5. mai hommikul 1982 jõudis Püüa lossihoovi veidi enne kella kaheksat. Tavaliselt sel kellaajal vaikne hoov oli aga täis närviliselt mööda õue sebivaid restauraatoreid, kes vahtisid Saaremaa muuseumi kantselei katuse suunas ja arutasid midagi elavalt. Püüat nähes tulid nad kohe ligi ja küsisid, mida ta teha kavatseb. “Hakkan kütma,” kostis Püüa. “Ära sa seda küll tee, teil on keegi korstnas,” ehmatasid mehed ära.

Püüa ei tahtnud seda juttu algul uskudagi, pidades asja halvaks naljaks. “Oota-oota, kuula nüüd,” ütlesid restauraatorid ning hõikasid korstna poole. Nagu maapõhjast kõmas karjatus: “Ja v trube, ja v trube! Pomogite!” (“Olen korstnas, olen korstnas! Aidake!”)

Siis toodi redelid kohale ja roniti katusele olukorda lähemalt uurima. Aga vaadata polnud midagi – isegi peanuppu polnud näha, hättasattunu oli väga sügaval. 18. sajandil ehitatud maja korstna piip jagunes neljaks lõõriks, millest ühte õnnetu mees oligi sisse kukkunud. “Mõõtsin pärast lõõri joonlauaga ära, ristlõige oli 27x29 sentimeetrit. Ja see poiss oli sellises šahtis sees,” meenutab Püüa.

Kui selgus, et tegemist on Nõukogude piirivalvevägede lipniku Farad Mustajeviga, teatasid muuseumitöötajad juhtunust kohe piirivalvesse ja julgeolekusse. “Ilmselt saadi mehega jutule ja ta ütles, kes ta on. Mind sel hetkel juures polnud, lippasin fotoaparaati tooma,” ütleb Püüa.

Kui Püüa tagasi jõudis, pidasid restauraatorid ja muuseumitöötajad katusel nõu, kuidas piirivalvur elusalt ja tervelt korstnast kätte saada. Algul kavatseti köied alla lasta ja mees niiviisi üles tõmmata. Kohe aga selgus, et see on võimatu – Farad istus lõõris nii tihkelt kinni, et isegi köied ei mahtunud tema ümber.

“Ta palus vett pähe, kallasimegi paar ämbrit. Higisel ja tahmasel mehel oli väga kibe olla ja ta tahtis värskendust,” räägib Püüa. Piirivalvuri kättesaamiseks polnud muud nõu, kui tuli hakata korstnat maha lõhkuma. Lammutada tuli ka osa kivikatust. Aega oodata polnud, sest kuus-seitse tundi korstnas veetnud Farad oli juba lämbumisohus.

“Piirivalvur oli 1,5-2 meetri sügavusel, käed üleval. Selline vibalik, pikk poiss,” kirjeldab Püüa. Korsten lõhuti kuni pööninguni maha. Kui pool keha oli juba väljas, tõmmati Farad kättpidi välja. “Neegrist mustem. Ei rääkinud midagi, oli vist šokis ja häbi ka,” meenutab Püüa. Kohal olid ka piirivalve ülemused, kes samuti polnud huvitatud, et lipnik suu lahti teeks. Niigi piinlik lugu.

Kui Farad katuselt all tassiti, vaatasid seda pealt kaks kohale kutsutud korstnapühkijat. “On see kurat alles must, ma pole kunagi nii must olnud,” öelnud üks teisele. “Pigikott” tõsteti kiirabisse, mis viis mehe rajooni keskhaiglasse. Seal olevat Faradi kolm-neli korda vannitatud, enne kui valge nahk nähtavale tuli.

Kuidas seltsimees Mustajev täpselt korstnasse sattus, jäigi segaseks. Ühe versioonina räägiti, et Farad oli kuutõbine ning varemgi mööda katuseid ringi uidanud. Seda olevat ta teinud ka Hiiumaal, kus ta varem teenis. Teise versioonina räägiti, et lipnik lootis korstna kaudu muuseumi ruumidesse pääseda.

“Mina arvan, et ta läks napsitamisest lihtsalt segi ja kukkus korstnasse. Päästjatele olevat Farad öelnud, et oli purjus, ronis katusele, kukkus äkki sügavikku ja siis olid pea kohal tähed,” seletab Püüa.

Sündmused lossihoovis lõppesid sellega, et päästetöid pildistanud fotograafidelt korjas julgeolek aparaadid ära ja tõmbas filmid välja. “Mina jäin kahe silma vahele ilmselt seetõttu, et mind poldud harjutud kaameraga nägema,” arvab Püüa. Päästjatele anti ka mõista, et ärme sellest räägi. Kuna otseselt ei keelatud ega ähvardatud, teadis kummalisest juhtumist varsti kogu Saaremaa. Muuseumile aga tõusis piirivalvuri õnnetusest ka reaalne kasu – valurahaks sai kantseleimaja uue korraliku korstna ja katuse.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena