Nädala album
Luarvik Luarvik
“Tabamatu Ime“
(Luarvik Luarvik / MKDK)
“Kas
eesti noorte seas on hip välja näha nagu vene vanamees?” küsis minu käest Nokus
üks sakslane, kui Luarviku liider või, nagu seisab ümbrikul, kunstiline juht
Mihkel Kleis selle plaadi mulle ulatas.
Seletasin talle siis, et see on
sellesama bändi klahvkamängija, kelle promo me just autos kuulasime, ja et vene
vanamehed on siiski pisut teist masti. Selle peale sakslane noogutas
tunnustavalt.
Tõesti, vähemalt Luarviku liider tundub oma muusikat elavat.
Kui olete selle bändi kontserdil käinud, siis teate, et Mihkel Kleis näeb
imponeeriv välja. Viimati nägin sarnaselt riietet meest Saku Suurhallis, tema
nimi oli Chris Squire – Yesi basskitarrist.
Muusikaliselt ma Luarvik
Luarvikut temaga siiski otseselt ei võrdleks.
Yesi kontserdile eelnes Von
Krahlis eesti uue kooli proge-bändide tribuutõhtu. Ei tea, kas patriotismist,
aga ootasin seda üritust vaat et rohkem kui lapsepõlvelemmiku oma. Ainüksi
idee, et Eestis tegutsevad noored ansamblid, kelle muusikaarmastus on nii suur,
et nad mässvad nii veidras vallas nagu proge-rock, on enam kui rõõmustav. Ja
seda suurem oli minu pettumus. Minu proge definitsioon erines oluliselt selle
õhtu ansamblite omast. Võtame või sellesama Yesi. Nende looming on enamikus
meloodiakeskne ja lihtne. Võib öelda, et nad lihtsalt esitasid seda n-ö
keeruliselt, kuid nad ei mõjunud iial sellisena. Vähemalt kuulajale mitte.
Krahlis olid aga bändid enamjaolt ametis just selle keerulisusega – sünkoop
sünkoobi järel, teemad ja tempod vahetusid tihedamini kui minutiosuti minu
Festinal –, mis Yesi puhul olid ju kõigest nüansid – mitte vastupidi.
Kohati
on mul sama probleem ka Luarvik Luarvikuga. Loomulikult pole ühe korraliku
teema leidmine lihtne, kuid mingil juhul ei osta ma pettemanöövrit – kui teema
ei kanna, siis vahetame pärast pisukest ekspluateerimist ruttu järgmise vastu
–, mille peale Mihkel (eriti oma varasemas loomingus) mihkel on. See on odav ja
mõjub mürana, mis on vaevalt taotluslik.
Kui hästi tahta, siis Luarvikul
näkkab küll. “AK” on näiteks igati õnnestunud ja ma valetan, kui ütlen, et
mulle ei tule olümpiaaegse Eesti tunne peale – tuleb küll. Ja see on
taotluslik.
Kohati tabab mind imet kuulates ka liigse kiirustamise sündroom,
mis on õnneks rohkem tajutav kui kuulda, kuid siiski närviliseks tegev. Samuti
ei meeldi mulle muusikat kuulates sublimatsioonile mõelda. Kõik muu on aga
viimase peal. Sound on ideaalne. Ka kontsertlood kõlavad tihedalt koos.
Rääkimata ümbrisest. Ma ei tea ühtegi teist eesti bändi, kelle muusika ja
visuaalne kooslus nii harmooniline on.
Mäletan, kui vaatasin poes nende
esimese kasseti ümbrist ega saanud hetkeks aru, kas see oli teadlikult nii
kujundatud või mitte. Sool on küll kahjulik, aga sellised hetked, nagu
öeldakse, on elu...
Kui keegi räägiks mulle bändist, mis kõlab nagu räiges
pohmellis Radar, siis ostaksin selle plaadi kuulamatagi. Kui lubate, siis
kohustan selleks teidki. 8