Tiit Hunt “Eestimaa. Looduse teejuht.”
Üldjuhul on keskmise eestlase teadmised oma maast ja loodusest kaunis kasinad. Seda lünka Looduse teejuht täita püüabki. Hea ikka kui Eestmaal liikuvale inimesele juba enne teele minekut raamatust midagi kõrvade vahele on jäänud. Siseturismi praeguse populaarsuse juures on võimalik ostjaskond täiesti olemas. Ja ega selliseid raamatuid, mis Eesti loodusradadele juhatavad meil palju ole.
Looduse teejuht on kokku pandud maakondade kaupa, iga maakonna kohta on kaart ja sellel käsitlemist leidvate objektide asukohad. Tekste illustreerivad fotod konkreetsetest paikadest, lisaks palju meeleolukaid pilte lindudest, loomadest, kaladest, lilledest jne..
Algajale matkajale kasu ka sellest, kui pildid järgi hiljem loodusest mõne taime või kala ära tunneb(kalapilte on eriti rohkesti).
Raamatu autor on professionaalne loodusfotograaf. Kohati tundub, et autor-fotograaf on autor-kirjutajast üle olnud, ning pilti tekstile eelistanud. Pilte on piisavalt, tekstilist infot tahaks vast rohkemgi saada. Siiski on paratamatu, et kõik loodusväärtuslikud ja vaatamisväärsed objektid ühte raamatusse ei mahu. See on ikka koostaja subjektiivne valik, tema maitseeelistused ja lemmikpaigad on raamatust ära tunda. Kahju on küll sellest, et välja on jäänud sellised kohad, kui Puhatu soostik, Alutaguse, Muraka ja Sirtsi raba. Need on esimesed mis silma hakkasid. Kolkapatriotismist lähtudes häirib mind, et Järvamaal on vaatamisväärset loodust vaid ühe voorestiku ja kolme allika jagu. Ka Jõgevamaale on jagunud vähe neid kohti, kuhu Looduse teejuht juhatab.
Mulle endale hakkasid Looduse teejuhti lugedes mõned potentsiaalikad linnupildistamise kohad silma. Kohad, kus ma varem käinud pole, kuid tänu sellele raamatule kindlasti minna kavatsen. Nii et abiks ikka.
