Hispaania hipiparadiis: elu kui 60ndates
Kuulsalt 60ndate aastate reggaelaulik Bob Marley kasutas oma lauludes tihti piiblisümbolit “Babylon” (Baabel), mille järgi eraldas jumal rahvad keeltega, et neil poleks võimalik koostööd teha. Teisisõnu unistas laulik, et rahvaste paabli vahel poleks enam piire, mis tekitaksid arusaamatusi.
Selle unistuse poole püüdlevad ka ühe Lõuna-Hispaania mägiküla kõrval asuva hipikommuuni liikmed. Ärge arvake, et seda kohta on kerge leida, mägede vahele viib kaks tähistamata rada, sest kes sinna sattuma peavad, satuvad ka ilma teeviitadeta. “Kui jumal tahab,” on üks kohalike väljendeid, kuigi üldisest suhtumisest on tunda, et tavaturistid pole siiski teretulnud.
Ka pole mägede vahelisse orgu rajatud hipikommuuni nimi “Beneficio family” suvaline, vaid tähistab “head tegu”, sest seal elavad inimesed on tulnud kokku looma universumile ainult positiivseid väärtusi – taimetoitlus, vähene tarbimine, muusika ja rahumeelne elu. Vägivaldsetel pole seal kohta.
Meie rännak viib Beneficiosse kaks korda. Esimene kord ei ole võimalik kohalike külaelanike seletustest aru saada ning peame nädala veetma ühes turistilinnas, kindlas veendumuses, et ju siis polnud meile määratud seal olla. Ometigi jõuame külla tagasi ja leiame end hästi varjatud orust, mille suue algab trailerpark’iga – autolinnakuga, mis tervitab meid oma värvikirevuse ja trummipõrinaga – kohalike lemmikmuusikaga.
Parklas võtab meid vahele elavaloomuline portugallane, kes kannab maarjamaalasi nime – Raul. Ta uurib, kas tuleme komuuni elama ja kust me pärit oleme? Ise kiirelt seletades, et on elanud Beneficios juba kaks aastat ning abielus sakslannaga. Koduks aga tipii (vigvam), kus resideerub oma naise ja kahe lapsega.
Kuid öömaja? Raul teeb kiire kalkulatsiooni ning arvab, et me võime jääda tema prantslasest sõbra majja, kes ise oli parasjagu kodumaad külastamas.
“Maja” tähistab Beneficios tavaliselt kas kilest ja bambusest ehitist, tipiid, telki või savist onni. “Peamaja” ehk “Big lodge” aga oli hiiglaslik tipii, mille suhtes on kohalikud pühalikult meelestatud – sinna ei tohi siseneda jalanõudega, ei tohi süüa liha ega loomseid produkte, juua alkoholi ega vägivallatseda – loetakse meile sõnad peale. Big lodge’s käib päevade ja ööde kaupa aktiivne elu – mängitakse trumme, kitarre, valmistatakse vegan food’i (taimetoit), vestetakse lugusid, palvetatakse ja lauldakse. Selline näeb välja ka ühe beneficiolase argipäev – olles heatahtlik ning elades kooskõlas loodusega.
Enamik beneficiolasi on n-ö vabatahtlikud pagulased. Sakslanna Rebeka, kes juba mõned aastad oma kahe lapse ja peagi sündiva beebiga mäeseljakul elab, jutustab, et ta ei suutnud Saksamaa ranget korda ja sotsiaalset survet enam taluda: “Ma tundsin alati, et pean sealt ära tulema. Saksamaal on tavaline see, et sulle kirjutatakse ühiskonna poolt ette, kellega sa tohid koos olla ning kus töötada ja mida teha. Siin seda pole, siin võid olla just see, kes sa tahad olla. Pealegi on see hea koht laste kasvatamiseks,” lisab ta rahuloleva naeratusega.
Põlise beneficiolase tunnebki sellest ära, et ta naeratab sulle sellisel moel, millest kiirgab kogu maailma rahu ja tervitab sind hispaaniakeelse hüüdega “hola!”. Kuigi, tõtt tunnistades on Beneficio 200 elanikust hispaanlasi vaid käputäis. Enamasti kohtab prantslasi või sakslasi, kuid kommuunist ei puudu ka eestlased. Teisel päeval asumegi elama kolme Eesti poisi telki. Ikkagi oma keel ja meelsus. Neist üks on kohalik juba kaks aastat, ülejäänud vahelduva eduga ning plaanivad veel sel suvel kodumaale naasta.
Veel samal päeval astume sisse ka ühe kommuuni asutaja, sakslase Marco telki. Mees elab mägedes juba 17 aastat, olles hiljuti uuesti naitunud jaapanlannaga ning saanud imekena pisitütre isaks. Marco elatub maarohtude müügist ja teeb üht tuntud reggaebändi.
“Räägi meile midagi Jamaicast,” palume, kui tema hiiglasuure telgi põrandal istume ja uurime fotosid kaugetest maadest.
“Mida rääkida,” arutleb Marco, “ma elasin seal kolmkümmend aastat ning pea sama palju pole seal enam olnud,” meenutab pikkade rastapatside ja hiiglasliku habemega mees. “See maa on palju muutunud, tol ajal oli seal palju hullust (much crazyness in Jamaica), Bob Marley kultus ja rassistlik ühiskond. Ma ei näinud küll nende aastate jooksul seal kordagi valget inimest.”
Tutvustamiseks näitab ta meile oma sülearvutist Jamaica filmi. Arvuti jaoks elektrit saab mees päikesepatareidest (Lõuna-Hispaanias on 300 päikeselist päeva aastas) ning internetki on wirelessiga mägede vahele toodud.
Big lodge’ijuures kohtan vana itaallast, kes jutustab elavalt, kuidas nad grupi inimestega 17 aastat tagasi Itaaliast jala Beneficiosse hakkasid tulema. “Asjad ladusime eeslite selga, kuid kohale jõudis vähem kui alustas.” Praeguseks peavad itaallased kommuunis pagariäri ja müüvad leiba 2 eurot päts.
Päeval käime end kose all pesemas ja õhtul käib Big lodge’sjämm. Paljud taovad trumme ning laulavad. Kaks hispaania noort istuvad sama ehmunud nägudega nurgas nagu meiegi, kah uued elanikud, nagu hiljem selgus. Keegi teeb süüa ja üks pikkade juustega kõhna hipiplika närib kapsast, ise tantsiskledes muusika saatel.
Tutvun Ameerikast pärit tüdruku Bet-hanyga, kes on kommuuni liige alates talvest ning räägib, et tuli kodumaalt ära üheltpoolt poliitilise tagakiusamise tõttu ja teisalt isiklike põhjuste ajel – ta mõlemad vanemad hukkusid õnnetuses. Ta armastab Beneficiot ning ära kolida ei kavatse niipea. Otse vastupidi, meie sealoleku ajal alustab ta majaehitust, tassides kommuuni alt külast leitud aknaraame.
Praeguses seisus on Beneficio kahesaja elaniku saatus lahtine. Vanemad kommuuni liikmed on küll ostnud jupikese mäeküljest, kuid vähemalt 80% asustatud alast on riigi omanduses ja maatükid ripuvad müügis kinnisvarakuulutustes.
Jutt rääkivat, et kord olla keegi tahtnud Beneficiosse uhket villat ehitada ning ladunud mäeseljakult hunniku kive juba müürikski. Kui ehitaja aga mõne nädala pärast tagasi tulnud, olid müürid justkui võluväel taas mäeks saanud. Mine siis võta kinni – küllap jumal ei soosinud.
