Kaua võib? Kommarid ahju!
T-särgi tekst "kommarid ahju!" on möödunud aasta kuulsaim Eesti tekst. 23. septembril 2005 ETV ja Eesti Raadio vutimeeskondade vahel toimunud jalgpallivõistluse ajal Tallinna Kadrioru staadionil, mis pühendati 25 aastat varem samas toimunud legendaarsele matšile, kandis neid särke mõjukas grupp inimesi. Nii valitsuses kui parlamendis istuvatele endistele kommunistidele mõjus see loosung nagu härjale punane palakas.
Solvatud kaebasid särgi-aktsiooni korraldajate peale ja Tallinna Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseijaoskond tellis särgi semiootilise analüüsi Tartu ülikooli semiootika osakonnalt. Tartu ülikooli semiootikute Peeter Toropi ja Anti Randviiru tehtud ekspertiis (39 lehekülge analüüsi ja 17 lehekülge lisasid) valmis käesoleva aasta mais. Pärast pikemat asjaajamist sai Eesti Ekspress oma käsutusse analüüsi koopia, mida nüüd lugejaile refereerime.
*
Särgi puhul on vaadeldud kolme parameetrit:
a. T-särk kui sõnum ehk kujutatud sõnaline ja graafiline tekst,
b. T-särk kui sõnumikandja ehk T-särk kui tekstiga riietusese,
c. T-särk kui rekvisiit ehk T-särgi konkreetne kasutamine.
Eksperdid leiavad, et särgi valmistaja(te) motiivid pole päris selged. Meediaanalüüs osutas võimalusele, et särk võis olla osa valimisvõitlusest, aga ka kommunismivastasest diskursusest või/ja moraalikommunikatsioonist. Samuti võiks sellist särkide kasutamist pidada omamoodi spektaakliks.
Immanentses (kontekstivabas) analüüsis särgist kui sõnumist kõneldes tõdevad autorid, et T-särk ei ole pärast Teist maailmasõda enam (sõdurite) intiimriietusese, vaid alates 1960ndatest (seoses hipi-, rock'n'roll-liikumisega) on muutunud ka ideede väljendamise vahendiks.
Särgi seljal olevatest sõnadest (nagu "kallas", "õunapu") vastab ainult tühine protsent eesti keeles sisalduvale. Seega tuleb sõnu interpreteerida pärisnimedena, kuigi nende kirjutamine läbiva väiketähega võis olla taotlus, et juhtida neile tähelepanu kui üldnimedele. Juba lähtuvalt meediumist - T-särgist - võib arvata, et sõnum on suunatud laiale auditooriumile, põhimõtteliselt kõigile.
Antud fraas "KOMMARID AHJU!" pole käibeväljend, nagu "mine metsa!" või "käi põrgu", sest Teise maailmasõja sündmuste tõttu on lausungil väga kindel ajalooline taust. Sõna "juudid" on lihtsalt asendatud fennismiga kommarid.
Särki võib pidada seega vaenuõhutavaks või vähemasti vaenulikule käitumisele üleskutsuvaks. Kuna teksti ülesehitus pole korrektne, siis võiks adressandi vastutusest vabastada. Lisaks päris- ja üldnime vahekorra hägustumisele näib vastutuse hajutamist teenivat kaubamärki imiteeriv sirbi ja vasara kujutis. Näib, et tekstis kasutatud predikaadisubjekt on püütud ise teha vastutavaks enda suhtes üles kutsutavale vägivalla eest. Seda muljet tugevdab ka Nõukogude sümboolikaga seostatav särgi punane värv. Muidugi on punasega seotud teisigi konnotatsioone, värv võib viidata ka ärritusele või revolutsioonilistele ideedele.
Särgi esiküljel esitatud küsimus on vaegne, täpsustamata. Särgi tagaküljel olev käsklause pakub küsimusel e universaalse lahenduse. Niisugune särgi kui teksti ülesehitus pole enam seotud teatud grupi vastu suunatud kindla põhjusega üleskutsega, vaid vaenupõhjuste hulk on muudetud piiramatuks. "Praktilises elus tuleb taolist võtet ja olukorda pidada väga ohtlikuks," arvavad eksperdid.
