TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Eesti bordellikunsti lühikursus
Nagu Eesti kirjanduses, nii ka Eesti kunstis pole bordellistseenid ja prostituudid eriti kajastamist leidnud, kui välja jätta mõned kunstikirjanduses ja meedias üleekspluateeritud Eduard Wiiralti ekspressionistlikud kompositsioonid ja Gori vahedad sotsiaalkriitilised karikatuurid 1920. aastatest. 1924. aastast pärineb ka Hando Mugasto tõenäoliselt lõbumaja olustikku viidud tegevus joonistusel “Peale operatsiooni”.
Eduard Wiiralt "Naine aknal (Bordell)", 1922
Järelsümbolismi ja ekspressionismi ajastul ei saadud ometi läbi ilma suursuguste sümboolsete tegelaste ja usulise allegooriata. Nii tähistas mitme kunstniku töödes müüdavat armastust Susanna-nimeline kaunitar, viidates otseselt Piiblile. Võibolla kõige varem jäädvustas kahtlaste kommetega naisi (tuntuim tušijoonistus “Susanna”, 1910) kusagil Marseille’ mülkas 1911 tiisikusse surnud varaküps Erik Obermann, kes bordellieluga tutvus hiljemalt aasta varem Pariisis. Kuuldavasti ei jätnud Pariisi ja Düsseldorfi lõbumajad külmaks ka suurt pummeldajat ja millalgi 1916. aastal surnud Tõnis Grenzsteini. Aga vastukaaluks maise elu rõõmudele maalis Grenzstein Nõo kiriku konventsionaalsele altaripildile Maarja Magdaleena figuuri, korralikule teele pööranud langenud naise allegooria.
Ado Vabbe visandas1912. aastal, ilmselt Münchenis, koloreeritud tušijoonistuse kolme alasti naise ja poolenisti riides meesterahvaga. See stseen ei jäta kaksipidi tõlgendusvõimalust …
Kuid palju me tegelikult, peale kahtlasevõitu kuulujuttude ja suulise pärimuse (taevas hoidku meid kirjalike ülestähenduste eest!), ikkagi teame Eesti kunstirahva lõbutsemistest punaste laternate rajoonides? Näiteks Eesti autoriteetseima ekspressionismiuurija Ene Lambi arvates käisid lõbumajas kõik enne Esimest maailmasõda Pariisis tegutsenud eestlaste koloonia kunstnikud eesotsas Konrad Mägi ja Nikolai Triigiga.
Kurioosse faktina alustas tulevane kunstiajaloolane Voldemar Vaga töömehe karjääri Veebruarirevolutsiooni järel Tallinna miilitsas prostituutide arvelevõtjana, sest lühinägelikkus ja nõrgad kopsud ei lubanud teda mobiliseerida sõjaväkke. Alles üheksakümneaastasena julges ta sellest töökohast rääkida!
19. sajandit varjab täielik saladuseloor ning loomeinimeste biograafiatraditsioonis kõlaks pühaduserüvetamisena ilmselt ainult spekulatsioongi Johann Kölerist, kes Pariisi väisates põiganuks sisse ka bordelli. Kui aga vaatleme Köleri ajastu meeste moraalikombeid ja seksuaalkogemuste praktikaid, poleks sellisele käitumisele midagi ette heita. Lõbumaja oli meheks saamise kool, kuhu isad juhatasid poegi. Kurtisaanid ja prostituudid inspireerivad kogu 19. sajandi kirjandust ja kunsti, ilma nendeta on raske ette kujutada Stendhali, Balzaci, Baudelaire’i, isa ja poeg Dumas’d, Hugo'd, Zolad, Courbet’, Manet’, Degas’d, van Goghi, Rodini, Toulouse-Lautreci elu ja loomingut. Miks Köler ei võinud kunstimetropolis käituda samamoodi?
Kunstiajaloos on bordellipildid korduvalt esile kutsunud esteetillisi murranguid ja vapustusi. Viimase saja aastaga piirdudes on kõige tähtsam pilt loomulikult noore Picasso aktimaal “Avignoni neiud” aastast 1907, moodsa kunsti võtmetöö, mida loetakse kubismi läbimurdeks. Barcelona lõbumaja “klienditeenindajaid” portreteeriva töö originaalpealkiri oli muide “Avignoni bordell”, kuid pildi ristis avaliku skandaali vältimiseks ümber Prantsuse kriitik ja luuletaja Andre Salmon.
Pablo Picasso "Avignoni tüdrukud", 1907
Berliini 1920. aastate uusasjalike ühiskonnakriitikute Otto Dixi ja iseäranis George Groszi jaoks oli müüdav armastus üks olulisemaid žanre sõja kaotanud ja dekadentsi vajunud Saksamaa moraalse ja eetilise allakäigu tõlgendamisel groteski võtmes.
