Ennäe inimest

Kord olevat Platon oma õpilastega Akadeemias arutlenud selle üle, kes või mis on inimene, kirjutab Diogenes Laertius oma raamatus “Väljapaistvate filosoofide elust ja arvamustest” (VI B40). Lõpuks jõuti järeldusele, et inimene on kahejalgne olend, kellel ei ole sulgi. Sellest sai kuulda Diogenes. Ta läks turule, ostis kuke, kitkus selle sulgedest puhtaks, tõi Akadeemiasse ja laskis lahti sõnadega: “Siin ongi teile Platoni inimene.”

Ecce homo, ennäe inimest, ütles Pontius Pilatus, kui nägi okaskroonis Jeesust, tema enese meelest ohutut veidrikku, kelle surmamõistmist juudid temalt nõudsid (Joh. ev. 19:5). Ametnikuna oli Pilatus teinud oma parima, et Jeesust surmast säästa, kuid pidi lõpuks ikkagi käituma kõiki asjaolusid arvestades. Meil pole mingit põhjust kahtlustada teda ideoloogilises vihas veel tärkamata kristluse vastu.

Tema hüüatust võib tõlgendada ja ongi tõlgendatud mitut moodi. Minu arvates märgib see üllatust. Mõõdukalt edukat administratiivkarjääri teinud Pilatust on lihtne ette kujutada ratsionaalse reeglitruu inimesena, kellele meeldisid olukorrad, kus kõik asjad olid selged ja vastasid üldiselt aktsepteeritud arusaamadele. Umbes samasugusena nagu neid Ateena kodanikke, kellele Sokrates adresseeris oma kaitsekõne, või neid hollandi juudi kaupmehi, kes viskasid Spinoza oma kogukonnast välja kõige jubedamate rituaalsete needustega, kui too ei nõustunud võtma neilt vastu 1000 kuldnat aastas selle eest, et olla vait ja mitte avalikult väljendada oma vaateid. Pilatust eristabki kõigist neist mu meelest just see üllatus. Ennäe inimest, kes on vastuolus kõigega, mida ma pean normaalseks, ometi on ta just sellisena inimlik, surma palge ees seistes veel inimlikumgi kui mina.

Inimene on väidetavalt ainuke loom maailmas, kes oma sündimise hetkel ei ole veel oma liigi valmis esindaja. Ta areneb päris inimeseks alles kokkupuutes kultuuriga – ükskõik millise kultuuriga maamunal, kuid kultuurita temast inimest ei saa. Eks seetõttu ole ka loomulik, et igal kultuuril on oma inimesemääratlus, ning on küllalt palju keeli, milles vastava rahva enesenimetus ja sõna “inimene” on sarnane, kui mitte üleni sama. Midagi sellest vaatest on säilinud ka nüüdisaegses kultuuris, kus küti ja kaluri vaistliku enesetunnetuse on asendanud “identiteet”. Identiteet võib olla nii positiivselt motiveeriv (“eestlased on alati pürginud hariduse poole”) kui ka ahistav (“rahvuslikult mõtlev eestlane ei sõlmi segaabielu”). Kõik tänapäeva inimesele võimalikud identiteedid on mingil tasemel välja mõeldud, ehkki iga üksikisiku poolt omaks võetuna saab just tema identiteedist, elustiilist, kodukohast, traditsioonist tema enda maailmas ehtne ja loomulik.

On ainult üks joon, mis enamikku eestlasi praegusel ajal omavahel ühendab. Igaüks neist tahaks tegelikult olla keegi teine. Ka poliitikud, kapitalistid ja muud seltskonna-ajakirjade modellid tahaksid olla keegi teine, ega nad muidu ei üritaks nii väljanägemises kui käitumises meeleheitlikult sarnaneda kolleegidega “päris” maailmast. Isegi haritlaste hulgas on tõenäoliselt küllalt suur protsent inimesi, kes oleksid nõus hakkama näiteks ministriks ja selle nimel loobuma mõnest oma eluviisile sügavalt omasest joonest. Selle olukorra nimi on identiteedikriis, sest korralikult toimiva identiteediga inimene tahab arusaadavalt olla ta ise. Ja see kriis on üsna üleüldine.

Ilmselt just selle tõttu üritataksegi Eestis praegu ühiskondlikku teadvusse lansseerida meelelahutustööstuses toodetud märke, millega iga “õige” eestlane justkui peaks end identifitseerida suutma. Edu on vahelduv. Eurovisiooni kontserdi piletid jäid küll müümata, kuid jalgpalli on hakanud vaatama juba ka isegi mõned inimesed, kellest pean isiklikult lugu. Kultuuri tippjõud on suunatud nõretav- patriootilise sõjafilmi tegemisele, mida nähtavasti viiakse ühiskülastuse korras vaatama koolitäied lapsi, mõned võib-olla isegi samade õpetajate poolt, kes minu eakaaslasi viisid vaatama linateoseid partisan Kovpakist. Jääb vaid loota, et sellega ei saavutata sama tulemust.

Kõik seda liiki märgid võib edukalt tööt ama panna vaid ühel juhul – kui marginaliseeritakse need, kes ei nõustu neid omaks võtma. Mul pole midagi selle vastu, kui keegi end jalgpalli vaadates välja elab, kuni sporditeadlikkust ei peeta normiks, ja põhimõtteliselt on mul hea meel sellegi üle, et Eesti võitis Eurovisiooni, ehkki ma ei ole seda võidulaulu ise kuulnud (sest mulle lihtsalt meeldib teistsugune muusika). Eestlase-identiteet, millesse selline maailm enam ei mahu, pole mu meelest parem Platoni inimese-definitsioonist ja just seetõttu põhjustab kindlasti lõppkokkuvõttes veel suurema identiteedikriisi kui see praegune, mida selle abil ravida püütakse. Inimest ei saa väljamõeldud märkide abil panna armastama oma kodumaad.

Mida tegid Platon ja tema õpilased, kui Diogenese kukk mööda Akadeemia klassituba ringi jooksis? Nad lisasid inimese kahele tunnusele (kahejalgne, sulgedetu) veel kolmanda: laiaküüneline.