TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Supertankist, kes on krimiringkonnas nõutud mees
Kui on vaja mõni suuremat sorti sigadus toime panna, aga ei taha ise käsi määrida või võimudega pahuksisse sattuda, tasub tankistiks värvata Mati Kullamäe. See tugeva kehaehituse, armilise näo ja tätoveeritud* säärtega tartlane on tõeliselt karastunud kuju. Aastaid vangis istununa ei murdu ta ühelgi ülekuulamisel. Saada Kullamäelt teada kuriteo tellija või kaasosaliste nimesid on sama lootusetu kui kivist vett välja pigistada. Kriminaalide ringkondades on tema nimi tuntud kaubamärk. “Küllap seetõttu Kullamäe kampa võetigi, et temale võib sada protsenti kindel olla,” räägivad temast Tiesenhauseni majapettuse avastamisega tegelnud inimesed.
Eeluurimisel ja kohtus “läksid lõhki”, s.t tunnistasid pettuses osalemise üles mitmed asjaosalised. Kullamäe vaikis. Kõik, mis ta kaitsepolitsei uurijale rääkis, oli segane jutt kellestki vanast tuttavast, ülekuulamise ajaks surnud Oole Hornist. Kullamäe jutu järgi laenas Horn 1999. aastal talle kinnisvara soetamiseks hunniku sularaha. Nii umbes viis miljonit. Selle eest Kullamäe siis ostiski Tiesenhauseni kinnistu, et see kohe edasi parseldada. Müüja oli Kullamäe endine vanglakamraad - tehingu sõlmimisel valenime all esinenud ja notari tüssamiseks valevuntsid ette kleepinud Avo Vesilind. Uurija ning prokurör pidasid Kullamäe juttu “sõber Hornilt" saadud miljonitest väljamõeldiseks. “Need mehed jälgivad lehtede surmakuulutuste külgi erilise tähelepanuga,” ütles üks majapettuse uurimisega seotud isik.
Hoolimata Kullamäe ja veel paari kohtualuse kangekaelsest vaikimisest suutis kaitsepolitsei “riigile põhimõttelise tähendusega ülesande” (nii ütles Mart Laar aastal 2001 Tiesenhausenile maja tagastamise kohta – toim) lahendada, kuriteo avastada ning kelmid kohtu ette saata. Juuli alguses said nad teada oma esialgsed karistused. Esialgsed seepärast, et riigiprokurör Andres Ülviste esitas läinud nädalal osa kurikaelte suhtes apellatsiooni. Kullamäe sai teatavasti majapettuses osalemise eest karistuseks tingimisi vangistuse – ka see on üks osa kohtuotsusest, mis Ülvistet ei rahuldanud.
Kohus ristis Kullamäe asotsiaalseks
Kullamäe karistuste register on sisukas nagu “Sõda ja rahu”, ütles prokurör Ülviste, kui kohus paar aastat tagasi arutas Kullamäe vahi alla jätmist.
Juba 15aastasena sai ta esimest korda võõra vara kallale kippumise eest karistada. Tookord tingimisi. Kaks aastat hiljem saadeti mees varguse ja ärandamise eest kaheks aastaks kolooniasse. Tänaseks on Kullamäed kriminaalkorras karistatud kaheksa korda. Enamasti huligaansuste eest. Väärib märkimist, et mees pole ühelgi juhul talle esitatud süüdistusi omaks võtnud.
Isegi siis, kui Kullamäe 1994. aasta hilissügisel Tõrvas "Tümpsu baaris" tema lähenemiskatseid pareerinud tüdrukul kõrist kinni võttis, teda peaga vastu seina lõi ning hetk hiljem mitme tunnistaja nähes tüdruku sõbrale joogiklaasiga vastu vahtimist lõi ja teda ninast hammustas, leidis ta ikka, et pole süüdi. Kohus kirjutas tookord otsuses nii: “Varasemate kohtuotsuste ärakirjade põhjal teeb kohus järelduse, et Mati Kullamäe eitab oma süüd ka siis, kui tema vastu on olemas ümberlükkamatud tõendid. Suutmata ning tahtmata kriitiliselt hinnata oma enda käitumist peab kohtualune tema kriminaalvastutusele võtmist ülekohtuseks ja omavoliliseks. Seega on kohtu arvates Mati Kullamäe puhul tegemist välja kujunenud asotsiaalse isikuga, kelle puhul ei saa rääkida karistusega parandamisest või ümberkasvatamisest.” Sellisest karmist hinnangust hoolimata karistas Valga Maakohus Kullamäed tookord tingimisi. Ringkonnakohus pani mehe siiski kolmeks aastaks reaalselt trellide taha. See oli ka viimane kord, kui Kullamäed kohtulikult karistati. Enne Tiesenhauseni lugu, mõistagi.
Türmis sai mees suurepäraselt hakkama. Murru vanglast iseloomustati teda hästi. Märgiti, et tal on hea töössesuhtumine, administratsiooniga läbisaamine on viisakas ja taktitundeline, käitumine rahulik. Mitmel korral premeeriti Kullamäed ergutuse või pikaajalise kokkusaamisega.
Tosin aastat tagasi süüdistati Kullamäed ühes Tartu kesklinna kuumas kõrtsis kaukaaslaste peoseltskonnale granaadi viskamises ning Tartu prokurörilt kriminaaltoimiku pihtapanekus. Need episoodid on lausa legendaarsed, nende pärast mäletavad Kullamäed nii praegused kui ka endised Tartu politseinikud.
