VANA KULD: Verega märgitud piir
Kolmekümnendatel aastatel oli Eesti-Vene piir tuline rindejoon, kuigi kahe riigi vahel kehtis rahuleping.
Oli alanud 1938. aasta, Eesti Vabariigi 20. juubeli pidustusteni jäi veel napilt üle kuu. 19. jaanuari pärastlõunal püüdsid Eesti kalurid Peipsi järvel kala – nagu tavaliselt. Päris tavaliseks oli saanud seegi, et nende lähedal valvasid Alajõe ja Remniku kordonite patrullid, sedakorda neli meest. Kaluritel oli hirm, sest üha sagedamini tungisid Vene piirivalvurid üle piiri ja viisid neid vägisi kaasa. Täna tulid nad jälle. Kell 13.45 märkasid meie piirivalvurid, et kalurite suunas kihutab regi kahe venelasega. Nad olid piirijoonest juba 400 meetri kaugusel, Eesti territooriumil.
Kordoniülem Ants Väliots lasi venelaste peatamiseks hoiatuslasu õhku, kuid vastuseks avas üks punaväelane eestlaste pihta tule. Õnneks kuulid ei tabanud kedagi. Eesti piirivalvurid olid täpsemad, venelane jäi elutult järvejääle. Teine punaväelane varjus ree taha ja võttis piirivalvurid sihikule. Eestlased tegid venelasele ettepaneku püss maha visata ja alla anda. Punaväelane keeldus, ähvardades lasta igaüht, kes talle läheneb. Kui nooremallohvitser Väliots ähvardustest hoolimata hakkas venelasele liginema, heitis punaväelane pikali ja pani püssi palge. Kapral Aleksander Sild ei viivitanud hetkegi ja kõmmutas venelase maha.
Vastavalt Eesti-Vene kokkuleppele vaatasid mõlema poole esindajad sündmuskoha üle ja kirjutasid raporti. Nõukogude Liidu seisukohta iseloomustab ilmekalt TASSi teade 25. jaanuarist, mille sõnul Eesti piirivalvurid tapsid 19. jaanuaril NSVL territooriumil umbes 750 meetri kaugusel piirijoonest kaks Nõukogude piirivalvurit.
Sagisid ka diplomaadid. NSVL saadik Eestis K. Nikitin esitas Eesti välisministrile protestinoodi, kus nõuti süüdlaste karistamist ja hüvitust tapetute perekondadele. Selle vahejuhtumi tagajärjed osutusid Eestile aga palju traagilisemaks, kui oodata osati.
Kadunud valvemeeskond
Laskmisest Peipsi järvel oli möödas vaevalt kaks nädalat. 8. veebruari hommikul kell 9.15 sõitsid Nina kordoni ülem veltveebel Artur Pungas ja kapral Voldemar Kaio ühes küüdimehe Vassili Evaga oma tavalist valveülesannet täitma. Nende regi liikus piki poole kilomeetri laiuse piirivöö Eesti-poolset serva ja keeras lõpuks Eesti ranna poole tagasi. Kuid kordonisse nad ei jõudnud. Ka õhtuks mitte, kuigi valvekord lõppes kell 13.25.
“Kui Nina kordoni meeskond kella 22.00 veel tagasi ei saabunud, siis tulin arvamisele, et nendega on teel midagi juhtunud. Otsimisele kavatsesin sõita 9. veebruaril kell 6.00 hommikul,” kirjeldas hiljem uurijale Piirivalve Alatskivi rajooni ülem leitnant Ludvig Saar.
Enne väljasõitu hommikul aga saabus jahmatav teade: meie piirivalvurid ja hobune on NSVL pinnal nende piirivalvuritega vastastikku tulistamisel surma saanud. Saar taipas kohe, et midagi siin on viltu. “Teadsin, et minu meeskond ühelgi juhul meelega üle piiri ei lähe. Ka eksimine ja kogemata N. Vene pinnale sattumine näis ebaõige, sest sõidu päeval oli ilus, isegi päikesepaisteline ja selge ilm.” Pealegi oli piir selgelt tähistatud ning, mis kõige olulisem, veltveebel Pungas oli isiklikult selles piirkonnas juhtinud piiri tähistamise töid.
