Indigolapsed ehk SUPERSCHICKROCKCHICKS
Hannele Turu:
Vanus: 18
Elab Lasnamäel kunstnik Kiwaga ja oma õega
Oskab maalida
Laulab Bad Appplesis, Baby Universalis, Les Diamantsis, vahepeal laulis ka Kwing Kungksis.
Hannele kõnnib tänaval täiesti ära pilguga. Otsa ei vaata ka rääkides. Talle meeldib olla hull.
Ta põhitrump on sekspower. Mehed nutavad tema kontserdi ajal lava ees. Ta räägib rõhuliselt susiseva s-iga, kohati isegi mingi väljamõeldud aktsendiga, püüab provotseerida. “Intervjuu on jumalasta absurdne. Ajakirjandus on nii mõttetu. Peaks mingi skandaali tegema,” ütleb ta tõsiselt. Pea on kuklas, pilk looritatud – teadlik oma naiivsuse ja varaküpsuse kombinatsiooni tapvusest. (Hiljem lisab, et seda teadlikkust ta ise eitab.) “Ma saan kõik mis ma tahan. Kõik. Ma pean ainult välja mõtlema, mis see on.”
Praegu on Hannele põhiprojektid Les Diamants ja Universal Baby. Ta laulis põhikoolis kooris, aga seal öeldi, et ta ei oska laulda. Nüüd tegutseb trotsist, kuigi viisi ta tegelikult peab, hääl on nüansirohke ja lauljana on kahtlemata kõvasti arenenud. “Ma olen nagu hästi hull tüdruk. Ja nad otsisidki Les Diamantsi jaoks kedagi pöörast. Ma olin enne Bad Applesis, sealt nad mu leidsid,” räägib Hannele. “Kui ma Lätis esinesin, siis mingid mehed läksid segaseks. Ma muidugi ei taha ainult selle peal sõita, aga kuidagi on nii välja kukkunud, et mehed vahivad alati suu lahti ja ila jookseb. Perverdid,” irvitab ta.
Bändikaaslase Mart Niineste sõnul on Hannelet kui lauljat on võrreldud nii Siouxsie Sioux'iega kui ka Karen O'ga. “Hääle ja olemise poolest. Võimalik. Samas tean, et teadlikult millegi moodi olemine on talle üsna vastuvõetamatu. Pigem toimib oma äranägemise järgi. Ta ei pea laval tegema mitte kui midagi, et tähelepanu tõmmata. Piisab sellest, et ta lihtsalt on laval, klammerdub mikri külge ja laulab. Nagu nais-Joey Ramone. Olgem ausad - teist nii karismaatilist naissoost rocklauljat Eestis ei ole. Backy – häh.”
Ise Hannele muusikat ei kuula ja mingeid mõjusid ei tunnista. “Mulle ei meeldi muusikat kuulata. Ma tahan midagi uut teha ja ennast mitte mõjutada lasta.”
Hannele taust on raju. “Ema sai kolm last, ta suri hästi noorelt. Põhimõtteliselt tegeles ta kunstiga. Isa suri eelmise aasta detsembris. Ta oli töömees, parandas raadioid ja makke, kodus oli kogu aeg tehnikat, see oli väga hea. Ta kinkis mulle ühe süntesaatori, millega ma kogu aeg mängin. Lastesüntesaator, millega saab igast asju teha.” Sellesama hõbedase Casio lastesüntesaatori ja arvutiga teeb Hannele hullumeelset projekti nimega Baby Universal. “Näiteks ühe laivi tegin nii, et laulsin kõik hispaania keeles.”
Niineste ütleb, et Hannele on kass. “Väike ja musta-valge kirju koška. Ta teeb täpselt seda mida tahab, ja nii nagu ise tahab.”
Praegu püüab ta Vanalinna Hariduskolleegiumi ära lõpetada. Üleeelmine nädal näiteks kirjutas lõpukirjandit. Edasi püüab EKAsse maali või Tartusse filosoofiat õppima minna. Kes tahab Hannelet laval näha, võivad minna järgmisel reedel Tartusse telekavastasele üritusele, kus esineb Baby Universal koos Kiwaga. “Laulan ja ütlen, mida ma mõtlen.” Ja siis tuleb Tartus 1. mail kunsti-ja moeüritus, mille avamisel Hannele laulab ja sünti mängib.
Lotte Jürjendal:
Vanus: 18
Elab Mustamäel kunstnik Mihkel Kleisiga
Oskab maalida
Laulab Kwing Kungksis, projektis Edasi, osalenud projektis Olematute Bändide Festival ja mänginud sünti Bad Applesis
Lotte huumorimeel on pärit ufodelt. Omal väga veidral moel on ta vist maailma kõige ausam ja siiram inimene, tajudes ära kõik võltsi ja naeruväärse. Ta on väga intelligentne ja laulab hirmuäratavalt hästi.
