Vabaduse virvatuled (järg)
Aprilli algul 1950 otsustas Soome valitsus salaja üle piiri tulnud ning varjupaika palunud Artur Lõokese ja Herman Treiali venelastele välja anda. Loovutuspäevaks oli määratud 16. aprill, enne seda ootas mehi veel arstlik ülevaatus. Lõoke tunnistati terveks ja ta anti välja. Sama saatus tabanuks Treialitki, kui Helsingi läänivangla meditsiiniõde Kaija Heikkilä poleks nii jõuliselt tema kaitseks välja astunud.
Ootamatu õlekõrs
"Arstil oli sulepea käes ja ta kavatses kirjutada, et Treial on loovutamiseks kõlblik. Seisin arsti kõrvale ning ütlesin: Treiali kohta ei kirjutata seda paberit, tal on palavik. Küll ta jõuab mahalaskmisele hiljemgi. Ja arst ei kirjutanudki," meenutab 84aastane Kaija Heikkilä (nüüd Rajas).
See vaheleastumine polnud hetkeemotsioon, Kaija oli Hermanile lubanud teda võimaluse korral päästa. "Kui ma käisin teist korda Treiali juures kongis, küsis ta, kas ma saan teda aidata põgenema." Herman oli abi palunud õige inimese käest, väga isamaalisest kodust pärit neiu oli vabatahtlikult lottana rindel olnud ning kohtles eestlast relvavennana.
Heikkilä kauples Treialile välja saatekirja haiglasse. Et mehel oli üle 38 palavik, ei olnud see keeruline. "Treial läks haiglasse ja mina jäin vanglasse. Kulus vaid mõni päev, kui Treial tuli tagasi. Olin väga üllatunud. Küsisin, mis juhtus. Ta ütles, et vestles saksa keeles ühe arstiga, öeldes, et kavatseb põgeneda. Seda juhtus kuulma keegi saksa keelt mõistev mees, kes teatas sellest politseile. Treial saadeti kohe tagasi."
Eestlase tervis aga halvenes üha ja 13. septembril 1950 viidi ta läänivanglast uuesti Helsingi linnahaigla sisehaiguste kliinikusse. Selleks ajaks oli Treial üksi jäänud, sest õde Heikkilä lahkus tööle Alkosse. Enne äraminekut andis neiu Treialile igaks juhuks paberitükikese oma telefoninumbriga.
Septembrikuu viimasel nädalal heliseski Heikkilä telefon. Hääl torus tutvustas end sisehaiguste kliiniku praktikandi Sirppa-Leena Lauriona (nüüd Eloranta). Ta andis edasi Treiali tervitused ja palve vaatama tulla. Kaija ostis puuvilju ja šokolaadi ning läkski. Sirppa-Leena, kes oli Treiali põgenemissoovist juba teadlik, ootas Heikkilät haigla hoovil. Ta seletas Kaijale, kus Treiali palat täpselt asub, ning hoiatas politseivalve eest. Eestlase külastamine oli nimelt ilma Soome kaitsepolitsei loata keelatud ning meest valvas erariides politseinik.
Valvur õnneks Heikkilä tulekut ei märganud. Kui Kaija palatisse astus, nägi ta, et Treial on üksi. Kõhnunud mees toibus üllatusest kiiresti ja haaras neiul käest. "Aidake mind!" olid tema esimesed sõnad. "Ütlesin Treialile, et ma vähemalt üritan." Midagi kindlat Kaija lubada ei saanud, sest tal tõesti ei olnud mingit plaani. Aga viimast lootust ei saanud neiu haigelt riisuda. Lahkudes lubas Heikkilä ka Lauriole, et kui õnnestub lahendus leida, annab ta sellest kindlasti teada.
Tuhvel kukkus tänavale
Kaija rääkis Treialist oma vennale, õuekohtu auskultandile Jaakko Heikkiläle. Venda veenda polnud tarvis, ta otsustas korraldada Treiali põgenemise. Oma õe jättis ta mängust välja, sest tema seos Treialiga oli liiga läbinähtav. "Sulle ma ei ütle, kuhu see vang viiakse – sind arreteeritakse esimesena," sõnas Jaakko Kaijale ning asus tegutsema. Nii Jaakkole kui ka Kaijale oli päevselge, et ka põgenemise õnnestumise korral võetakse nad varem või hiljem kinni. Küsimus oli vaid selles, kas jõutakse Treial üle Rootsi piiri toimetada, enne kui kaitsepolitsei jälile jõuab, või mitte.
