Soome ja Eesti hümni lugu
Soome rahvushümnil “Maamme” on küll sütitavad sõnad, aga viis on viletsapoolne – saksa stiilis muusika. Peale selle kasutavad sama viisi ka eestlased. Mis oleks, kui vahetaksime oma hümnid välja, soomlased ja eestlased ühtaegu?
Meil on “Maamme” laulu aeg. Vormelisõitja Kimi Räikkonen võtab musta nokkmütsi peast, sasib higiseid juukseid ja tardub oma põhiasendisse. Telekaamera näitab Räikkose nägu. Ta ei laula. Kuigi Soome hümni kuuleb parajasti miljard kõrva.
“Auhinnatseremoonial kõlas kordki korralik muusika,” naljatles Räikkonen pressiteates, kui oli esimest korda saavutanud vormeli-MMi etapivõidu.
Korralik muusika?
“Maamme”-laul sai tänavu 155 aastaseks. Esimest korda esitati see maikuus 1848 üliõpilaspidustuste käigus Kumtähti väljakul Helsingi Toukolas. Siis ei rääkinud keegi “Maamme”- laulust, tollased kultuursed üliõpilased arutasid rootsi keeles Johan Ludvig Runebergi kirjutatud luuletusest “Vart land” (“Meie maa”), millele sakslane Fredrik Pacius oli viisi teinud.
Paciusel olnud aega vaid kaks päeva, et muusika valmis kirjutada ja laul koorile ja orkestrile selgeks õpetada. Kogenud muusikamees tuli kiirtellimusega toime rutiinselt, sest helilooja pea oli kui ajaloouurija arhiiv. Seal on valmis ained ootamas käsku: tee loo muusikat! Viisijupp siit ja teine sealt, need omavahel kenasti kokku sobitada ning uus laul on sündinud. Kui Pacius oleks teadnud, et tema palast saab rahvushümn, oleks ta varunud töö jaoks rohkem aega ja kirjutanud parema muusika. Kirjutanud uusi noote, visanud vanu välja, lihvinud ja lihvinud. Aga aega ei olnud, mistõttu Paciuse töösse jäi harmoonia, mida kõige paremini oskas. “Maamme” on põhimeeleolult saksa laul.
Helilooja Tapani Länsiö tunneb “Maamme” muusikalisi plusse ja puudusi. Länsiö on Sibeliuse Akademia lektor ja koorijuht.
“Pacius oli üsna andekas helilooja,” tõdeb Länsiö ja kummutab sedamaid halvima nurjatuse, nagu Pacius oleks kopeerinud vana saksa joomalaulu “Kas paavsti elu on tore”. Helilooja ja koorimees Heikki Klemetti hoidis seda väidet elus aastakümneid, viimati on seda kasutanud Hannu Taanila, veterantoimetaja ja liialdustele kalduv orelimuusika sõber.
“Ärgu tulgu kirvega kurge püüdma,” ütleb Länsiö ja kinnitab, et võidaks selles väitluses Taanila kindlasti. Seda väitlust oleks kena kuulata, sest ka Länsiö on populaarne raadiohääl ja meisterlik sõnakasutaja, kes on võimeline avama klassikalise muusika maailma võhikutelegi.
Länsiö kiidab viisakalt Soome rahvushümni. Tema arvates on parim selle kohuv algus: Oi Maamme, Suomi, synnyimaa. Soi, sana kultainen! (“Meie maa, Soome, sünnimaa. Helise, kuldne sõna!”)
Pange tähele hüüumärki. See väljendab käsku. Länsiöle tekitab meelehärmi, kui seda kohta liiga laisasti lauldakse. “Hümnil on muidki häid omadusi. Kogu meloodia on hea: seal on tõuse ja langusi, see kulmineerub teutoonilise suursugususega, valjult ja ülevalt – seda tüüpi lauludes saab kogeda võimsat põnevuse ja vaibumise tunnet. Seevastu Runebergi enda viisistatud laulus on tunda kulminatsiooni puudumise probleemi.”
Põnev.
On´s Länsiöl mõttes mõni teine pala, mis sobiks rahvushümniks paremini?
Vastust alustab jahedalt rääkiv muusikaanalüütik, aga lõpetab laulev ja kätega vehkiv koorijuht: “”Finlandia” pulseerib teisel moel. Alguses lauldakse seda hümnipäraselt, küllalt vaikselt, kuni jõuab kätte teine salm – ettet taipunut sa sorron alle – (ei paindunud sa rõhumise alla). Siis päästetakse kogu võimsus valla. See on kõige püham soomlus. Ainuüksi selle lause tõttu on “Finlandia” kõigist teistest lauludest üle.”
