ELAMUS: Astrid Lindgren. "'Bullerby lapsed"'

Algkoolis lugesin Lindgreni "Bullerby lapsi" esimest korda. Mind lummas seal kirjeldatud turvaline, päikeseline ja õdus õhkkond, milles ei puudunud pisikeste tegelaste omavahelised nääklemised. Mõnus külaelu miljöö tundus linnalapsele imearmas. Suviti maal olles proovisime Bullerby-laste trikke järgi teha: ehitasime onni, mis oli meie pisike mängukodu, kraaklesime poistega, vihastasime ja leppisime. Vaatasin raamatu illustratsioone ja kujutasin ehedalt ennast raamatumaailma. Ja see lummus pole kadunud. Nii hea on “tõsiste” raamatute vahele võtta aeg-ajalt see lasteraamat, avada see juhuslikust kohast ja lihtsalt lugeda.  Olin Rootsis, kui kirjanik siitilmast lahkus. Kogu üldrahvalik lein oli nii tuntav ja siiras. Lugedes südameist tulevaid järelhüüdeid, valdas ennastki imelik tühjustunne. Aga tema raamatud jäävad, sest tema raamatuid jäävad lugema järgmised ja järgmised põlvkonnad lapsi. Hooman sedasama mängurõõmu tunnet ja siirast kaasaelamist ka tänapäeval, kui ma "Bullerby lapsi" oma lapsele ette loen. See on meie võimalus peituda kiire ja vahel liiga tehnoloogilise reaalsuse eest. Nii et hoolimata ajast ja kohast, on Lindgreni raamatud alati vajalikud ja loetavad.