Hüvasti, majakavahid!
Sajandeid Läänemerel meremeestele teed näidanud märgutuled jäävad, inimesed nende tulede juurest lahkuvad.
Veeteede ameti Saaremaa piirkonnas kaotavad juulikuust 2004 töö viimased kolm tuletornivahti – Kübassaare vaht Melja Vassiljeva, Vilsandi vaht Avo Piisk ja Ruhnu vaht Ljubov Veski. Ehkki Piisk koondamispaberit veel näinud pole, mõtleb ta juba teistsugusele tulevikule. “Olen alles 35 aastat vana ja küllap leian veel rakendust. Kas just Vilsandil, see on iseküsimus, sest see on rahvuspark ja siin ei toimu mitte midagi.”
Tornivahi käekella asemel mõõdab aega ja süütab tuld kiretu automaatika. Siiski on vahtidel majaka juures tegemist jätkunud, jäätunud klaaside puhastamisest tornitrepi rookimiseni.
Veeteede amet on seisukohal, et majakavahtide pidamine ei tasu end majanduslikult ära. Saaremaa randadest mitmesaja kilomeetri kaugusel pealinnas Veeteede Ameti nõunikukohta hoidev Vaido Kraav räägib, et üheski arenenud mereriigis ei kasutata enam mehitatud tuletorne.
Majakavaht Avo Piisk on üks kolmest Vilsandi saare alalisest elanikust. Temal on selle kohta, mis hakkab juhtuma vahita majakas, oma sõna öelda. “Tõenäoliselt hakkab mingi lutikas või andur piiksuma, kui uks maha murtakse. Aga kui klaas katki läheb, pole seda keegi märkamas ja asendamas.”
Piisk ennustab, et läbi katkise klaasi sajab sügisel majakasse rajuvihm. Kevadel, kui veeteede ameti ülemused majakat vaatama tulevad, võib juhtuda, et mehed kukuvad läbi mädanenud puitpõrandate endal jalad katki.
“Eesti riik ja riigiamet on nagu merihärg,” põrutab Piisk nagu tuuraga vastu tuima jääd. “Suur pea ja pisike saba. Aga see pea ei taipa, et ilma sabata ta enam edasi elada ei saa.”
“Ma ei saa sellest võrdlusest aru. Mis sellega öeldud on?” küsib nõunik Kraav, nagu poleks ta merihärga näinudki. “Seda ütleb vist inimene, kes on mures oma töö pärast.”
“Kas te majakate sees kaste olete vaatamas käinud?” küsib Veeteede Ameti hüdrograafia ja navigatsioonimärgistuse teenistuse (NMO) juhataja Urmas Õunap, viidates majaka elektroonilise südame keerukusele ja vägevusele.
Terve Eesti peale jääb suvel 2004 alles ainult kolm majakavahti – Narva, Ristnasse ja Naissaarde. Esimesse kahte sellepärast, et seal asuvad satelliitnavigatsiooni tugijaamad. Naissaarde (Kraavi sõnul) “strateegilistel kaalutlustel”.
Veeteede ameti Saaremaa talituse juhataja Jüri Kuusk peab inimest majakate juures siiski asendamatuks. Läinud aasta suurte magnettormide ajal näitasid arvutid, et majakate tuled on kustunud. Kui siis veeteede ameti džiip majakakohad läbi kihutas, selgus, et kõik tuled põlevad ja arvuti pettis.
Ligi kahe meetri pikkune, uhkusega oma kuldse paelaga ametimütsi kandev Kuusk ütleb, et Tallinn tõmbab osakondi liiga koomale.
“Tahavad meie, saarlaste kangust maha murda,” ütleb NMO Saarema talituse elektroonikainsener Madis Lepik. Lepik ütleb, et pärast seda, kui pealinn nende kaatri EVA 015 ära võttis, ei kujuta tema enam ette, kuidas kõik need tuled ja märgid kontrollitud saavad. “Ujudes me ju Allirahule ei lähe.”
Lõu majakas 41 aastat vahti pidanud Armin Astel on ka midagi nende pealinna meestega seoses südame peal: “Nõukogude ajal käisid 1. ja 2. järgu kaptenid Kaliningradist kontrollimas, pidutsesid kõigepealt Kuressaare restoranis, aga kui Lõu majakasse jõudsid, tõid käega tere ja küsisid: "Kuidas läheb, Armin Aleksandrovitš? Millest puudust tunnete?”"
Sama hästi mäletab Aste, kuidas uue Eesti veedeteede ameti mehed majakat külastasid: “Vaatasid minu kui prostoi majakavahi peale ja käe pihkusurumisest polnud juttugi.”
Nagu on oma värvi ja plingiga ainulaadne iga maailma majakas, on ainulaadne ka majakavaht. Sõrve majaka endine vaht Matti Sepp on selline mees, kes usub, et tornivahi amet tuleb tagasi.
Kõik asjad maailmas käivad ringiratast. “Kui kaob kilu, kaob ka tursk,” teab Sepp randlaste tarkust. “Rootsis võeti inimesed väikeste majakate peale jälle tagasi.”
Saarte peal peavad olema inimesed ja purjelaevad, millel pole jõukust osta satelliiti, vaatavad ikka majakat – see pole ainult Sepa seisukoht.
“Tuleb kilu tagasi, tuleb ka tursk,” tõmbab Sepp Sõrve majaka juures sõõmu suitsu kopsudesse ja puhub jälle välja. “Mõntu kalamehed ütlevad, et kilu on juba tagasi.”
