Thomas Brussig. "'Kangelased nagu meie"'
Ida-Berliinist pärit neljakümnele lähenev kirjanik Thomas Brussig on kirjutanud mina-vormis humoorika ja samas sotsiaalselt läbinägeliku loo noormehest nimega Klaus Uhlzscht, kes oskab igas asjas kaotaja olla. Noormees Klaus on memmekas, läbikukkuja naistes ja edutu ka karjääririndel: ehkki Stasi agendi poeg, ei saa temast korralikku luurajat, ehkki noormees väga püüab. Näiteks koos süütuse kaotamisega saab ta kohe tripperi. Oma sõnul on Klaus Uhlzscht igavene madalveeujuja, tema elu on tõepoolest paroodia alates juba perekonnanimest, mis ei hääldu isegi saksa keelt valdava inimese jaoks kuigi lihtsalt.
Brussigi tekst kisub kogu aeg kildu, mistõttu võib isegi väsitada. Naerukohti on samas palju ja raamatut läbib mõnus iroonia ühiskonna ja enese suhtes, mis on minu arvates ainuomane idaeurooplastele – nii et peaks eestlasele mõistetav olema.
Vaieldamatult on tegemist ka saksaliku raamatuga. Kellele läheb korda DDR, Berliin ja saksa räme maitse üldse, läheb korda ka Brussigi raamat.
Raamatus on põhjalikult avatud ka noormehe meheks sirgumise teema koos rohkete masturbatsioonikirjeldustega, nii et peenenenud kunstimeelega lugejale see raamat kindlasti ei sobi.
Lisaks leiab mees end lõpuks erinevate perverssuste kaudu, näiteks tõmbab iga päev läbi ühe jahutatud broileri.
Brussigi raamatud on olnud aluseks mitmele filmile, mis eesti vaatajale tuttavad lausa teleekraanilt, näiteks “Sonnenallee”. Ka raamat “Kangelased nagu meie on aluseks filmile”.
Barbi Pilvre