Länsiö on mõtteis siirdunud Londoni või Toronto laululavadele.
“Ma ei suuda ette kujutada, et välismaal võiksid soomlased kontserdi lõpetada “Maamme”-lauluga. Kindlasti ei tohiks otsi kokku tõmmata ilma “Finlandiata”. Oi Suomi, katso, Sinun päiväs koittaa. (Oi, Soome, vaata, Sinu päev koidab.)”
Jälle sama lugu. Seda tähendab see vana kõnekäänd: suu räägib, aga süda laulab. Külmad judinad jooksevad mööda selgroogu ja meelde tuleb Sibeliuse-filmi kulminatsioon: noor Jean Sibelius juhatamas Helsingi üliõpilaspidustuste ajal “Finlandiat” ja siis – kasakad tulevad.
Tapani Länsiö ei ole ainuke, kelle arvates Soome rahvushümniks peaks olema Sibeliuse “Finlandia”, mille sõnade autoriks on V.A. Koskenniemi. Aga tema ettepanekus pulbitseb tugev kogemus. Länsiö on sadu kordi juhatanud “Finlandiat” ning näinud lauljate ja kuulajate pisaraid.
“See on soome helilooja muusika ja soome luuletaja tekst. Mulle tundub, et välismaalased võtavadki “Finlandiat” Soome õige rahvushümnina. “Maamme”-laulu lauldakse ametliku etiketi pärast, aga “Finlandia” tuleb siiralt seestpoolt, kuskilt rahvuslikust DNAst. Seda on raske selgitada. On hirmus vinge värk, et üks heliteos on hakanud teisega konkureerima. Nii see meil praegu käib.”
Kas Soome võiks oma rahvushümni välja vahetada? Kuidas see korda läheks?
Ajaloolane Laura Kolbe on spetsialist selles, kuidas kultuuritraditsioonid kanduvad edasi ühelt sugupõlvelt järgmisele. Ta on ka toimetanud raamatu “Maamme”-laulu ajaloost. Hakatuseks meenutab Laura Kolbe, et Soomes ei ole rahvushümni seadust. Kuskil ei ole ametlikult kinnitatud, et hümn on just “Maamme”. Iseseisvuse algusaegadel oli pakkumisel ka teisi laule. “Maamme” kujunes rahvushümniks pika aja jooksul, laulmise käigus. “Maamme”-laulu positsioon ei ole olnud vaidluse all pidevalt. 155 aasta jooksul on olnud pikki perioode, mil “Maamme”-laulu lauldud pole, kuid ikka ja jälle on kerkinud tarve seda uuesti laulma hakata.
“Rahvushümn ei ela ega sure võimumeeste käsu järgi. Inimesed kas laulavad või ei laula seda. Ainult rahvas ise võib rahvushümni vahetada. Kui soomlased seda ei laula, on see ammendunud,” ütleb Kolbe. “”Maamme”-laulu kuulates tuleb selline tunne, et peaks mütsi peast võtma ja “Finlandia” kõlades oleks tark tegu taskurätik välja otsida,” võrdleb ta. Kolbe meenutab ka “Maamme” sünniaega. 1848 oli “hull aasta”, mil revolutsioonimõtted käisid läbi Euroopa ja jõudsid viimaks Soomegi. Soomes ei saanud revolutsiooniideed eriti jalgu alla, soomlased püüdsid meelsamini leida sobilikke kokkuleppeid.
Professor Matti Klinge on jõudnud järeldusele, et ükski teine aastatel 1844-1848 Euroopas kirjutatud luuletustest ei ole “Maamme”-laulu sarnane. Kõigis teistes esitatakse nõudmisi põhjalike muutuste järele, üksnes soome laulus loodetakse rahulikku arengut.
“Finlandia” on poolsada aastat noorem. Sibelius kirjutas selle 1899 venestamisperioodi alguses. Rahvuslik meelsus oli tollal hoopis teistsugune kui “Maamme” laulu loomise ajal. Oli parteisid ja ajalehti. “Finlandia” oli poliitiline noot rõhuja, Vene keisri vastu. Kuid ka “Maamme”-laulu on kasutatud poliitilise relvana. Laura Kolbe toob näite Teise maailmasõja järgsest ajast aastal 1948, kui Helsingi ülikoolis tähistati suurte pidustustega “Maamme”-laulu sajandat sünnipäeva.
“See oli tähtis poliitiline operatsioon. Põhiüritusel osales ka president J.K. Paasikivi. Tshehhoslovakkias oli just toimunud kommunistlik riigipööre ja Soomes kardeti sama. Vajati tugevat rahvuslikku sümbolit, mis ärataks inimesed valvele. Teisalt pidi hoolt kandma selle eest, et vasakäärmuslased ei pääseks ürituse kallale ja et Nõukogude Liit ei ärrituks. Laulupidu õnnestus üle kõigi ootuste.”
