Neeme Ruus - reetur ja reedetu

Detsembris möödus 90 aastat juulikommunisti ja presidendiproua isa Neeme Ruusi sünnist. Kes ta oli, naiivne idealist või osav elukunstnik?

Oli 2. juuni 1942. "Tuld!" kõlas käsklus ja kohe raksatas ka kogupauk. Kolmekümneaastane kõrge laubaga noormees varises elutult kokku. Tema nime ? Neeme Ruus ? tundsid kõik eestlased. Omadest reedetuna hukati ta kui reetur. Leinamas ei olnud isegi perekonda, abikaasa ühes tütar Ingridiga (Ingrid Rüütel) olid sakslaste eest evakueeritud Nõukogude tagalasse.
"Neeme Ruus ei ole olnud kommunist, vaid sotsiaaldemokraat. Niipalju kui olen oma abikaasa ema käest kuulnud, võeti teda mittekommunistina ja käituti temaga kui tööriistaga. See on abikaasat alati väga rusunud ja ta on alati eitavalt suhtunud kommunismi," on president Arnold Rüütel rääkinud ajakirjandusele. Oli see ikka nii?

Kingsepa poeg rühib ülesmäkke
Neeme Ruus ei olnud pärit rikkast perekonnast. Ta sündis 1911. aastal Vologda kubermangus kingsepa pojana. Pärast Vabadussõja lõppu kolis perekond Eestisse, elades Elvas, Võrus ja Pärnus, kus isa teenis perele elatist kingsepana. Pärnus lõpetas Neeme gümnaasiumi.
Kümme aastat hiljem, suvel 1940 ütles ta ühes raadiokõnes, et gümnaasiumi sisseastumiseksamitel "kukutati lapsi läbi seejärele, kui oldi selgitatud, et õpilase isa ei oma autot". Autot Ruusi isal ei olnud, hea hariduse sai Neeme sellele vaatamata. Erineval tasemel oskas ta kogunisti kaheksat võõrkeelt.
Juba gümnaasiumi päevil astus Ruus Eesti Noorsotsialistliku Liidu liikmeks, saades mõne aasta pärast selle Tallinna osakonna juhatuse liikmeks. Tema tuleviku määras aga esperanto keele oskus. 1930. aastal tutvus ta Pärnus Rootsi esperantistide juhi Malmgreniga, kes puhkas seal. Malmgren kutsus Ruusi Rootsi, pakkudes talle hooajalist tööd Stockholmis turismigruppide juhina. Septembris 1930 tuli Ruus tagasi Eestisse ning asus tööle ajalehe Rahva Sõna raamatupidamisse. Poliitikat Ruus siiski ei unustanud: ta astus sotsiaaldemokraatlikku parteisse.
Kolmekümnendatel aastatel elas Ruus magusat elu. Peaaegu igal aastal käis ta välismaal. 1931 töötas esperanto keele õpetajana Rootsis, 1933 asus tööle Haridusseltsi lektorina. Tal tekkisid tihedad sidemed Rootsi ametiühingutega, mille kaudu ta sai Genfi rahvaülikooli stipendiaadiks. Sealt käis Ruus ekskursioonidel Taanis, Saksamaal, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal. Ta kuulas loenguid rahvusvahelistest küsimustest, majandusgeograafiast ning tutvus Genfis asuvate rahvusvaheliste organisatsioonidega. Kuni 1940. aasta kevadeni käis ta ka ise tihti Põhjamaades loenguid pidamas.
Ruusi tutvused ei piirdunud ainult sotsiaaldemokraatidega, 1937 tutvus ta ka Rootsi esperantistide-kommunistidega ning pärast kommunistide amnestiat 1938 Hendrik Alliku, Oskar Sepre, Johannes Lauristini ja teistega.
Ruusi poliitiline tegevus muutus üha aktiivsemaks. 1938. aastal valiti ta Riigikokku, kus ta vasaksotsialistina kuulus Töötava rahva ühtlusrühma. 1939. aasta sügisel Eesti ja Nõukogude Liidu baaside lepingu sõlmimise järel oli Ruusile Eesti saatus selge ning ta valis poole. Neeme Ruusist sai riigikukutaja.
Eesti poliitilise politsei andmeil halvustas Ruus oktoobris 1939 Tallinnas Trükitööliste Ühingu koosolekul kehtivat riigikorda. Pärast baasidelepingu allakirjutamist läks aga Ruus Nõukogude Liidu Tallinna saatkonda ja avaldas soovi saata tervitustelegramm Stalinile. Aprillis 1940 selgitas politsei juurdlus, et Ruus hoidis enda juures ja levitas riigivastast kihutuskirjandust. Mais 1940 organiseeris ta koos kommunistide Paul Keerdo ja Maksim Undiga kümnepäevast ekskursiooni Nõukogude Liitu, mis pidi toimuma juunis 1940.

