ELU ÜHES PÄEVAS: Teet Hanschmidt
"Hommik algab mul umbes seitsme paiku. Tõusen üles, teen talitused ära. Noh, kütan ahju, loen, teen hommikusi harjutusi, joon kohvi.
Päris tööpäev algab kell kümme, kui tuleb sekretär.
Hommikul loen ma Piiblit ja muud vaimulikku kirjandust. Palju enam lugeda muidugi ei jõuagi ja eks seda ole juba loetud ka. Aga Piiblit ma ikka loen, see on mu ameti sees, ma saan selle eest palka.
Täna oli kahjuks selline päev, et ma ei jõudnudki Piiblit lugeda. Minu ema sai 88 aastat vanaks, ta elab Paides ja esimene tegu oli täna sõit tema juurde lilli viima. Ja kuna ma teadsin, et teie ka ajalehest tulete, siis ma ei hakanud Piibli lugemist üldse proovimagi.
Piibel on selline raamat, kust võib leida ja leida ja ikka veel leida. Kaks tuhat aastat on Piiblit uuritud ja ikka leitakse sealt uusi tõlgendusi.
Kui ma hulk aega tagasi vaimulikuteed alustasin, leidsin minagi palju selliseid kohti, mille ma lausa välja kirjutasin. Nüüd ma loen rohkem teiste teoloogide mõtteid ja seletusi. Isiklikke avastusi jääb järjest vähemaks. Eks ma olen juba natuke harjunud ka selle asjaga. Mis parata, rutiin on igas töös. Rutiinist inimene elabki.
Minu argipäev siin Türi pastoraadis läheb edasi paberimajandusega. Meie kirikusse on bürokraatia juba üsnagi sisse murdnud. Kõigepealt kirjutavad kogudused mulle aruandeid ja siis kirjutan mina kui Järva praost praostkonna aruande.
Ühesõnaga, nagu igas teises asutuses. Maksuamet tahab ka veel oma paberid saada.
Seejärel pühendun kiriku ja oreli remondi asjadele. Kiriku remont on nagu Tallinna linna ehitus, ühest otsast remondid, teisest otsast laguneb. Olen Türil olnud alates 1990. aastast, kui pastor Meri mõrvati – tema kunagise pastoraadi asemel on nüüd Säästumarket – ja kogu see aeg on käinud remont.
Ainuüksi põrandateost võin ma jäädagi rääkima. Muinsuskaitse leidis, et põrand tuleb 30 sentimeetrit madalamaks teha. Tegime, kuid aasta pärast oli vamm sees. Otsiti, kust niiskus tuleb – eks ta katuselt tuli. Põrand tehti ju madalamaks kui maapind ja oli loomulik, et vesi läks põranda alla.
Siis sai asja nii kaugele, et muinsuskaitse abiga tegime kivipõranda. Aga kivipõrand on külm. Nii saime kütte ka.
Muinsuskaitse arvates on kiriku "loomulik" temperatuur kõige parem. Mina aga olen välismaal näinud, et kirikud on talvel soojad. Põhimõtteliselt käib siin võitlus selle nimel, kas kirik on inimese jaoks või inimene kiriku jaoks.
Kuid muinsuskaitsest pean ma ainult poole suuga rääkima, nad on meid palju aidanud ka.
Kui te nüüd küsite, et kas tänapäeva kirikuõpetaja polegi äkki rohkem kiriku majandusala juhataja ning mänedžer kui hingekarjane – siis te tabate naelapea pihta. Me õpime tõesti teoloogiat, õpime heebrea, kreeka ja ladina keelt, kirikulugu ja kõrget kirjandust, aga tegelikult – eriti maakogudustes – peame hoopis majandama ettevõtet. Koguduselt endalt tuleb vaid kolmandik vajalikust rahast ja ülejäänu tuleb otsida kirikuõpetajal. Kui on head suhted vallaga – nagu mul –, siis aitab vald, või siis aitab sõpruskogudus.
Aga üks kogudus proovis isegi asutada abimajandit vorstivabriku kujul.
Minu põhilise kokkupuute inimestega annavad matused. Eriti selle aasta algus on matuste poolest olnud väga tihe. Ning lisaks ristimised, laulatamised – see on mu töö loomingulisem pool.
Õpetajatel on ka spetsiaalsed kõnetunnid, et inimesed võiksid meie juurde tulla oma muresid kurtma. See on nagu pihitool katoliku kirikus. Ka meie anname koos ametivandega vaikimisvande.
Kuid inimesed lähevad ikka pigem psühholoogi või psühhiaatri juurde, maksavad raha ja räägivad oma mure hoopis neile.
Aga see on mu töös küll hea, et ma olen iseenda peremees. Peapiiskop on Tallinnas, Jumal on kõrgel. Mulle meeldib endale ise aeg määrata. Kui olin veel näitleja, siis oli samuti nii. Kellast kellani tööd ma polegi kunagi teinud.
Teatrist loobumist pole ma kahetsenud. Teater lihtsalt ammendas end minu jaoks. Ma ei pea ennast nii suureks näitlejaks.
Näitlejana nägin näitlejate tüüpilist hirmuund – et lähed lavale, aga teksti pole peas. Kui see uni asendus mul lõpuks unenäoga, kus ma lähen kantslisse ega oska öelda jutlust, siis sain aru, et teatri aeg on tõesti möödas.
Teatrikoolist sain aga hea lavakõne kooli. Ma ei olegi kuulnud, et keegi mu jutlust kiidaks, aga mu häält kiidetakse küll.
Töö pastoraadis lõpeb hiljemalt kell kuus. Mis ma siis teen – näiteks jalutan. Või remondin Paides ema korterit, õigemini korraldan seda, toon materjali.
Õhtuti käin ka inglise keele tunnis. Luteri kirikus on ju saksa keel peamine, aga Rotary klubis – olen Türi klubi president – on vaja ka inglise keelt. Sinna kuuluvad Türi asisemad inimesed, firmaomanikud igast eluvaldkonnast. Mina küll eriti jõukas ei ole, aga seltskond on väga tore. Viimati hankisime Türi tervisekeskuse röntgeniaparaadi jaoks 65 000 dollarit. Kuhu siis veel peaks kirikuõpetaja kuuluma kui mitte heategevusorganisatsiooni! Lisaks olen tänu klubile Türi rahvast rohkem tundma õppinud kui eelnevate aastatega kokku.
Päris õhtul vahin muidugi ka televiisorit. "Aktuaalse kaamera" vaatan ära, vahel ka "Seitsmesed uudised" ja "Reporteri". Mõne filmi vahel, kui on hea film.
Kui magama saab hiljem, siis võib hommikul ka kauem silma loojas hoida. Selles mõttes on hea amet."
