaoks pilte tegemas nii põhjarannikul kui ka Saaremaal. Sellist suurejoonelist vaatepilti, kus võimas laine otse peakallast nooliks, ei leidnud ta kusagilt. Tulemus on paljudest kohtadest kokku joonistatud. Kes tahab, näeb pildil Ontika panka, teine hoopis Panga panka Saaremaal.
Geoloogia Instituudi paekiviteadlane Rein Einasto nimetab pankrannikut võimsaks loodusmaastiku suurvormiks, mida ei osata sageli piisavalt hinnata. Meie pankrannik on nii haruldane, et seda on ainult Laadoga järvest Lääne-Eestini ning Gotlandi ja Ölandi saarel. Teine sama ajastu klint on küll ka Kanada ja Ühendriikide piiril Suure järvistu alal, aga sealt jääb meri kaugele.
Mendelejevi tabel ühes seinas
Sajakroonise pildile lähima vaate saamiseks juhatab Einasto meid Vääna taha Türisalu pangale. Elust tüdinute vabasurma minemise paigana tuntud pank on geoloogidele väärtuslik vaatlus- ja õppimiskoht. Professor Einasto on oma õpilastega siin sageli päevastel õppematkadel käinud. Varem ei viinud vaateplatvormilt alla vee äärde treppi, aga ei olnud ka rämpsu, mida inimesed lähedastest suvilarajoonidest koormate kaupa kohale tassivad ja üle järsakuääre alla loobivad. “Väga inetu lugu,” ohkab geoloog läbi pudelikildude ja metallirisu teed rajades.
Kõrgeimas kohas ulatub pank 28 meetrit üle merepinna. Paekivi ei moodusta sellest kolmandikkugi, liivakivi aga on üle poole. Seina pealt triipe vaadates loetleb Einasto terve rea keeruliste nimedega keemilisi ühendeid. Termin “paekallas” ei ole seega just kõige korrektsem, täpsustab professor. Õigem on rääkida pankrannikust.
Liivakivi peal on ligi neli meetrit pruuni savikivi. Selles on nii palju orgaanikat, et sellest saab edukalt kütet või õli välja pressida. Nafta on just sellest kivist tekkinud. Kauges tulevikus võib tekkida vajadus seda tööstuses kasutada. Tonni nafta jaoks peaks 10-15 tonni seda kivimit läbi töötlema, praegu see ära ei tasu.
Eesti oli Austraalia asemel
Meie silme all on umbes seitsekümmend miljonit aastat. Nii palju geoloogilist aega ühes läbilõikes on näha väga vähestes kohtades maailmas.
Sel ajal, kui tekkis pehme liivakivikiht, oli tänane Euraasia manner kusagil praeguse Uus-Meremaa ja Austraalia kandis lõunapoolkeral parasvöötmelises kliimas. Gondvana ürgkontinendist lahti murdunud “tükk” triivis mõnikümmend miljonit aastat tagasi praegusest India ookeanist läbi vastu Aasia kontinenti ja pressis Himaalaja mäed üles. Ka praegu ei ole ta veel päris seiskunud. Miljardite aastate eest oli ka Eesti praegusel territooriumil ürgmäestik.
Põhja-Eesti pankrannik on tegelikult muistse hiigeljõe kaldajäärak. Läänemeri ja Soome laht olid kuivad ja põhi moodustas oru lammi, kus voolas Ürg-Neeva, tunduvalt laiem kui täna Peterburi linna kaunistav Neeva jõgi. Muistse jõe oru põhijooned on tänaseni umbes 70 meetri sügavusel merepõhjas säilinud. Paekaldasse lõikunud lisajõed moodustasid umbes sellise võimsa pildi, mida võib täna näha Põhja-Ameerikas Colorado kanjonis.
Mandrijää on meie ranniku järsakuid tasandanud ja liigendatud reljeefi silunud. Praegune pilt pärineb üldjoontes kolme ja poole miljoni aasta tagant, mil Golfi hoovuse tekkimisega alanud jääaeg kandis meile palju niiskust. Aga veel kolme tuhande aasta eest oli merepind neli meetrit kõrgemal. Maapind kerkib iga aastaga mõned millimeetrid.
Geoloog oskab kivimeid vaadates kohe öelda, millised loomad on sel ajal merepõhjas olnud kivimites elanud. Elukate uuristatud süvendid on pärast nende surma täitunud setetega. Triibud erinevate kihtide vahel näitavad rahulikumat aega, kui midagi ei settinud. Üks alla sentimeetri paksune kiht võib tähendada kaht miljonit aastat.
Rahvuskivimit ei väärtustata piisavalt
Pankranniku seina kihtide vahelt pressib välja põhjavesi. Pisikesi jugasid on näha kevadel ja sügisel, suvel need kuivavad ja talvel jäätuvad. Kevaditi hakkab jää sulama ja paneb pinnasekihid liikuma. Iga paari aasta tagant langevad suured kivi-, liiva- ja savilahmakad järsaku küljelt alla. Suured paekiviplaadid sobivad kas või kohe müüri laduda. Kaldale vedelema jäänud kamakatest lihvib meri aga aastatepikkuse visa tööga ümara peene kiviklibu.
Paekalda taganemine toimub järk-järgult. Ülemised paekivi kihid pole enam tükk aega varisenud, sest on sammaldunud ja ümardunud – järelikult on murenemine toimunud viimati paarkümmend aastat tagasi. Panga serval üldiselt ronida ei tasu. “Minu teada on siiski ainult sõja ajal Paldiski lähedal juhtunud, et keegi koos kaljuga alla kukub,” ütleb Einasto.
Paepanga alune tekitab korraga aukartust ja kõhedust. Rein Einasto leiab, et just panga all veepiiril meenuvad talle Villem Kapi laulust read: “Meri ja maa siin sülitsi koos”. Einasto räägib, et Eestis ei osata seda võimsat ja ainulaadset maapõue pärandit väärikalt hinnata.
“Me lootsime väga, et kogu paekallas saaks klaasi taha uues kunstimuuseumis, kus kogu paekalda läbilõige näha,” räägib Einasto. Geoloogidele öeldi, et see soov ei ole ikka reaalne.
“Tegelikult on kogu asi tahtmises,” teab Einasto. “Jüri Kuuskemaa ütles, et mis te, geoloogid, trügite sinna kunstimuuseumi, teil on Laagna tee kogu aeg lahti. Laagna teed me ei saa ju panna klaasseina taha – kogu paekallast pole seal üldse näha, seal on ainult kolm-neli meetrit.”
100kroonise lugu
Eesti Pank on pärast 1991. aasta rahareformi uusi sajakrooniseid rahatähti juurde trükkinud kolmel korral: 1992, 1994 ja 1999. Viimasel korral tulid rahatähed välja täiesti uues kujunduses. Kunstnik Vladimir Taiger joonistas kupüürid värvipliiatsitega uuesti ning hiljem töödeldi need arvutis mustriliseks.
Tänavu oktoobri lõpu seisuga oli käibel 10,5 miljonit (1,05 miljardi krooni väärtuses) 100-kroonist kupüüri. Eelmise aasta lõpuks oli käibelt korjatud 3,8 miljonit katkist või muul põhjusel kõlbmatuks muutunud rahatähte (308 miljonit krooni).
Allikas: Eesti Pank