Lugu järgmine – 1992. aasta aprillis pidutses Rüütli Keldris kaukaaslaste seltskond.
Nagu tunnistajad hiljem rääkisid, muutus olukord pärast kaukaaslaste saabumist pinevaks. Ühe lõunamaalase sõnul hoiatas baaridaam neid, et “kohalikule maffiale” nende sealviibimine ei meeldi. Üks kohalikest oli Kullamäe. Kaukaaslased pidutsesid ühes, eestlased teises saalis. Millalgi katkestas Kullamäe tantsu ja läks korraks tagumisse saali. Hetke pärast kärgatas seal plahvatus. Eksperdid tegid hiljem kindlaks, et lõhkes lahinggranaat RGD-42. Kaukaaslased pääsesid kergete vigastustega ja klobisid plahvatuses niigi viga saanud Kullamäe sealsamas kõvasti läbi. Nädal pärast pauku võttis Tartu politsei tõsiste vigastustega haiglas lebanud Kullamäe mitme inimese tapmise katses süüdistatuna vahi alla. Nagu hiljem selgus, seekord ilmaasjata.
Kõik kannatanud rääkisid kohtus, et nad ei näinud Kullamäe käes granaati ega pannud tähele viskeliigutust. Paar tunnistajat aga kinnitasid, et granaadi viskas kaukaaslaste ruumi üle Kullamäe õla keegi heledapäine mees, kes ilmus ja kadus siis nagu fantoom.
Sestap mõisteti meie kangelane selles episoodis õigeks.
Kuid veel enne õigeksmõistmist, sama loo uurimise käigus sai Kullamäe hakkama harvanähtava julgus- või siis jultumustükiga. Novembris 1992 tutvustas prokurör Tartu arestimajas talle sama kriminaalasja toimikut. Ühel hetkel hakkas Kullamäe närviliselt ringi kõndima ja haaras järsku prokuröril selja tagant ümber kaela, haaras siis laualt toimiku ja sööstis sellega kabinetist välja. Mõni minut hiljem leiti sama toimik ühest arestikambrist, kus see põles nagu tulelont. Toimik oli nimelt parajalt sale, et mahtuda sisse kambri toidujagamisluugist.
Prokuröri ründamise ning toimiku näppamise eest pandi enne vahistamist Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna autojuhina töötanud Kullamäe ligi kaheks aastaks vangi.
Kallid advokaadid ja kallis hobi
Erinevalt oma kuriteo- ja varasemast vanglakaaslasest Avo Vesilinnust on Kullamäe tagasihoidlikum. Vesilind ilmus uurija juurde ülekuulamistele šikis ülikonnas ja krokodillinahksetes kingades ning lahkus kohtust autoga, mis uhkem kui mõnel ministril. Kullamäe seevastu jättis soliidse, kuid lihtsa mulje. Ainus märk kõrgemast klassist oli tema kaitsja – tuntud ja kahtlemata kallis advokaat Andres Gorkin. Ka varasemates protsessides on Kullamäed nõustanud nimekad advokaadid, näiteks Sirje Must. Ja tol korral, kui mees prokurörilt toimiku pihta pani, viibis Kullamäe kaitsjana kohal ei keegi muu kui Uno Lõhmus. Hilisem Riigikohtu esimees muide keeldus tookord politseinikele ütlusi andmast, viidates eetilistele tõekspidamistele ja Advokatuuri seadusele.
Viimasel ajal esitleb Kullamäe ennast oma elukaaslase paadimehaanikuna. See ei ole nali – Kullamäe elukaaslane Ruta Uibo on maailmatasemel veemotosportlane. Ja mitte ainult daamide seas, sest sel alal võistlevad naised meestega koos. Ka Kullamäe ise on veemotos kätt proovinud, viimati küll üsna õnnetult. Mullu sügisel sai ta Anne kanalil toimunud võistlusel raskelt vigastada, kuid õnneks paranes kiiresti.
***
* Tätoveeringud – vasakul säärel kolme peaga draakon, paremal pistoda, mille ümber põimunud madu ja selle kohal kiri REVENGE ("kättemaks").
1999 novembris ilmusid notar Sirje Rõõmu juurde keegi Toivo Toim ja üks naisterahvas, kes esitas passi Brunhild-Dorothea Tiesenhauseni nimele. Nagu hiljem selgus, olid mõlema passid võltsitud. Vale-Tiesenhausen, õige nimega Sirje Vesi, tegi Rõõmu büroos Toimile, keda mängis Avo Vesilind, volituse. Volituse alusel müüs Toim-Vesilind maja viie miljoni krooni eest Kullamäele. Kullamäe omakorda müüs veebruari algul kuue miljoni eest maja Tiit Kurvitsa firmale OÜ Pankrannik. Too firma oli asutatud vaid mõni päev enne ostu-müügitehingu sõlmimist.
Õige proua Tiesenhausen sai toimunust teada aprillis ja laskis kohtul edasised tehingud kinnisasjaga ära keelata. Ilma Tiesenhauseni kiire tegutsemiseta oleks Kurvitsa juhitud Pankrannik tõenäoliselt kinnistu peagi edasi müünud, siis juba tõelisele heausksele omanikule. Juunikuisel kohtuistungil nõustus Kurvits kinnistu Tiesenhausenile tagastama.
Lugu ilmus esmakordselt 22.juulil 2004