Särgile trükitud sõnum osaleb nii oma komponentide kui ka intertekstuaalsete seoste (seos 1980. aasta sündmusega, seos "juudid ahju" fraasiga, sellega seotud konkreetse kohtuasjaga Eestis, kommunismi kuritegude hukkamõistmise protsessiga Euroopas) kaudu vägivaldse ideoloogia diskursiivses taastootmises ja leiab aset adressandi ja adressaadi positsioonide samastumine.
Diskursiivsest narratiivist (millesse kuuluvad 1980. aasta vastuhakk ja repressioonid) lähtuvalt ei ole riigivõimu vahetuse järel Eestis kuigi palju muutunud, sest kommunistide osatähtsus võimustruktuurides on endiselt suur, kirjutavad autorid. 1990ndate algus Eestis "võimu puhastumist" kaasa ei toonud, ning rahva ja võimu konflikt kestab edasi. Selle tulemuseks ongi justkui loomulik kohtuotsus "KOMMARID AHJU!". "Kommarid kui võõras, soome päritolu sõna, väikesed tähed nimede kirjutamisel, nimede kohatine ebakorrektne kirjaviis ja jpt nimekirja lõpus viitavad justkui soovile saata ahju kommunism kui ideoloogia. Kuid selle võttega samastatakse poliitiline süü, mis käib terve poliitilise koosluse (kommunistid) kohta ega sõltu isiklikest hoiakutest, ja moraalne süü, mis tuleneb vägivaldse võimu suuremast või vähemast individuaalsest toetamisest, olles lahutamatu konkreetse inimese süümest." Ekspertiis rõhutab seejärel, toetudes prantsuse teadlase Ricoeuri uurimusele, et nii toimub diskursiivsel tasandil vägivaldsust soosiva ideoloogia taastootmine korraga nii adressandi kui tekstisisese adressaadi tasandil.
Tekstisisene adressaat on korraga nii kommunistlik ideoloogia kui avatud nimekiri konkreetseid nimesid (mida küll kasutatakse vigaselt ja üldnimede vormis). Tekstivälise adressaadi jaoks assotsieerub aga kommunismile ja fašismile tehtud viidete segunemine vägivaldsusega, mis on tunnuslik nii mõlemale ideoloogiale kui ka särgi valmistajale.
Tänapäeva postmodernistlikus olukorras kujutavad T-särgid endast intertekstuaalseid representatsioone, mis viitavad teiste märkidele. Seega võimaldavad särgid ka väga erinevaid interpretatsioone. Ka "kommarid ahju!" T-särgi hindamisel oleks vajalik teadvustada selle grupi tavapäraseid tõekspidamisi, kelle põhimõtteid särgi sõnum võiks peegeldada. Autorid tunnistavad, et ilma selle teabeta pole ekspertide pädevuses vastata üheselt küsimusele, kas see T-särk on ühe grupi ideoloogiline veendumus, selle grupi veendumuse provokatiivne või kujundlik esitus või lihtsalt postmodernistlik mäng ideoloogiaga.
Vaatluse all on ka T-särk kui rekvisiit, mis kuulub ühe atribuudina etenduse, lavastuse ja spektaakli mõistete juurde moodsas kultuurianalüüsis. Kuid et ekspertide käsutuses ei olnud piisavalt andmeid, et T-särgi käsitlemist rekvisiidina faktiliselt põhjendada, on see vaid üks hinnanguvõimalus, mis muudaks suhtumist ka T-särgi kujundusse ja teksti.
Oma analüüsi järeldustes summeerivad autorid, et antud T-särgile eksperthinnangu andmine peab toimuma korraga mitmel eri tasandil. Esiteks, hinnates särki vaid omaette eksisteeriva sõnumina või osana ideoloogilisest diskursusest, olla k se sunnitud järeldama, et t-särk on poliitiliselt ebakorrektne, sallimatust süvendav ja vihkamise ning vägivallaga seotud ideoloogilist diskursust taastootev. Teiseks aga, hinnates t-särki teatud viisil disainitud riietusesemena, rõhutatakse, et sõnumite vahendajana on T-särk tänapäeval väga vastuoluline meedium ning T-särgil oleva sõnumi mõtestamiseks tuleks seda sõnumit võrrelda T-särgi autori(te) muude tekstidega, tavapäraste tõekspidamistega.