Lotte on pärit korralikust ja rangest kristliku taustaga perekonnast, kes arusaadavalt ta kohati üsnagi metsikuid aktsioone heaks ei kiida – muuhulgas on ta sõpradega liputajana mantli ja trussikute väel mööda Viru keskust ringi kihutanud ja venilatsioonišahti roninud, ise kiljudes ja naerust lämbudes. Ta on vist peaaegu kõik Falcki, Prisma ja McDonaldsi töötajad närviataki äärele ajanud. Ta hindab kõrgelt Prismade mõnusat õhkkonda ja nii on ta seal näiteks ühe sõbranna kärule sellise hoo sisse lükanud, et see lendas läbi õliriiuli. “Ma eriti ei mõtle, elan emotsioonide tasandil. Kohe tegutsen. Ükskord oli Rimis mingist inimesest tehtud tassimaskott. Ma olin naerust kõveras. Falcki mehed tulid: mine ära narkomaan. Ega ma kõike ei saa rääkida ka, vanemad loevad ja saavad šoki,” tõmbab ta tõsiseks. “Ma ju sündisin Tšernobõli ajal. Küllap see pani paugu ära.”
Kwing Kungksi mees ja tuntud indie-tegelane Janno Zõbin oli see, kes Lotte bändi jaoks niiöelda avastas. “Bändi algusaegadel tuli ikka ette selliseid hetki, kui siis meil sünti mänginud Holger Loodus viisakalt ja pisut ehmunud näoga tänaval jälgis kuidas Lotte hullumeelselt naeris, talle midagi täiesti segast karjus ja siis jälle edasi tormas. Seda vastuolu kahe täiesti erineva meelalaadiga inimese vahel oli eemalt naljakas jälgida. Mingit sorti käitumisega meeldis Lottele veel lähiajal asju üle igasuguse vindi keerata, ilmselt teeb ta seda vastukaaluks argireaalususe piinavale tüütusele või on siin taga parajasti ka arvestatav kogus edevust,” arvab Janno.
Lottel oleks lauljana suurt potentsiaali, kui ta viitsiks vaeva näha ja juurde õppida, sest annet on tal rohkem kui nii mõnelgi kuulsal lauljal. Lapsena laulis ta koorides ja osales kõikvõimalikel lauluvõistlustel.
Kwing Kungksi sattus ta nii: “Tegin paar aastat tagasi jõulu ajal kodus ise bongodega “White Christmasi” coveri, plõnnisin midagi. Kõigile see meeldis, kuna ma ise keeldusin esinemast, lasti seda kooli jõulupeol. Pärast seda võeti ühendust.”
Siira ja otsekohese olemise sai Lotte kaasa maalt – ta on kasvanud Kosel ja Nissis jalad mullas. “Kuigi ma olin süvamaakas, mõnitati ja noriti kogu aeg. Mul olid imelikud riided ka. Sain vist iga päev klassivendade käest jalaga tagumikku, isegi veel üheksandas klassis. Nüüd nägin Võitlevas Sõnas just oma kooliaegset põhikiusajat – oli koos trendiinimestega klubis. Rääkisime juttu. Tuleb välja, et maainimesed sulavad linna ilusasti sisse,” ütleb ta eneseirooniliselt.
Lotte pere elab endiselt maal – õde õpib maastikuarhitektiks, üks vend on noor tšellogeenius, teine kihutab Moskvitšitega mööda Nissit ringi. Oma muusikalise talendi on ta pärinud kitarristist isalt Robert Jürjendalilt.
Bändivärki keeldub Lotte tõsiselt võtmast, kuigi ta lisaks Kwing Kunksi garaažirokile on ta teinud ka avangardsemat muusikat. “See bändivärk on selleks et lõbus oleks, et ennast välja Ma pole ju korralikult laulmist õppinud. Aga seni kuni nalja saab, võib teha. Üldiselt tuleb selle avangardivärgiga ettevaatlik olla. Väga lihtne on kunsti sildi all midagi jubedat ja lolli teha. Avangardmuusikat on professionaalina võimalik väga hästi teha, aga see pole laste koht. Samas on piinlik kui nn. "idioodiavangardi" teevad normaalsed täiskasvanud.”
Sel suvel oli Lotte mitu kuud kadunud. “Ma olen eluaeg tahtnud minna kuhugi palmi alla puhkama. Hääletasin Lõuna-Hispaaniasse, seal pandi mind vangi, sest ma olin alaealine. Olin kaks kuud kinni, sest kumbki riik ei olnud nõus maksma, et ma koju saaksin. Seal oli mul suuri raskusi araablastega, nad olid väga agressiivsed. Üks lubas mu noaga ära tappa, kui ma talle ühte eurot ei andnud. Ilma loata küpsiste võtmise eest pandi viieks päevaks mingisse üksikkambrisse seisma. Siis lõpuks tänu sõprade toetusele sain sügisel koju.”
Tänu sellele reisile kukkus Lotte koolist välja. Praegu töötab ta ettekandjana (ta võeti peenesse restorani tööle tänu sellele, et ta suutis töövestlusel komisjoni niimoodi naerma ajada, et kõigil pisarad voolasid) ja püüab järgmisest sügisest õhtukooli minna, et keskkooli ära lõpetada.
Kwing Kungksi saab näha esinemas 15. mail päevasel festivalil Tallrock Harju mäel
ja 20. mail Tartus klubis Rock and Roll.
Muide, kuigi Ekspressi toimetusse tulles tõmbasid Hannele ja Lotte endale esimese asjana koorepulbrit ninna (mispeale ninast hakkas piimatatti voolama), ei tarvita nad kumbki narkootikume. “Sest minu sees on kõik see olemas,” ütlevad mõlemad eraldi vestlustes sama lause.
