Kodumaine mõtte-rock. Profim kui Luarvik Luarvik, aga...

Plaadi marsitaktis nimiloo kaks osa annavad kokku vähem kui kaks minutit muusikat, kuid tulemus on kõnekas. Kuiv, kiretu, mehhaaniline ja väga – tõepoolest väga – instrumentaalne. Vahest te ootasite, kuidas öeldagi, veidi sisulisemat kriitikat, sest teadagi pole see, et nad siin ei laula, teab mis avastus. Aga ma mõtlesin pisut midagi muud. Instrumentaalsus albumil ”Saad” on tegelikult peaaegu kõik, mis siin on – hoiak, seisukoht, esteetiline platvorm... Kogu plaat on rikkalikult möbleeritud, eeskätt kitarre ja erinevaid helimuundajaid tuubil täis. Fragile (Robert Jürjendal ja Arvo Urb) lihtsalt proovib seda korda mitte rikkuda, mitte häirida riistvara loomulikku ülevat rahu, mitte ärritada, mitte provotseerida. Nii see muusika istubki väga sirgelt, väga tasakaalus, räägib füüsikast ja mitte metafüüsikast, räägib kõrvadele ja mitte hingele. Kuulake korra, kui metoodiliselt verevaene ja liikumistahteta on nende funk loos ”Kodukäija”. See plaat koosneb tõepoolest helidest, mis kõik ebameeldiva eemaldanud, juba teatava rahu, sisemise reeglipära saavutanud, teatud puhtusse, häirimatusse, soliidsusse jõudnud. Ja seepärast ei olegi see eksperimentaalmuusika, ehkki ta siin-seal ennast selliseks maskeerib, hilist King Crimsonit referentsina kasutades. Halb plaat pole ”Saad” kindlasti mitte, küll aga selline, mille tarvis ma väga suuri ja ilusaid sõnu ei leia. 5

Tõnis Kahu

Young Heart Attack
“Mouthful of Love”
(XL)

Järjekordsed noored, kes jumaldavad jäägitult AC/DCd.

Kui mina veel noor olin, siis tegutses Võrus ansambel Hetero. Nad mängisid AC/DC lugusid ja olid Lõuna-Eestis kohutavalt populaarsed. Ükski Hetero pidu ei möödunud kakluseta. Aga kus nad praegu on? Ainult solist Pepe vilksatas mõni aeg tagasi “Miljonimängus”.

Tegelikult on tuline kahju, kui õiged mehed on valel ajal vales kohas. Missugused šansid avaneksid Hetero ees praegusel rock’n’roll revival’i ajastul! Uusi AC/DCsid tuleb praegu nagu pauke luuavarrest ja nad kõik on nii kohutavalt cool’id. Mis siis, et riiulis on juba The Datsuns, The Donnas ja The Darkness – kolme duuri ja kahe rifi bändidele jätkub ruumi ikka. Nende kõrvale istutame nüüd Young Heart Attacki, mürarohke ja energilise kollektiivi Texasest. Kohe esimesest taktist on selge, et poisid on hoolega “Back In Blacki” kuulanud, kuid üllatus-üllatus! – neil on õnnestunud kampa meenutada ka üks tütarlaps. Vanasti panid naised kohe jooksu, kui AC/DC peale pandi. See näitab veel kord, kuidas soorollid ajaga muutunud on. Ja too neiu, kel nimeks Jennifer Stephens, rokib siin teise solistiga võidu nagu mees. Tubli.

Tagasi mustuses – või peaksin ütlema “Tagasi neegris”? Kas nii on “Back In Black” eesti keeles? 8

Mart Juur

Wiley
“Treddin’ On Thin Ice”
(XL)

Dizzee Rascali õpetaja debüüt-album.

Kuidagi on mul tunne, et MC ja produtsent Wiley – möödunud aastase briti muusikaauhinna Mercury laureaadi Dizzee Rascali mentor – ei ole oma esimesse sooloalbumisse täit südant pannud. Tema žanr – on see garage? urban? grime? 2 step? küsib Wiley plaadi ühes tipploos “Wot Do U Call It?” ise ja vastab: mu sound on eski-beats – on 12tollistest singlitest elav ja hingav Londoni East Endi piraatraadiojaamade kraam. Ja nii võis ka plaadifirma XL poolt üles ostetud Wiley tunda end ebaloomulikus olukorras – koostada terviklik album, selle asemel et üks märgistamata singel tänavatele visata… Keerukas.

Olgugi et siin on suurepäraseid lugusid (hiilgav “Wot Do U Call It?”, “Special Girl”, mis on vapustav r’n’b! – öelgu Wiley mida tahes – krudisevate pulseerivate süntesaatoritega õnnistatud “Got Somebody” ja “Next Level”), on albumi läbiv produktsioon igavasaundiline ja lood kui sellised tuimad. Jah, ma mõistan, Wiley opereerib videomängude signaalide, põtkivate rütmide ja viiulisämplitega minimalistlikult, kuid sel kokkukõlal on tendents monotoonsuse suunas. Ning mis veel: Wiley on eskimo-beadi saundi viinud häirivalt lähedale technomeeste laptoppidest laenavale Ameerika hardcore-hip-hopile ja sõjakamale reggae’le. Tema “räpihääl” ei ole lihtsalt nii rõhuvalt agressiivne. See on, ausalt öeldes, isegi parem ja inimlikum kui eduka õpilase Dizzee oma, nagu ka Wiley album on Dizzee omast pehmem.