Kell üks päeval jõudis sündmuskohale Piirivalve Peipsi jaoskonna ülem major Juhan Labidas. Talle avanes kohutav pilt. “Jääl lebasid umbes 15 meetrise vahemaaga kaks valvuri laipa ja nendest samal kaugusel ida suunas veok küüdimehe ja hobuse laibaga. Valvuritel on ühel seitse kuulihaava ja teisel 11, küüdimehel 8 ja hobusel 3. Vaatlus jätkub,” telegrafeeris Labidas mõne tunni pärast Piirivalve ülemale.
Eestlastele jäi mulje, et sündmuskoht oli hoolikalt sätitud. Kaio “lamab kummuli, nägu parema palega vastu jääd, näo ja rinna all kuni keskkehani hüübunud ja külmanud vereloik. /---/ sõrmed ühes kindaga toetuvad risti rindu all lamavale lume külge külmunud inglis-süsteemi vintpüssile, mille lukk avatud olekus, püssi lae ja kaba all verega määritud jää. Püssi salv ja padruni pesa tühjad. Rauaõõnes näha laskmisel tekkinud ja välja puhastamata tahma.” Samasuguses seisukorras oli ka Pungase vintpüss – tühjaks lastud.
Just püssid tekitasid kahtlust – näis, et vintpüss oli Kaio laiba alla lükatud. Sellekohane märge tekitas aga venelastes raevupuhangu. Ei klappinud muugi. Venelaste kohtumeditsiini ekspert Berezin järeldas, et piirivalvurite pihta tulistati kuulipildujast mitte lähemalt kui 150-200 meetrit. See osutus hiljem teadlikuks valeks.
Piirivalve Narva jaoskonna ülema kolonel Aleksander Selveti juhitud juurdlus selgitas vastupidist. “Otsustades kuuliaukude järgi laipade riietel ja kehas, esimesed lasud piirivalvurite ja küüdimehe pihta on lastud läheda maa pealt eespoolt ja pärast nende maha langemist, nad külvati üle valangutega kuulipildujatest seljatagant.” Seda kinnitas ka kohtumeditsiiniline ekspertiis Tartus. Lisaks selgus, et Pungast oli pärast surma torgatud täägiga. Ning väga oluline tõik – enne tapmist oli tal löögiga rindu purustatud kolm ribi.
Saatuslikud sündmused said alguse 8. veebruaril päeval pärast kella ühte, kui Eesti piirivalvurid hakkasid tagasi kordoni poole sõitma. Nad olid piirist juba nelja kilomeetri kaugusele jõudnud. Äkki kihutas neile selja tagant peale mootorsaan. “Üle piiri tulnud NSVL mootorsaan pidas nad kinni ja sundis neid sõitma NSVL vete poole. Samal ajal kihutasid neli hobust regedega NSVL vetest neile vastu ja koos Eesti piirivalvuritega sõitsid üle piiri, samuti ka mootorsaan,” seisab juurdlustoimikus.
Veidi lõuna pool ülesõidukohast tulid Eesti piirivalvurite ree jäljed tagasi Eestisse, tegid piirijoone läheduses arusaamatuid keerde ja sõlmi, suundusid siis piki piiri põhja ja pöördusid lõpuks taas üle piiri Venemaale – tapmiskohta. Kolonel Selveti arvates piirivalvurite ree tagasitulek Eestisse “oli ette võetud nähtava sihiga segada jäljed seks juhuks, kui tapmise kohalt neid hakatakse tagurpidi jälgima.”
Mis ikkagi juhtus, selgus sündmusi mõne kilomeetri kauguselt pealt näinud eesti kalurite tunnistustest. “Mootorsaan sõitis hobusele järele ja pidas tema kinni. Peatamise ajal oli saani ja hobuse suunast kuulda inimeste kisa taolisi hääli, sõnadest aru ei saanud. Siis nägin, et varem N. Vene pool piiri nähtud neli hobust sõitsid ½ km piirivöös Eesti ranna poole. Hobused sõitsid galoppi kihutades m.saanile vastu. Seda kohates pöörasid ümber ja kõik viis hobust ja m.saan sõitsid üle piiri N. Vene vetesse. Vaatasin kella – see oli 14.00,” rääkis Johannes Muutra.
Juhan Savik lisas juurde, et “ kõik viis hobust ja mootorsaan liikusid piiri poole järjekorras: kinnipeetud hobune kõige ees, siis neli hobust ja lõpuks mootorsaan.”
Umbes pool tundi hiljem kuulsid kalurid kuulipildujast tulistamist. “Lasti kaks valangut. Valangute pikkus ajalt oli umbes võrdne kerge kuulipilduja Madsen’i 7-8 lasulise valangu aja pikkusega,” väitis Johannes Muutra.
