ELU ÜHES PÄEVAS: Jõuluvana
"Igal aastal novembri lõpus hakkab mul süda kiiremini põksuma ja tekib tunne, et on aeg hakata ümber kehastuma. Grimmile kulub umbes pool tundi. Punase kuue alla panen kolm kampsunit ja sulejope – nii ei hakka õues külm ja annab mulle ka kogu juurde. Muidu olen suht õhukese olemisega.
Jõuluturg tegutseb Tallinnas Raekoja platsil viiendat aastat. Sama kaua olen mina seal jõulutaadina juttu ajanud. Tänavu 20. novembrist kuni 25. detsembrini. Taadi majakese ukse avan argipäeviti kell üks päeval. Mõned niinimetatud püsikliendid käivad iga päev pärast kooli juttu ajamas. Vahel tulevad lapsed lausa klasside ja lasteaedade kaupa. Päris väikeste põngerjate jaoks on taadi kuu aega kohal istumine võimalus temaga harjuda. Nii mõnigi on alustanud kuuse tagant piilumise ja suure nutuga, aga mõne päeva või nädala pärast lõpetanud põlve peal.
Sülle võtmisest ei tohikski vist rääkida tänases kontekstis, kus külvatakse haiglast eurodebiilsust ja pedofiiliahirmu. Aga jõulutaadi esmane ülesanne on ju lastega suhelda, laste vastu hea olla. Ja kui laps ise tahab sülle istuda, siis mismoodi ma ütleks, et kõtt, kao mu põlve pealt, seadus ei luba!
Tegelikult trügivad taadi sülle kõikvõimalikud inimesed, nii tumedanahaline Ameerika korvpallimängija kui ka nokastanud ja heatujulised Soome prouad. Turiste käib platsil üldse palju.
Närvi ajab, kui püütakse kiiresti ja muuseas hakkama saada. Et "mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi". Kui mõni suurem üritab sellega kommi kätte saada, siis on meil sel teemal pisukene moraalivestlus.
Nädala sees on õnneks aega igale külalisele tähelepanu pöörata. Lühikestel vabadel hetkedel loen raamatut päkapikkudest. Päris põnev on meelde tuletada, kust nad põlvnevad ja mida teevad.
Laupäevad-pühapäevad on hästi tihedad. Hommikul avan majakese ukse varem, kell üksteist. Tavaliselt ootab siis juba kakskümmend peret järjekorras ja nõnda lähebki algul nagu konveieril. Et tere, mis su nimi on, kas sul on luuletus või laul, ja järgmine, palun... Kuigi ka siis vaatan ikka lapse järgi – mõni tahab pikemalt suhelda.
Nädalavahetusel on ainsad pausid siis, kui käin maiustuste korvi täitmas. Sellesse mahub viis-kuus kämblatäit pisikesi komme. Või siis piparkooke, kumba parajasti on. Argipäeval saan hakkama ühe korvitäiega, aga kuldsematel päevadel nädala lõpus kulub kaks-kolm korvitäit.
Vahetevahel läheb mingi karv silma või suhu ja siis on igavene nuhtlus – kinnastega ei saa seda kuidagi välja. Süüa ega juua ei ole taadi rollis olles tehniliselt võimalik – habe jääb ette. Aga kui lapsed toovad jõuluvanale pirukaid, siis olen need tänuga vastu võtnud, sest võib-olla jõuan need hiljem ära süüa.
Mõni laps on öelnud, et mul on valehabe. Vastan siis, et tänapäeval on see lubatud. Kuna kõik on nii modernne, siis võib ka jõulutaadil olla parukas ja valehabe, aga taadiks olemisel on kõige tähtsam, et tal on jõuluvana süda sees.
Minu esimene suur taaditamine oli siis, kui poeg õppis esimeses klassis. Valmistusin pikalt ette, et laps mind ära ei tunneks. Päev varem ütlesin, et lähen Tartusse komandeeringusse. Tegelikult ööbisin ema pool. Järgmisel päeval tegin koolis poja klassile jõuluvana, lastel silmad särasid ja vahva oli. Õhtul läksin jälle ema juurde ja helistasin koju, justkui oleksin ikka veel komandeeringus. Poeg jutustas pikalt peomuljeid ja lõpuks ütles, et "muuseas, issi, sa olid jube lahe jõuluvana!".