Juunipöörde organiseerija Tartus
Juuni keskel 1940 Nõukogude Liidu väed sisuliselt okupeerisid Eesti. Neeme Ruus võttis võõrväed vastu juubeldusega.
20. juunil esines Ruus kõnega koosolekul, kus tervitati Nõukogude vägesid ja kritiseeriti Eesti valitsust. Kaks tundi pärast seda, kui Ruus koosolekult koju Nõmmele jõudis, võttis temaga ühendust kommunist Herman Arbon ja kutsus kohe enda juurde. Arboni juures olid Karl Säre B>, Maksim Unt ja Nigol Andresen, kes teatasid Ruusile, et 21. juunil tulevad kõigis Eesti suuremates linnades tööliste massidemonstratsioonid.
"Mulle tehti ülesanne sõita Tartusse ja seal tegelda demonstratsiooni läbiviimisega. Saabusin Tartusse 21. juuni varahommikul ja astusin kohe kontakti Paul Keerdo, Harald Habermani jt, kelle ma ülesandesse kaasasin," jutustas Ruus ülekuulamisel pärast arreteerimist sakslaste poolt sügisel 1941.
Meeleavaldus Tartus päädis Ruusi jt kõnedega Raekoja platsil, kus nõuti uut valitsust ja tervitati Punaarmeed. Õhtul sõitis Ruus tagasi Tallinna, kus ta sai teada, et on määratud uue valitsuse sotsiaalministriks. Tal kästi kohe minna Nõukogude Liidu saatkonda, kus Ruusi ootas vastne peaminister Johannes Vares-Barbarus.
"Siin ma tutvusin danoviga. danov ütles, et talle on teada minu töö ametiühingutes ja seetõttu sotsiaalministri amet on mulle täiesti sobiv. Ta lisas veel, et talle on teada ka minu sümpaatia Nõukogude Liidu vastu. Nõustusin temaga," tunnistas Ruus ülekuulamisel. 22. juunil asus Ruus ametisse. Sotsiaalreformide käigus lubas Ruus muuhulgas kaotada ka ajakirjanduse alal toimuva öötöö.
Kuu aega hiljem, 21. juulil 1940 võttis Riigivolikogu päevakorda Eesti astumise Nõukogude Liidu koosseisu. Pulti astus ka Neeme Ruus. Kõne stsenaarium oli lihtne ja traditsiooniline: viletsused Eesti Vabariigis ja ilus elu Nõukogude Liidus.
Lõpetuseks põrutas Ruus: "Oleme küllalt kaua kiratsenud imperialistlike riikide eeskojas, tahame nüüd pääseda välja Nõukogude Liidu päiksepaistelisse avarusse!" Järgnesid mürisevad ovatsioonid. Lauldi Internatsionaali. Eesti Vabariigiga oli ametlikult lõpp tehtud. Ühes teistega sõitis tehingut Moskvasse vormistama ka Neeme Ruus. Enne sõitu astus ta Säre ettepanekul komparteisse.
Ministriametit pidas Ruus kuu aega. Juuli teisel poolel määrati ta juba partei keskkomitee propagandasekretäriks. Tippjuhi ametit sai ta pidada vaid pool aastat.
"Veebruaris 1941 mind keskkomiteesse enam ei valitud. Mind kritiseeriti teravalt ja mõisteti hukka kui endist sotsiaaldemokraati," tunnistas Ruus. Pärast tagandamist oli ta veel ajutiselt agitatsiooni ja propaganda osakonna juhataja. Mais 1941 määrati Ruus Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja tähtsusetule ametikohale. Kõrgelennuline karjäär oli pööranud allamäge.