Sellegipoolest. Ja arvestades nelja meistripala. “Treddin’ On Thin Ice” lisab kindlasti Londoni tänavasaundide definitsioonile täiendusi ja elamusi, sinu plaadikogus “Boy In Da Corneri” kõrval. 7

Siim Nestor

Erinevad ­esitajad
“Vienna Scientists IV”
(Vienna Sceintists)

Elektroonilised viini valsid.

Viini plaadifirmale Vienna Scientists võib õnne soovida. Sõltumatul plaadifirmal pole kerge korporatiivhaide keskel viis aastat järjest edukalt oma asja ajada. Viini elektroonilise koolkonna rajamise au kuulub aga Jürgen Drimalile ja tema leiblile sama palju kui downtempo “professoritele” Kruderile ja Dorfmeisterile.

Tegemist on juubelikogumikuga, mis pole aga retrospektiiv, nagu oodata võiks. Enamik 16st loost on stuudiosoojad, varem avaldamata maiuspalad, mida Viini “teadlased” ja nende mõttekaaslased on oma laboratooriumides sünnitanud. Õigemini duboratooriumides. Dub on siin ühiseks nimetajaks algusest lõpuni. Sügavad ja introvertsed kajaefektid, MCd ja muu atribuutika on rikastatud parimate aineosakestega techno’st, soulist ning hip-hopist. Näiteks Stereotyp, kes teeb koos Tikimaniga üleva pop-dub etteaste “Fling Style”, või Megablasti “Over”, milles iga Cesar Sampsoni lauldud noot kajab Stevie Wonderi maagiast.

Tore plaat, mis sobib hästi nii trendikasse kohvikusse kui koju. Mõne hea raamatu kõrvale näiteks. 8

Lauri Tikerpe

Keane
“Hopes and Fears”
(Island)

Teist nädalat Inglise albumitabeli plaat number 1. Klaveri, bassi ja trummidega tehtud.

Oskus kirjutada häid ja väga häid laule pole maailmast kusagile kadunud, ehkki pärast Eurovisioonil nähtud andetuse paraadi võib selline tunne kergesti tekkida. Aga palun väga, siin on terve albumitäis suurepärast muusikat, melanhoolset ja meloodilist, lihtsat ja poeetilist.

Ja muidugi on Sussexi trio – klaver, bass ja trummid – nüüd britpopi Next Big Thing. Kuidas teisiti saakski. Igavlevad ajakirjanikud annavad selliseid tiitleid üsna kerge käega, eriti need, kes unistavad uuest ja paremast Coldplayst või Travisest. Võrdlus Marek Kallini lemmikbändidega on paratamatu, kuid pisendab uustulnuka pauerit. Tõstame pilgu ja vaatame kõrgemale, sinna, kuhu jõudsid Elton John ja Queen. See, kuidas Tom Chaplini hääl Keane’i dramaatika elama paneb, meenutab tõesti Freddie Mercuryt tema parimatel päevadel.

Kriitikutel on vahetevahel kombeks mängida lugejate närvidel ja ennustada aasta albumit, ehkki aasta on omadega alles poole peal. Tundsin minagi suurt kiusatust “Lootused ja hirmud” tõenäoliseks aasta albumiks ristida, viimasel hetkel sain pidama. Kindel, et siin leidub materjali, mis ununeb ja kaob. Aga “This Is The Last Time”, “Somewhere Only We Know”, “Everybody’s Changing” ning “Bend and Break” ei kao kuskile.

Niisiis, aasta lõpus räägime edasi. 9

Mart Juur

Torun Eriksen
“Glittercard”
(Jazzland)

Bugge Wesseltofti produtsendikäe all valminud jazz’i ja souli segu.

Skandinaavlased on viimasel ajal osutunud täiesti arvestatavaks jõuks future jazz’i maailmas. Future jazz või nu jazz peaks siis teoreetiliselt tähendama seda, et (õhk)õrnalt sõrmeotsi jazz’il hoides tehakse pikemaid ekskursioone tantsumuusikasse ja teistesse stiilidesse. Rootslastel on täiesti arvestatavad firmad olemas Raw Fusioni ja GAMMi näol, soomlastel on Ricky-Tick ning norrakatel on ette näidata Bugge Wesseltofti juhitud Jazzland Records ja kõige abstraktsega flirtiv Rune Grammofon.

Torun Eriksen ongi Jazzlandi uus sireen, kes segab jazz-arranžeeringuid valge souliga. Lähedasemal kuulamisel on siin mõne jaoks võib-olla liialt Norah Jonesi, aga see paralleel on ilmselt tingitud sellest, et Norah on lihtsalt kõige tuntum endasuguste naistrubaduuride seas, kellele meeldib enda popvorme õhukese jazz’ilooriga katta. Lisaks sellele pole Eriksenil nukunägu, tema isa on Ravi Shankari kõrval ilmselt üks ebakuulus Norra mees ja Jazzland pole ka kaugeltki Blue Note. See kõik peaks rääkima muusika võidust üle turundamise.

“Glittercardi” produtsendiks on Bugge Wesseltoft, kes ei mata muusikat helidemerre, vaid jätab mõnusalt niipalju vaba õhku, et iga pill kuulda oleks. Ja Eriksen laulab ka väga mõnusalt. Tehke veel neid asju. 7

Tristan Priimägi