Kolbe arvates on “Maamme”-laulu sõnad üsna rahumeelsed ja allaheitlikud. Seal on ka põhjamaine loomus tugevalt esindatud. “Maamme” väljendab hästi soomlaste sobituda ja muganduda rasketes oludes.
“Küllap seal on edaspidigi põhisõnum soomluse kohta. Ei ole alust “Maamme”-laul hümnina välja vahetada,” kaalutleb Kolbe.
Üks põhjus rahvushümni välja vahetamiseks võiks soomlaste jaoks olla see, et Paciuse meloodia on ka eestlaste rahvushümn. Kui Eesti võitles taasiseseisvumise eest, siis tollase ENSV ülemnõukogu kiitis kevadel 1990 heaks rahvusriigi sümboolika (lipp, vapp ja hümn) taaskasutusele võtu.
Rahvushümniks võeti uuesti Paciuse heliteos, kuna see oli hümniks ka Eesti esimesel iseseisvusperioodil. Selle laulu ajalugu on Eestis peaaegu sama pikk kui Soomes. Laul jõudis Eestisse 19. sajandil Soome kooride külalisesinemiste kaudu ja aastal 1869 kirjutas sellele eestikeelsed sõnad Johann Voldemar Jannsen. Samal ajal tehti Runebergi “Vart landist” esimene soomekeelne versioon.
Eestis sai laulu pealkirjaks “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Seal on kolm salmi, mida kõiki alati lauldakse. Juba 1800ndate lõpul lauldi “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” enne Vene tsaaririigi hümni.
Kuid kas ka Eesti võiks oma rahvushümni välja vahetada? On eestlastel oma “Finlandia”?
On küll: Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” . Sõnad pärinevad Lydia Koidulalt, Jannseni tütrelt ja eesti rahvusluuletajalt. Laulul oli suur tähendus eestlaste 1980ndate laululiikumise sümbolina. Selle laulmine ärritas Moskva võimumehi, kes olid “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” esitamise sootuks ära keelanud.
Tõnu Kaljuste on Soomes ja Eestis tuntud koorijuht ja muusikapedagoog, kes on õpetanud ka Sibeliuse Akadeemias ja tunneb hästi mõlema maa hümni ajalugu.
Kaljuste ütleb, et “Finlandia” ja “Mu isamaa on minu arm” on “südame hümnid” ning Paciuse teos on mõlemal maal ametlik laul. Ta ennustab, et kui hümni vahetamine tuleb tõepoolest kõne alla, siis muusikainimesed ja ülejäänud rahvas on sama meelt. Mõlemad eelistaksid tundelisemat Ernesaksa pala.
“Mind ei häiri praegune olukord, kus meil on sama ametlik hümn ja erinevad südame hümnid. Selle taga on ajaloolised ja poliitilised põhjused. Kui Eesti rahvushümniks otsustati taas võtta “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, võitis ajalugu. Taheti rõhutada järjepidevust,” ütleb Kaljuste.
Ta arutab, mis võiks Eestis olla tõuge uue keskustele alustamiseks. See võiks olla rahvusvahelisesse liitu astumine. Rahvuslikud piirid on kümne aasta jooksul hägustunud ja rahvuslik identiteet vajab ehk ergutust.
“Oleks omal kohal alustada diskussiooni hümni asendamise üle just nüüd, kui Eesti on saamas Euroopa Liidu liikmesmaaks. Igal juhul on see uus algus. See teema ei tohi olla tabu,” ütleb Kaljuste.
Õpilane Harri Haatainen on noor mees ja hea odaviskaja. Ta on pärit Edela-Põhjast, Lapi aladelt. Haatainen õpib Helsingis usuteadusekoolis ja kavatseb saada toimetajaks. Ta loodab väga, et selg paraneb ja ta saab jälle oda võimalikult kaugele lennutada. Haataineni suur unistus on seista veel kord pjedestaalil ja kuulda – kas “Finlandiat” või “Maamme”-laulu?
“”Finlandias” meeldib mulle eriti see koht, kus lauldakse näytit maailmalle (näitad maailmale). Siis jooksevad külmad judinad mööda selga ja käsivarsi. See puudutab sügavalt, kuid ka “Maamme”- laul äratab minud tundeid. See sobib Soomele oma orgude ja küngastega.
Mõlemad on head helitööd. Kuigi “Maamme”-laul on ikkagi “Maamme” laul.”
;