10. oktoobril 1950 pühendas Jaakko asjasse filosoofiamagistri Rauni Rantasalo, kes võttis jämeda otsa oma kätte. Rantasalo otsustas, et Treial tuleb "röövida" juba paari päeva pärast – nimelt levis kuuldus, et eestlane võidakse venelastele loovutada juba lähiajal. Ta kaasas kava elluviimisesse Jaakko Ketola, Attika-Filmi tootmisjuhi Ahti Ilomäki ja produtsendi Bror Hildéni. Nende kolme mehe ülesandeks jäi üürida auto, võtta Treial haigla lähedal peale ja sõidutada Tehtaankatul asuvasse korterisse. Sealt edasi kavatseti eestlane peita juba väljapoole Helsingit ja siis viia Rootsi.
Operatsioon käivitati 12. oktoobri hommikul. Kella kümne paiku parkisid Ilomäki ja Hildén auto haigla ligidale Fabianinkatule ja jäid valvele. Haigla praktikant Sirppa-Leena Laurio andis Treialile juhised, kuidas haiglast välja pääseda ja kus auto ootab. Kell veerand üksteist nagu tavaliselt läks eestlast valvanud kordnik haigla kööki sööma. Otsustav hetk oli käes. Laurio läks Treiali palatisse ja ütles: tee on vaba!
Samal ajal olid põgenikku ootavad Ilomäki, Hildén ja nendega liitunud Jaakko Heikkilä muutunud närviliseks. Möödus juba 15 minutit, Treialit aga ei kuskil. Ja siis nägid nad haigla ees kaht politseinikku! Mehed otsustasid lahkuda. Auto hakkas juba liikuma, kui äkki ilmus nähtavale haiglariietes mees. Treial! Auto pidurdas ja Jaakko lükkas ukse lahti. Auto tagaistmele istudes kaotas Treial tuhvli jalast, mis kukkus kõnniteele. Kõike seda nägi pealt juhuslik mööduja, kes kummardas ja ulatas tuhvli autosse.
Treial sõidutati Tehtaankatul asuvasse korterisse, kust veel samal õhtul oldi sunnitud ta üle viima Tarkk’ampujankatule – korteriperenaine ei nõustunud rohkem põgenikule peavarju andma.
Kui kordnik söömast tagasi jõudis, ei leidnud ta Treialit enam palatist. "Ega vahialune pole ometi põgenenud?" küsis ta eestlase palatikaaslaselt poliitvangilt Vilho Helanenilt. Helanen vastas, et ei usu, küllap on mees pesemas. Möödus veel pool tundi, enne kui selgus, et ka vannitoas Treialit pole ja kordnikule jõudis kohale – Herman Treial on pagenud! Helanen kinnitas siis ja hiljem ülekuulamisel, et tema ei tea asjast midagi. Küllap teadis. Eesti Vabadussõjas võidelnud ja hiljem vapsidega tihedalt lävinud Helanen valdas eesti keelt ning arvatavasti leppisid mehed kokku, et Helanen üritab hämamisega aega võita.
100 000 Treiali pea eest
Tund aega pärast Treiali põgenemist aeti jalule kogu Soome politsei. Piirivalvele anti häire – kinni võtta mees, kes räägib eesti keelt või kanget soome keelt. Sama päeva õhtul teavitati eestlasest ka ajakirjandust, tema tundemärgid loeti ette raadios. Rahvale selgitati, et Treial kuulub väljaandmisele Nõukogude Liitu. Tema tabamiseni viiva info eest lubati maksta 100 000 marka.
"Kõik autod peeti kinni ja kontrolliti. Mootorratturpolitseinikud olid tagaajamiseks valmis, juhul kui keegi ei peatu. Ma ei ole ei varem ega hiljem näinud Soomes sarnast inimjahti, milles osales nii palju politseinikke," meenutab Kaija.
Politsei jõudis Treialile ja tema põgenemise korraldajatele jälile kiiremini, kui nood oskasid arvata. Juba järgmisel päeval ilmus politseisse sadamatööline Urpo Sirkiä, keda meelitas suur rahasumma. Tema see oligi, kes Treiali tuhvli autosse ulatas. Sirkiä andis autost üksikasjaliku kirjelduse, mäletades marki (Chevrolet) ja registritähti (AO). Paar päeva hiljem, 15. oktoobril, politsei jõudiski auto rentinud Ahti Ilomäki jälile. Ilomäki vahistati 16. oktoobril, Jaakko Heikkilä, Rantasalo ja Ketola järgmisel päeval.