1991. aastal šokeeris kunstimaailma ungarlannast Itaalia prostituudi ja hilisema pornostaari La Cicciolinaga abiellunud New Yorgi kitšikunstnik Jeff Koons, kes eksponeeris oma näitusel värvifotosid (“Wolfman”) ja hüperrealistlikke skulptuure (“Violet Ice”) oma naise sadomasohistlikust penetreerimisest. Skandaal oli täielik, kuid autoerootilisele kunstile puhus Koonsi käitumine ainult uut tuult tiibadesse.
Jeff Koons "Wolfman" 1991
Paar erandit välja arvata, ei saanud Nõukogude Eesti kunstis enesestmõistetavalt lõbumaja teemat käsitleda. Tüpoloogiliselt seostaksin prostitutsiooni kujutamisega näiteks Evald Okase 1960. aastate alguse paar graafilist lehte Itaalia naistest.
Vabariigi ajal on ainest üle käinud vähesed, 1990. aastatel peamiselt ennast feminismiga solidariseerunud naiskunstnikud Mare Tralla ja Est.Femi seltskond, kuid tulemus on kütnud rohkem meediakära kui sünnitanud vaidlusi kunstis. Ka rühmituse Avangard tegevus sel aastatuhandel lähtub põhiliselt suhtekorraldusstrateegiatega manipuleerimise osavusest (aktsioon stripibaaris), et saavutada maksimaalne tuntus kas või lõbutüdruku etendamise hinnaga. Täiesti ootamatust vaatepunktist – prostituudina – käsitles oma ema saatust tänavu kevadel rootsi-eesti kunstnik Bie Erenurm.
Aga Bellanova portreed pole veel keegi maalinud.
Eesti ilukirjanduses on lõbumajad ja elu neis üsna tagasihoidlikult esindatud. Seda võrreldes kas või Vene kirjandusega: alustades Dostojevski mitmes romaanis korduvast moraalselt puhta lõbunaise kujust (näiteks Sonja Marmeladova “Kuritöös ja karistuses") ja lõpetades naturalistlikult üksikasjaliku Aleksandr Kuprini bordelliromaaniga “Mülgas”.
Mõnevõrra sugenes seda kirjandusse koos Eduard Vilde algatatud eestikeelse naturalismiga, mida meil küll kriitiliseks realismiks kutsutud. Skandaali põhjustas novell “Kuival” (1911), milles kirjeldatud sadomasohistlikku stseeni prostituudiga. Lõbunaiste elu käsitleb Taanis toimuva tegevusega novell “Halastus”.
1908 raputas Tartut nn Pruunseelikute sõda. Postimehe ringkonnad süüdistasid Tartu Puškini Naisgümnaasiumi õppureid, et need anduvat venelastest üliõpilastele ja ammutavat neilt sotsiaaldemokraatlikke ideid. Venelased avaldasid protesti, et nemad eesti tüdrukutega oma suurvene sugu ei riku. Skandaali järelmõjuna kirjutas Vilde novelli “Naiseõiguslased” (1908), mis kirjeldab tütarlapse au “taastamist” arstliku süütusetõendi hankimise läbi.
Apolloonilist kultuuritüüpi viljelnud Noor-Eesti ei teinud langenud naistega suuremat tegemist. Siiski põhjustas omal ajal skandaali pastor Villem Reimani suust Gustav Suitsu kohta käibele läinud hinnang “libude laulik”. Nagu Rein Kruus on tagantjärele välja uurinud, ei käinud “libude laulik” siiski Gustav Suitsu, vaid ainult mõne tema luuletuse kohta.
Prostitutsiooni kujutusi leidub veidi ka Vilde vooluloolistel järglastel: Jaan Kärneril, August Mälgul (romaan "Hukkumine", 1928), lõbumajamiljööd kujutab Eduard Männiku “Hall Maja” (1930), ühtteist leidub ka ka kõige viljakamal naturalistil August Jakobsonil.
Eesti luulest tuleb esimesena meelde Henrik Visnapuu röögatus: “Alasti naiste nink hoorte perrä kisop mo himo…”
Nõukogude Eesti kirjandus prostitutsiooni loomulikult ei käsitlenud ning ka taasiseseisvunud Eestis on see eeskätt ajakirjanduse aine. Humoristlikus võtmes kujutatud lõbumajakülastusi leiab siiski Tarmo Tederi jutukogudest.
Praegusel hetkel on nii Euroopas kui ka Eestis kardetavasti kõige mõjukam prostitutsiooniromaan Paulo Coelho “Üksteist minutit” (2004).
KALEV KESKÜLA
Lood ilmusid 9.detsembril 2004
