Karl ja Kolla – kommivabrikandid
(1)
Suvel 1921 asutasid vennad Karl ja Kolla Wellner Tallinna vanalinnas Müürivahe 62 (Uus 13) kondiitritööstuse Kawe. Nimi saadi mõlema venna initsiaalidest K ja W, mis väljaöelduna kõlasidki KAA-WEE. Selleks ajaks olid mõlemad juba kogemustega kommitöösturid – aastal 1913 rajasid Wellnerid Peterburgi šokolaadivabriku Renommee, mis aga võeti pärast revolutsiooni neilt ära.
Kawe alustas šokolaadi tootmisega, millele hiljem lisandusid marmelaad, karamell ja martsipan. Esimesed sammud astus Kawe kolme töölisega, kuid 1940. aasta juunipöördeks oli neid juba 474. Kiiresti kasvasid ka ruumid: pisikesest töökojast sai aastatega juba kolme maja enda alla võttev tehas – suurim maiustustetootja Eestis.
1939. aasta sügisel kolis Kawe Pärnu maanteelt ära Volta tänavale. See ei olnud lihtsalt kolimine, vaid ka uue algus – Kawe hakkas tootma lisaks veel biskviiti. Koguseks oli rohkem kui tonn päevas. “Biskviidi saamisteekond on võrdlemisi lühike – see algab segamismasinas ja kulgeb valtsimismasina ja stantsimise kaudu küpsetamisahju, mis töötab automaatselt. Biskviidi ühe kilo küpsemisaeg on 3 minutit,” kirjeldas ajakiri Nädal Pildis sügisel 1940.
Kawe oli igati kaasaegne ettevõte. Karamelli, šokolaadikommide glasuurimise ja palju muud tegid masinad. “Valges saalis” ehk pakkimisosakonnas töötas üle kümne pool- ja täisautomaatse masina. Neist kaks oli tehnika viimane sõna: need täisautomaatsed masinad vormisid ja pakkisid 350 kommi minutis. Oma kiiruse tõttu ristiti masinad “kuulipildujateks”.
Kuigi palju tegid Kawes ära masinad, oli tähtis roll ka käsitööl. Nii näiteks valmistati kompvekke Viinakirsid. “Üksteise järele sukelduvad piirituses leotatud purupurjus kirsid naistöölise osavate näppude juhituna šokolaadileeme-vaagnasse ning jätkavad sealt edasi oma teekonda, kuni nad on võtnud valmiskuju, on pakitud ning võivad rännata valmis kauba lattu,” kirjeldas Nädal Pildis. Loomulikult oli ka martsipanikujukeste valmistamine käsitöö.
Kawe toodete valik oli aukartustäratavalt suur, kokku üle 300 erineva artikli. Ajaloolase Heino Gustavsoni andmeil oli tahvelšokolaade poolsada sorti, lisaks kaheksa lahtist ja kaksteist sorti vigur- ja valikšokolaadi, 23 sorti lahtisi šokolaadikompvekke, 40 paberis ja 24 ilukarpides. Ka karamellkompvekke oli palju eri sorte – kottpakendis 63, monpansjeesid 50, lisaks hulk sorte dropse ja dražeesid. Nendele lisandusid veel vahvlid, biskviidid, marmelaad, pastilaa, kakao ning keedu- ja kondiitrišokolaad.
Kawe oli kuulus nii Eestis kui ka välismaal. “Vaevalt leidub meil kõige kaugemaski metsakolkas last või vanainimest, kes poleks maitsnud “Kave” šokolaadi ja kompvekke. “Kave” ja magus kraam – need kaks on meil juba ammugi saanud sünonüümideks: ütled “Kave” ja kohe käivad neelud magusa järele,” kirjutas ajakiri Nädal Pildis.
Töö Kawes käis kolmes vahetuses: üks tootis siseturule, kaks välisturule. Eesti maiustuste ekspordist kuulus lõviosa Kawele. Näiteks 1932 veeti Eestist välja kokku 405 tonni maiustusi, sellest 230 tonni oli Kawe toodang. Kusjuures maade nimistu, kuhu Kawe eksportis, paneks praegugi igaüht kadestama. Inglismaa, Prantsusmaa, USA, Kanada, Lõuna-Ameerika riigid, Tuneesia, Maroko, India, Hiina, rääkimata meie lähinaabritest.
Müüa Wellnerid tõesti oskasid, mida näitab hästi, kuidas Kawe end reklaamis. Näiteks võeti Vabaduse platsil asunud esinduskauplusse (praegu Estonian Airi esindus) tööle Miss Estonia 1932 Lilli Silberg. Reklaamitrikk tõi edu. Rahvast käis kui murdu – missi tahtsid ju kõik lähedalt näha ning tore oli ka tema käest kommi osta. Kawe reklaamis end ka mitmetel esemetel. Nii kinkis vabrik 1939. aastal kooli minevatele lastele joonlaua Kawe lööklausega “Kawe joon on õige!”.
Pärast Eesti okupeerimist 1940 Kawe natsionaliseeriti. Muutus ka nimi: Kawest sai kõigepealt Kave. Pärast sõda aga keegi tähelepanelik kommunist kaebas ministrile, et Eesti suurima maiustustevabriku nimi on tuletatud endiste omanike Karl ja Kolla Wellneri initsiaalidest. Kaebamise tulemus oli, et kiirkorras moodustati komisjon uue nime leidmiseks. Sõelale jäi lõpuks kaks nime – Kalev ja kurioosne Punane Kompu. 1. aprillil (!) 1948 valiti vaid ühehäälelise enamusega uueks nimeks Kalev.
Karl ja Kolla Wellneril õnnestus 1940. aasta juuniküüditamisest pääseda. Nad varjasid end ja töötasid valenimede all seebivabrikus. Vendade maine vara aga riigistati. Ka nende kodu, mida praegu tuntakse kui Tallinna linnavalitsuse Särgava residentsi (Karl Wellneri poeg Gert pole seda tänini tagasi saanud). Saksa ajal said vennad Kawe tagasi, ent mitte kauaks. Septembris 1944 põgenesid Wellnerid Vene okupatsiooni eest koos peredega Rootsi.
Loo kirjutamisel on kasutatud Kalevi teadurilt Otto Kubolt saadud materjale.
VÄLJATÕSTE
“Ütled “Kawe” ja kohe käivad neelud magusa järele.”