Treialini jõuti 18. oktoobril. Kui politsei teda Tarkk’ampujankatule vahistama läks, püüdis Treial viimses hädas riidekapist varju leida, ent ta leiti peagi.
Haigla praktikant Laurio arreteeriti 22. oktoobril. Kaija Heikkilä aga võeti vastu ootusi kinni viimasena, õieti talle helistati 23. oktoobril ja kästi kohale tulla. "Kui ma pärast tööpäeva lõppu politseisse läksin, pisteti mind kongi, kus olid kõik sel päeval kinni nabitud avalikud naised," meenutab Kaija. Järgmisel päeval viidi ta ülekuulamisele. Temalt muudkui küsiti ja küsiti ning lõpuks sai noorel ägedal naisel hing täis. "Olen vastanud piisavalt, nüüd ma vastan veel ühele küsimusele ja kõik. Seejärel võite küsida kas või elu lõpuni, ma ei vasta enam midagi." Siis lõpetati ülekuulamine selleks päevaks. Kaija vapper käitumine kahjuks ei aidanud ei Treialit ega ka kedagi teist. Politseil oli kogu lugu juba teada.
Püsti, kohus tuleb!
Treial pisteti pärast tabamist Helsingi keskvanglasse. Ülekuulamisel ei andnud ta kedagi välja. 2. detsembril 1950 mõistis Helsingi raekohus talle kümnekuulise vanglakaristuse. Eestlane toodi kohtu ette otse haigevoodist ja isteraamil, ta nuttis ja värises üle keha. Enne jõule saatis Treial Kaija Heikkiläle viimse kirja. "Palun teilt andeks kõige eest, mida olen teile põhjustanud oma õnnetu põgenemiskatsega. Ma ei unusta teid iialgi... Mõtlen tihti, kas tuleb veel aeg, mil Eestis jälle paistab päike ja me saame vabalt minna maalt maale, Eestist Soome ja vastupidi. Siin vanglas on küll halb olla, aga see on siiski parem kui surra Venemaal."
Treiali tervis ei pidanud vintsutustele vastu, ta suri vanglas 9. veebruaril 1951. Tema urn sängitati Hietaniemi kalmistule Eesti iseseisvuspäeval, 24. veebruaril.
Soome võimud tegid kõik, et matustest teada ei saadaks. "Ma ei tea tänaseni, kes mulle helistas ning teatas matuste aja ja koha," meenutab Kaija. Rahvast matustel siiski oli, Kaija arvates peamiselt eestlased. Lauldi Eesti laule, sest kõnede pidamine oli keelatud. "Kirikuõpetaja rääkis, kuidas Pontius Pilatus mõistis kohut Jeesuse üle. Ei muid sõnavõtte." Keeldu rikkuda polnud võimalik, sest politsei jälgis matust. "Mäletan, et seal oli neli salapolitseinikku."
Soomlasi, kes korraldasid Treiali põgenemise, karistas kohus samuti vangistusega. Jaakko Heikkilä, Ketola, Ilomäki ja Hildén said kuus kuud, Rantasalo viis, Laurio ja Kaija Heikkilä neli. Süüdimõistetud kaebasid otsuse edasi. Turu õuekohus jättis kohtuotsused jõusse, kuid nüüd tingimisi, kolmeaastase katseajaga.
Nõiajaht Treaialile toimus Soome kommunistlike lehtede tänitamise saatel, kes nimetasid teda küll sõjakurjategijaks, küll massimõrvariks, küll kodumaa reeturiks. Tagakiusamist ja ülekohut kogenud Kaija ei kahetse midagi. "Mind on niiviisi kasvatatud. Kui Treial palus abi, ei tulnud mulle mõttessegi teda mitte aidata," ütleb ta.
Iseseisvuspäeval 1999 autasustas president Lennart Meri Sirppa-Leena Elorantat ja Kaija Rajast Kotkaristi IV klassiga. Kolm aastat hiljem sai ordeni ka Jaakko Heikkilä – Eesti Punase Risti IV klassi.
Kaija viib tänaseni Treiali hauale lilli ja küünlaid. Hauale, mille kivisse on raiutud Lydia Koidula luuleread – "Issand, surres jätan maha / Sinu hoolde isamaa".
______________