Neemest saab põrandaalune Nikolai
Sõja algul, juuli esimestel päevadel 1941 kutsus keskkomitee sekretär Adolf Pauk Neeme Ruusi enda juurde. Pauk tegi Ruusile ettepaneku jääda Eesti okupeerimise korral siia põrandaalusele tööle, millega viimane ka nõustus. Pauk käskis seejärel kohe otsida endale konspiratiivkorteri nii Tallinnas kui ka maal. Kuna Ruusil sidemed maal puudusid, palus ta Harjumaa täitevkomitee esimehe asetäitjal Uustalul see leida. Mõne aja pärast oli sobiv varjupaik olemas ? Tallinnast 60 kilomeetri kaugusel asuvas Hirvli külas Paju talus.
Ruusile määrati kaaslaseks kommunist Oskar Cher. Paugu käsul anti Ruusile käsitrükipress lendlehtede valmistamiseks, kirjutusmasin ja raadiosaatja. Ta sai ka kaks revolvrit ning 5000 rubla. Ei põrandaalusest tööst ega trükipressi ja raadiosaatja käsitsemisest polnud Ruusil vähimatki aimu. Ta oli täiesti kasutu ja kõlbmatu.
Ruus ise näis seda jaburat ülesannet tõsiselt võtvat. Ta viis varustuse Hirvlisse. Valis endale varjunime Jaan Peebo, mille asemel hiljem siiski võttis Nikolai. "Minu konspiratiivkorteri asukohta ja hüüdnime teadis Säre. Oma konspiratiivkorterit ja ka hüüdnime Säre mulle ei öelnud. Hiljem kuulsin, et ta hüüdnimi oli Kostja," rääkis Ruus pärast oma kinnivõtmist.
Säre ütles Ruusile, et algul pole vaja põrandaaluse tööga kiirustada, oma ülesande saab ta hiljem. Koos Särega töötas Ruus välja salaifri, milleks kasutati saksa-eesti taskusõnastiku 254. lehekülge. Sõna ?ifreerimiseks võis kasutada kõiki sel lehel asuvaid tähti.
Peale selle määras Säre Ruusile kohtumiskoha Piibe maanteel, kohal, kus tee pöörab ära Koitjärvele. Ruus pidi tulema ise või saatma kellegi pärast seda, kui kõige suuremas Tallinna ajalehes ilmub kuulutus "Müüa 2 kirjutuslauda, jalgratas ja grammofon". Kohtumisel tuli vahetada paroolid: "Kas te teate, kus siin müüakse tõuvasikat?" ? "Tean, see on siit 8 kilomeetrit." Kohtumine pidi toimuma okupatsiooni esimese kuu 19. päeval kell 10 hommikul.

Säre annab Ruusi üles
Ruus ja Cher läksid Hirvlisse ööl vastu 1. augustil 1941 ja asusid elama lakka. Hiljem kolisid põrandaalused keldri lae peale ehitatud peidikusse, kuhu talu peremees Johannes Tomingas isegi elektrivalgustuse sisse monteeris. Traadid olid suure osavusega juhitud läbi laudseina palkide, mida võõral oli raske märgata. Elamine koosnes kahest väikesest ruumist, ühes asusid magamisasemed, teises oli põrandaalune trükikoda.
Ruusi varjamise kohta liikus lausa anekdootlikke lugusid. Nii olevat taluomaniku väikesed lapsed oma mängukaaslastele jutustanud, et nende ema viib sigadele toitu ja paneb noa ja kahvli juurde. Muidugi peeti seda laste naljaks ja ainult naerdi selle üle.
Elu Paju talus kestis napilt kuu aega. Talu perenaise Anette Tomingase ülekuulamisprotokollist selgub, et 4. septembril tuli tallu Kolga omakaitse ja nõudis temalt mingisuguste pakkide väljaandmist. Järgmisel päeval Ruus ja Cher lahkusid Paju talust. Oli ka viimane aeg, sest samal päeval andis sakslaste arreteeritud Säre ülekuulamisel Evald Miksonile välja nii Ruusi peidukoha kui ka kõik paroolid ja ?ifrid.
Cher ja Ruus võtsid sihi Tapa suunas, mille lähedal Priima külas elasid Cheri sugulased. Pärast pikka ekslemist metsades jõudsid põgenikud 12. septembri öösel sihtkohta. Seal aga võeti nad kohe kinni ja toimetati Tapale, kus nende isikud tuvastati. Valedokumendid mehi ei päästnud.
Miks põgenikud nii ruttu vangistati, selgub Tuudur Tamme raamatust "Need teod süüdistavad". Cheri sugulased olid tuntud aktiivsete punastena ning seetõttu juba arreteeritud. Omakaitse aga jättis tallu igaks juhuks varitsuse, mille sülle Ruus ja Cher langesidki.
Ruusi varjajate käsi käis halvasti, Anette Tomingase toimikust selgub, et ta hukati 1942. aasta algul. Sama saatust jagasid ilmselt ka teised Tomingased. Oma tunnistuses oli Ruus täpselt teada andnud, kes teda Paju talus aitasid. Avameelsus ei aidanud, sakslased hukkasid nii Ruusi kui ka Cheri.
Pärast sõda sattusid Ruusi ülekuulamisprotokollid venelaste kätte. Anette Tomingase vastu antud "reeturlike tunnistuste" pärast paigutati Ruusi isikuandmetega kaart 1947. aasta märtsis reeturite kartoteeki.
Neeme Ruusi on ekslik pidada naiivseks idealistiks. Ta oli karjäärikommunist, kes astus juulis 1940 parteisse mitte ideaalide pärast. Ideaalide pärast astusid sinna Johannes Lauristin, Hendrik Allik jt, kes istusid ajal, mil Ruus mööda Euroopat ringi sõitis, Tallinna Keskvanglas.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Eesti Rahvusarhiivi materjale.