Poja (21) nimi on Christman, täpselt nii kirjutataksegi nagu inglise keeles "jõulumees". Ta sündis Jeesus Kristusega samal päeval, 25. detsembril. Mina ja abikaasa Anneliy (44) mõtlesime, et kui poiss seda nime välja ei kanna, siis võib ühe tähe ära vahetada ja ongi Christjan valmis. Aga nimi on ennast sada protsenti õigustanud. Vahel, kui ma väga hõivatud olen, siis on poiss täitnud papa eest Raekoja platsil ka jõuluvana kohuseid. Nii et meil on perekond jõuluvanad.
Kodus on veel väike Jan Andrews (2), aga teda ei ole me päkapikuna rakendanud. Kus sa sellega, lapsele peavad ikka lapserõõmud jääma!
Raekoja platsil on meid kaks püsitaati: hea kolleeg Jaanis Valk vahetab mind alati poole päeva pealt välja. Aga inimeste jaoks on jõuluvana argipäevadel platsil ikkagi ühest kuueni ja nädalavahetusel üheteistkümnest kuueni, olgu ta siis millises isikus tahes.
Jõuluhooajal novembri lõpust kuni aasta lõpuni olen muid töökohustusi harvendanud. Mu igapäevatöö on alati olnud üks suur suhtlemine. Praegu annan mudilastele näitlemistunde ning olen projektijuht abikaasa koolitusfirmas.
Kahel jõulueelsel nädalal on väga kiire, sest igal õhtul on mõni üritus. Olen rohkem laste jõuluvana, käin koolides-lasteaedades. Firmapidudest ei ole ma väga vaimustuses. Näiteks ühele asutuse peole oli lisaks minule kutsutud ka transvestiitjõuluvana – kunstrindade ja karvaste säärtega mees, kes mängis jõulumemme. Rahvast oli väga palju, jõulutaat neid eriti ei huvitanud, ainult kingitused. Siis tundsin ennast tõelise tropina.
Jõululaupäeval käin perest peresse ja see on üks pikk päev. Kodudes juttu ajades hakkab mul taadi rõivastega üpris palav, nii et alumised särgid on higist läbimärjad. Paaril aastal käisin vahepeal kodus särki vahetamas, aga see lõputu kostüümi selga ja maha ajamine muutus füüsiliselt veel väsitavamaks.
Autos ikka tahened vahepeal ja jahtud maha. Ilmastikuolud on sellised, et saani peale ei saa lootma jääda. Auto pole mind alt vedanud, ainult ükskord purunes jahutusvedeliku pump ja jõuluvana pidi käima bensiinijaamast jahutusvedelikku ostmas.
Sel päeval sõidan ühest perest teise ja kui autoraadiost tuleb jõulumuusikat ja inimesed mulle lehvitavad ja signaalitavad ja ma kõnnin mööda kaunistatud küla, kus õnnelikud lapsed mulle vahel lausa sokkides vastu jooksevad, siis tekibki tunne, et mina olen jõul!
Möödunud aastal jõudsin jõuluõhtul oma koju pool tundi enne südaööd. Ilmselt läheb ka tänavu nii. Ega kodus taaditamine kohe lõpe, sest ka väikemees ootab ju kingitusi. Kui needki jagatud, siis tuleb kaduda öösse ja taas ilmuda Papa-Andrusena.
Argielu alustab üks korralik dušš ja siis toidulaua taha hõrgutisi maitsma. Ilmselt jagub isu kahe eest – enda ja taadi eest. Üks korralik klaasitäis hõõgveini kulub ka marjaks ära. Sel õhtul tahaks vaikust ja rahu, ainus, millega ehk lepiksin, on väikese Jan Andrewsi kilkamine. Siis vaataks koos temaga voodis vedeldes ehtes ja küünaldes kuuske, kuni uni meid jõuluööl oma rüppe võtab."