Kolmandaks öeldakse, et see T-särk kerkis eesti meedias esile seoses 25 aasta möödumisega legendaarsest jalgpallimatšist. Selle sündmuse kordamine tähendas lavastust, milles pidi oma koht ilmselt olema ka T-särgil. Kui tegu on lavastusega ja T-särk osutub rekvisiidiks, siis ei saa seda hinnata lahus antud etendusest ning T-särgi sõnum osutub karnevaliseerituks, mänguliseks. Hinnangu andmise teeb keeruliseks asjaolu, et kohapealne (ametiisikute) reaktsioon etendusele võis takistada etenduse stsenaariumi realiseerimist ning lõputa (ja seega seletuseta) jäänud aktsioon punaste särkidega võis tekitada nii kohalolijates kui meedias vääritimõistmist.
Ja Torop ning Randviir summeerivad lõpetuseks: "Ekspertiishinnangu andmine antud T-särgile on võimalik vähemalt kahest vaatepunktist. Kui autonoomsena on T-särk vihkamisele kutsuv ja vägivalda tunnustavaid ideoloogiaid taastootev, siis etenduse osana võib see sõnum osutuda teatraliseerituks."
Niisiis - kas show või kutse ahju-ajamisele? Kõik oleneb kontekstist, kuid viimane on hetkel ebaselge.
Semiootika on mõistmine, mitte kohtumõistmine
Semiootilise analüüsi olemust ja eesmärke selgitab Kalev Keskülale professor Peeter Torop.
Kas semiootilist analüüsi viljeldakse võimalike verbaalroimade puhul ka mujal nii laialdaselt kui viimasel ajal Eestis? Kas semiootiline analüüs suudab pakkuda poliitilistes või ühiskondlikes küsimustes lahendust? Lihula samba puhul oli semiootilise analüüsi otsus, et tegu pole otseselt SS-lasega, aga see ei päästnud kuju. Kas semiootiline analüüs on meil kujunenud arvestatavaks argumendiks ühiskondlikes vaidlustes?
Semiootiliste ekspertiiside tegemisel on semiootika ülesandeks tuvastada viis, kuidas mingi nähtus või tekst loob tähendusi ja millised need on ja millist mõju nad võiksid avaldada. See on nii-öelda tähenduse võimaliku maailma tuvastamine.
Rahvusvaheliselt tegeldakse tähenduste tuvastamisega eri distsipliinide raames. Kultuuri-uuringute suuna esindaja John Fiske on rõhutanud sotsioloogilistele analüüsidele toetudes, et just trükimeedia ja eriti päevalehed mõjutavad kõige enam inimese väärikustunnet. Seega on meedial väga suur vastutus selle keele kujundamisel, milles ühiskonnas valusatest probleemidest räägitakse. Meedia loob probleemidele keelelise või mentaalse oreooli. Heaks näiteks on ka semiootikas eelkõige ekspertiisitegevuse nägemine, kuigi see on tühiväike osa meie tööst.
Järgmine oluline rahvusvaheline uurimisteema on erinevate hoiakute tekstilingvistiline tuvastamine. Lugedes juhtkirju või poliitilisi deklaratsioone, aga ka memuaare ja autobiograafiaid, võib seal leida valetamise, mahasalgamise, demagoogia ja vihkamise tunnuseid. Diskursuseanalüüsis on Teun van Dijk uurinud seda, kuidas keele- ja pildilohakus tekitab ühiskondades pingeid ning taasloob rassismi, ksenofoobiat ja muid vihkamisvorme. Samadel põhimõtetel on analüüsitud ajalehe- ja reklaamfotosid. Kriitiline diskursuseanalüüs ongi selline distsipliin, mis annab tagasisidet tekstide toimimisest ühiskonnas.
Semiootiline analüüs on ühine nimi komplekssele, mitmeid eelmainitud distsipliine ühendavale uurimisele. Selle tulemustega arvestamine sõltub inimese või institutsiooni valmidusest tõeni jõuda.
