Scissor Sisters"'Ta-Dah"' (Polydor)
Iga pidu saab ükskord otsa. Või muutub vähemalt igavaks...
Kujutate ette olukorda, kus meeleolu on väga ülev ja pidutuju pilvini. Aga ühel hetkel hakkab asi ära vajuma. Üks räägib sajandat korda mingit vana nalja. Jutt kaotab sisu, killud teravuse. Tekib küsimus, kas see seltskond mitte nagu end ammendama pole hakanud. Kodu hakkab meelde tulema, tekk ja padi kutsuvad. Mis sest, et kell on veel vähe ning süüa ja juua jätkub.
Niimoodi hakkasin mõtlema Scissor Sistersi uut ja natuke liiga palju oodatud plaati kuulates. Ei, mul ei ole midagi sellise hoogsa retrokompoti vastu, kus diskokeraga ühendatud kokteilisegaja keerutab kirjut vedelikku, mille koostisosad siiski äratuntavad. Idee rehabiliteerida näiteks Leo Sayerit (siinkohal loos "I Don't Feel Like Dancing") või Kim Wilde'i või Gilbert & Sullivani või muid selliseid mitte-just-enam moodsaid artiste pole ju uus ega huvitav.
Küsimus on siinkohal just selle materjali teisejärgulisuses, tuletislikkuses, olukorras, kus osalt B-kategooria vanade klišeede abiga loodud uus B-kategooria muusika pole enam põnev. Isegi camp'iga pole siin midagi teha, olgu bändis homod ülekaalus või ei, olgu osa laule kas või turvalisteks eurolauludeks sobivad... Jake Shears ja Ana Matronic lihtsalt ei ole silmapaistvad vokalistid, proovitagu biidžiisilikku falsetti või mis tahes trikke!
Muidugi saab seda plaati üheks või teiseks asjaks tarvitada, aga liiga suur haibi-element torkab silma.
*
Ja siin klaverit mängiv paari loo kaasautor Elton John on endiselt A-kategoorias, nagu ka vana Bowie-kitarrist Carlos Alomar. Nendesugustelt ei võta noorteprojektis osalemine tükki küljest... 4
