Monument feminismi puudumisele

“Viru litsiks” ja “pornostaariks” ristitud “Hämariku” kuju püstitamist poleks vaikides pealt vaadanud ühegi teise Põhja-Euroopa riigi feministlik kogukond, kinnitab kunstikriitik Margaret Tali.

Jalutan pea iga päev mööda Viru väl­jaku jäänukil asuvast “Hämariku” monumendist. Enamasti jääb Tal­linna kõrghoonete vahel asuv kuju varju, seda ei märka peaaegu ühestki ilma­kaarest.

Mare Mikoffi hiiglaslik skulptuur, mis kõrgub seal juba aasta aega, ­seati üles ilma erilise kärata ja ilma riikliku konkursita, mida tegelikult nõuaksid kunstiteose püstitamise nõuded avalikus ruumis. Arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik leidsid, et see plats on osa Viru kom­pleksist ja otsustasid rajada sellele palja naise skulptuuri, et tasakaalustada kaubakeskuse “maskuliinset arhitektuuri”. Kõige eest maksis Edgar Savisaare juhitud Tallinna linnavalitsus.

Kohe avamise järel ristiti skulptuur interneti jututubades üksmeelselt “Viru litsiks” ja “pornostaariks”, avalik-õiguslikku meediasse kommi­jate vihakõne tookord praktiliselt ei jõudnudki. Muidugi rikastab ühiskondlik kunst linnaruumi ja on sellisena tore algatus – teistes Euroopa riikides on selleks ette ­nähtud isegi teatud protsent (1–3%) ühiskondlike hoonete rajamise eelarvest –, kuid miski ei muuda tõsiasja, et Hämariku kuju on mehelik fantaasia, mille püstitamist ei oleks vaikides pealt vaadanud ühegi teise Põhja-Euroopa riigi feministlik kogukond. Vaevalt et see oleks olnud võimalik ka 1920.–30. aastate Eestis.

Feminism on jäänud Eestis siiani rajuks sõimusõnaks, millest tunnevad end ohustatuna nii mehed kui naised. Ajalehes Sirp (11.11) süüdistab Leo Luks väheseid Eesti feministe pseudoteaduse tegemises. Ta ei ole esimene ega jää ka viimaseks, kes süüdistab naisuurimust hedonismis ja kirjutamises kirjutamise enda pärast. Sellegipoolest osutab Luksi artikkel teravale probleemile: feminism on suubunud akadeemilisusse, samas kui ühiskonnas puuduvad sellest siiani sissejuhatavad teadmised. Feminism ei ole ometi teadus, vaid üks praktilisemaid maailma nägemise viise, mida saab edukalt õppida. Siiski on see jäänud sõimusõnaks ka võrdõiguslikkuse uuringutes esirinnas liikuvas Soomes. Sellegipoolest on Eestis siiani läbi arutamata emakeelne feministlik keelekasutus ja sõnavara.

Kui Eesti esifeminist Barbi Pilvre avaldas kevadel raamatu “Sugu telepildis”, mis võiks pürgida praktilise käsiraamatuna soolise perspektiivi tutvustajaks ajakirjanikele ja üliõpilastele ja teistele uudistajatele, siis oli raamatu tiraažiks absurdne 100 eksemplari. Kas tegijad tõesti arvasid, et raamatul puuduks publik, või on selle taga mingi hämaram vandenõu?

Terve sügise jooksul vältas raadio Star FMis naistele suunatud kuulajamäng, mille auhinnaks oli silikoonrindade paigaldamine. Ma ei kuulnud, et mängu vastu oleks meedias tõusnud ükski arvestatav nui või mõjukas sõna. Kui telesaates “Kahvel” (10.11) kuulutati välja “õnnelik võitja”, olid kohale kutsutud soolise võrdõiguslikkuse riiklikud eksperdid. Neiud kuulati viisakalt ära, kuid nende mõttekäigud vaheldusid saates lähivõtetega osaliste rindadest ning sisuliselt muudeti nad sellega soolapuhujateks ja “meelelahutajateks”.

Ma ei liialda, väites, et feminismi ei eksisteeri avalikus diskussioonis tegelikult siiani. Sotsiaalse ja poliitilise liikumisena feminismi Eestis ei ole, selle asemel on see suubunud mugavate akadeemiaseinte vahele ja sulgenud enda järel uksed. Akadeemias, kuhu see on peitu pugenud, aktsepteeritakse feminismi veelgi vähem. Vormiliselt on justkui kõik korras, institutsioone jagub: lisaks hiljuti Sotsiaalministeeriumi juures loodud Võrdõiguslikkuse Nõukogule tegutseb juba 1997. aastast Eesti Nais­uurimus- ja Teabekeskus (ENUT), Tartu ülikoolis toimib soouurijate ühing.

Kuna akadeemiad on väiksed, võitlevate Eesti feministide egod aga suured, lõhestavad soouurimust rivaalitsevad “eksperdid” ja konfliktid akadeemiate sees. Viimaste lahendamisele näib kuluvat põhiosa feministide võhmast. Mõni aeg tagasi levisid koguni kuuldused, et ENUT surevat “oma loomulikku surma”. Meedias lokkavad šovinistlikud seisukohad taastoodavad mõistmatust ning teadmatus sünnitab interneti kommitubades veelgi enam vaenulikkust.

Eestisse jõudis feministlik mõte 1990. aastate lõpus sisuliselt soolise vaatenurgana, või postfeminismina, nagu seda mõnikord nimetatakse. Ka mujal maailmas nimetati feministlikud institutsioonid samal aastakümnel ümber soouuringute keskusteks. Soouurimuse keskne küsimus ei ole aga enam ainult võimu küsimus, see on ka vaimselt rikkama ja mitmekülgsema ühiskonna küsimus. Kuigi kehtivate võimusuhete õõnestamine on feminismi eesmärk a priori, siis tänapäeval ainult niivõrd, kuivõrd seda saadab üldine teadlikkuse kasv ja kriitiline meel. Selge on, et mehed ja naised erinevad üksteisest. Kuidas aga panna need erinevused tööle ühiskonna kasuks ja muuta selle tugevusteks, selles on küsimus.

Nõukogudeaegne ­sundvõrdsustamine tekitas negatiivse pinnase feminismi kui distsipliini arenguks. Kuna meil on feministlik mõtteviis katkestatud kultuur, siis ei ole erilist mõtet kogu viha ja mõistmatust ka Eesti nais- ja ­meesuuringute ajakirja vastu välja valada. Kujutlege, et keegi võtaks ette ajakirja Akadeemia viimased 15 aastakäiku ja analüüsiks neid feministliku “hea teaduse” kriteeriumidega. Tõenäoliselt ei kujuneks selline katse sugugi vähem šovinistlikuks. Sest selliseid kriteeriume ei ole olemas, nende loomise püüe saab lähtuda ainult padu-maskuliinselt positsioonilt. Feministlik kriitika võiks muuhulgas õpetada ennast adekvaatselt hindama.

Monument meestekesksele ühiskonnale ja soolisele teadmatusele seisab Tallinna südalinnas, see on küll osavalt peidetud, aga selle olemasolu meenutab noore tarbijamaailma seksistlikkust, mille eest ei õnnestu põgeneda isegi kunstil. Olgugi, et kuju on naise loodud.

P. S. Siinse kirjutise eesmärgiks ei ole õhutada maha võtma “Hämariku” kuju, kuid ärgu siiski imestatagu, kui mõne aja möödudes kujuneb sellest feministlike meeleavaldajate meelis-rüüsteobjekt. Rüüstajatel võib selleks isegi õigus olla.

Kuidas suhtute Hämariku skulptuuri, mis kunstikriitik Margaret Tali arvates on monument meestekesksele ühiskonnale ja soolisele teadmatusele?

Kadri Kõusaar,

kirjanik, kelle ausambaks on mõned seda skulptuuri pidanud

Kahtlemata on tegemist liialduse ja pseudoprobleemiga. Ma ei tea, mis kompleksid mul peaks olema, et see mind häiriks. Nii võiks ju väita, et feministi suurim karistus on jalutada kunstimuuseumis ja vaadata naisakte.

Karin ­Hallas-Murula

Arhitektuuri­muuseumi direktor

Kui August Weizenbergi üks kõige tundlikum marmorskulptuur suurendatakse 5meetriseks saamatu arhitektuuriga ärikeskuse kaunistuseks, siis on see kunsti labastamine. Kui see poodidemaja ehib end seejärel sildiga “kultuurikeskus”, siis küsin: millise kultuuri keskus?

Mehed otsustasid ja naised tegid – nagu Eesti elus enamasti. Feministlikud tõlgendused on seejuures sama pädevad kui mis tahes teised tõlgendused.

Siiri Sisask

muusikust ­parlamentäär

Ilu peitub vaataja silmades. Teate, esimest korda “Hämarikku” nähes oli väga kummastav tunne, aga see läks varsti üle. Kas Michelangelo “Taavet” oli siis mõeldud naistekesksele ühiskonnale, küsiksin vastu. Nii et kõike ei pea ikka nii ühemõtteliselt tõlgendama.

Maimu Berg

Tallinna Kesklinna halduskogu esimees

Huumoriga suhtun, tore skulptuur. Mul on sellest kujust tegelikult ükskõik, eriti silma ta ei torka. Kogu muu jama seas, mis kesklinnas toimub, pole sel suuremat tähtsust.

Elle Kull

näitleja ja rahva­saadik

Rahvasuus on sel kujul palju “ilusaid” nimesid ... Aga minu meelest pole ta mingi monument meestekesksele ühiskonnale. Kujul endal pole viga midagi, kuju on ju ilus, aga koht on minu arvates vale. Tegelikult häirib mind uus Viru keskus.

Kaia Jäppinen

Tallinna abilinnapea

“Hämariku” kuju seostub meile eelkõige ju kõigile teada Fr. R. Faehlmanni muistendiga “Koit ja Hämarik”, selle salapära ja igavikulisusega. Naiselikkust sümboliseeriv Hämarik Viru keskuse juures on justkui tasakaaluks maskuliinsele ja kandilisele ümbritsevale hoonetekompleksile.