Lihula puhul tõde ei vajatud ja võim sekkus jõhkralt seal, kus oleks tulnud teha aktiivset selgitustööd. Semiootiline ekspertiis oleks ju pakkunud sama lahenduse, mis nüüd vägivallaga saadi. Et Lihula sammas pandi nii lähedale nõukogude sõdurite matmispaigale, oli ilmselt taotluslikult provokatiivne ja sinna sattumise asjaolud oleksid pidanud olema uurimise all, mitte kuju ise. Püstitajad ilmselt teadsid, et tollele kohale kuju jääda ei saa. Olgu pealegi kunstiliselt ebaõnnestunud, oli sellise kuju tekkimine Eestis vajalik ajaloo meeldetuletamine ja ajaloomälu tasakaalustamine.
Seejuures oli kuju viimane versioon ka poliitiliselt viisakas: äratuntaval saksa mundril oli nähtav Eesti leegioni märk, kuid puudus haakrist. Seega polnud problem mitte kuju semantikas, vaid süntaktikas, selle suhestumises hauasambaga, ja pragmaatikas, mis ilmnes võimude soovis see episood meie ajaloos maha vaikida. Tulemuseks oli ühelt poolt nördimus, teiselt poolt aktiivne uurimistöö ja tõsiste käsitluste ilmumine eestlastest Saksa armees.
Leiate, et "omaette võetud sõnumina kutsub t-särk üles vihkamisele". Kas eesti ühiskond on liikumas mujal läänemaades valitseva poliitilise korrektsuse suunas?
Eestis on kahjuks palju selliseid pingeid, mida on põhjustanud poliitiku, nõuniku, ajakirjaniku või mõne muu ühiskondlikult olulise kirjutaja madal haridus- ja käitumistase. Meie moraalile mõjub väga halvasti Eesti asja ajamise asendumine partei asjaga. Me ei taju enam stilistilisi nüansse, sest üldise lahmimise ning moraali- ja viisakusreeglite hülgamise olukorras pole sel enam tähtsust.
Punane t-särk on osa sellisest lahmimisest. Tekst sellel kutsub vihkama. Kuid see tekst ei ole lendlehel, lipul või ajalehes. Ta on t-särgil, mis juba vähendab tema robustsust, sest t-särk on ambivalentne informatsioonikandja. Pealegi polnud see t-särk müüdav või levitatav kaup, vaid osa ühe ammuse sündmuse uuest läbimängimisest. Osa etendusest.
Esimese vene revolutsiooni ajal, mil mustasajaliste pogrommid oli reaalsus, mängis Moskva Kunstiteater Maksim Gorki näidendit, milles oli ka mustasajaliste rünnaku stseen. Esietendusel algas pärast seda stseeni paanika, arvati, et teatris ongi pogromm, ja etendus sai jätkuda alles pärast seda, kui laval ohvrina lamav kuulus näitleja Katšalov püsti tõusis, kummardas ja siis uuesti pikali heitis. Nii oli ka särgiga. See oli tolle etenduse rekvisiit. Nagu on laval lubatud haakrist, nii on seal lubatud see t-särk. Kui see ikka oli etendus. Kas see oli etendus, oli juba uurija, mittesemiootiku probleem. Tekstina lubamatu võib olla särgina ambivalentne ning rekvisiidina lubatud.
Demokraatlikes riikides on viimasel ajal hakanud kehtima mitmed piirangud sõnavabadusele. Osal neist on seaduse jõud, nagu holokausti ja nüüd peagi ka Armeenia genotsiidi eitamisel. Mõned jõustuvad riikliku sunni (terrorismihirm) või enesetsensuuri teel. Mida toob see teie arvates üldisemalt kaasa?
Igale asjale saab riik reageerida primitiivselt ja sisuliselt. Primitiivne reaktsioon tähendab tsensuuri ja jõupoliitikat teatud teemade juurutamisel või keelamisel. Sisuline reaktsioon peaks panema mõtlema haridus- ja kultuuripoliitikale kui ühiskonda harmoniseerivale tegevusele. Selleks on vaja väärtustada humanitaarset kasvatust. Sallivust ei saa tekitada poliitiliste deklaratsioonidega ega näiteks holokausti tähistamise sundkorras juurutamisega.
Sallivust tuleb kultiveerida kogu elu jooksul empaatia arendamisega, nende nähtuste mõtestamisega, mis ei allu primitiivsele skematiseerimisele - kirjanduse ja kaunite kunstidega. Humanitaaria on ses mõttes sotsioteraapia. Ja semiootiline ekspertiis on näide sellest, kus otsitakse mõtet mõistmiseks, mitte kohtumõistmiseks.