Pärast laskmise lõppu märkas kalur Armand Muutra kummalist sagimist: “Piirijoone taha ilmusid valged kogud, sellest umbes 100 m kaugusele. Valgeid kogusid oli näha mitmel kohal. Minu arusaamise järele valgemantlimehed lamasid jääl varem ja sellepärast ei näinud neid varem. Valgemantlimehed kadusid ühes hobustega N. Vene ranna poole putkade suunas.”
Ilmsiks tuli üha uusi tõendeid, mis viitasid ettekavatsetud tapmisele. Juba enne 8. veebruari märkasid piirivalvurid ja kalurid piiri läheduses tavalisest rohkemal arvul NSVL piirivalvureid ning mõnel olnud ka valged mantlid seljas. Major Labidase sõnul on mõnel pool “märgatud lumevallisid mitmesugustel kaugustel piiril, mida võiks pidada laskevallideks”. Päev pärast vahejuhtumit kandis Savimetsa kordoni ülem Jaan Kokk ette, et temagi “on märganud piiri lähedal NSVL territooriumil lumevallisid, millel avad sees. Selliste vallide taga võib end vabalt vaate eest varjul hoida ja avad võivad olla ka laskeavadeks.”
Miks Eesti piirivalvurid rööviti ja tapeti? “See on kättemaks NSVL piirivalve poolt nende kahe tunnimehe surmasaamise eest 19. jaanuaril nende järjekordsel üle piiri tulekul meie kalurite vahistamise eesmärgil.” Nii sõnastas selle Piirivalve ülem kindralmajor A. Kurvits.
Venelaste versiooni kohaselt üritasid hoopis Eesti piirivalvurid üle piiri tungides nõukogude kalureid kinni võtta ja jõuga üle piiri kaasa tuua. Seega risti vastupidi. Ometi keeldusid nad koostööst sündmuskohal – eestlasi ei lubatud minna kaugemale saani- ja reejälgi uurima.
11. veebruaril andis Vene saadik Eestis Nikitin välisminister Friedrich Akelile üle noodi, milles süüdistati eestlasi katses nõukogude kalureid kinni võtta. Ka palus Nikitin ministrit ohjeldada Eesti ajakirjandust, mis ärritavat rahvast Nõukogude Liidu vastu üles.
Kaks päeva hiljem esitas noodi Nõukogude välisminister Maksim Litvinovile ka Eesti saadik Moskvas August Rei. Samas imestas Rei, kuidas ometi meie piirivalvurid “lasid võõral mootorsaanil endi juure sõita ja endid ilma ühegi vastupanuta kinni võtta ning ära viia”. Mingi vastupanu siiski oli, millele viitavad Pungase katkilöödud ribid. Miks aga venelasi ei tulistatud, see jäigi selgusetuks. Küll aga ei saanud piirivalvurid tapmiskohal vastu hakata, nagu väitis NSVL esindaja. Relvad pidid olema neilt ära võetud juba seal, kus mootorsaan nad kinni pidas.
Märtsis 1939 valmis kokkuvõte venelaste piiririkkumiste kohta viimastel aastatel. See seletab, miks korduvalt viidi Eesti kalureid vägisi N Liitu ning miks piiri rikkusid sageli küll Vene lennukid, küll mootorpaadid ja talviti mootorsaanid ja reed. “Piirivahejuhtumiste peapõhjustajaks järvedel on kujunenud juba aastate jooksul N. Liidu piirivalve poolt omaksvõetud taktika vahistada seal meie kalureid, selleks, et neilt ammutada teateid piiriäärsete olude kohta Eestis.”
Info saamiseks Eesti piiriäärsete kaitserajatiste kohta üritati ära osta ka Eesti ohvitsere. Näiteks 1936. aastal asus venelastega koostööle Narva pioneerpataljoni kompaniiülem Nikolai Trankmann ning müüs neile maha Narva kindlustuste plaanid.
Eelnimetatud kokkuvõte pidas olukorra paranemist Eesti-Vene piiril kaheldavaks. “Kuid täielikult need nähted ei kao senikaua, kui püsib N. Liidu piirivalvel tarvidus või soov hankida teateid Eestist.”
Lugu on kirjutatud Eesti Riigiarhiivi materjalide põhjal ja ilmus esmakordselt 17. märtsil 2005
