Rüütel käsutas KGB Desintegraatori kallale
Miks hävitas Eesti NSV parteiladvik kaheksakümnendate aastate alguses ülieduka ettevõtte Desintegraator ning mõistis vanglamüüride vahele surema selle andeka juhi Johannes Hindi? Selle kohtuprotsessi tagamaad on siiani jäänud mõistatuslikuks.
Et tegemist oli repressiooniga, mis tugines fabritseeritud kohtuprotsessile ja et selle käigus väänati isegi Nõukogude seadusi, seda jõudis tunnistada ka Nõukogude riik ise. 1985. aasta kevadel vähendas NSV Liidu Ülemkohtu kriminaalasjade kolleegium Hindi karistust kolmandiku võrra. 1989. aastal rehabiliteeris NSVL Ülemkohus Hindi postuumselt täielikult, taastades ka temalt ära võetud aunimetused, teaduskraadid ja tagastades konfiskeeritud vara. Liidu ülemkohus märkis, et Hinti süüdi mõistes oli Eesti NSV Ülemkohus ilmutanud nõukogude kohtule mitteomast kitsarinnalisust.
Kuid miks?
Dokumendid, mis leiduvad Riigiarhiivis säilitatavas Eesti NSV Ministrite Nõukogu asjadevalitsuse fondis, heidavad protsessi tagamaadele uut valgust. Näib, et repressioonide käivitamisel mängis suurt osa kommunistide hirm, et Desintegraatoris välja töötatud teadussaavutused võivad firma Austria partneriga loodud ühisettevõtte Dessim kaudu jõuda Läände. Käsu Desintegraator KGB pihtide vahele võtta andis toonane Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Arnold Rüütel.
Teaduslikud materjalid tõid pahanduse
23. detsembril 1980 kandis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) toonane juht August Pork salajases venekeelses dokumendis Rüütlile ette, et Desintegraator on kahel korral eksinud salajaste materjalide menetlemise reeglite vastu.
Esimene juhtum oli venekeelse teadusartiklite kogumiku "Biodispergaat AU-8, bioaktiivne vahend I-1. Uurimise esialgsed tulemused" üllitamine Desintegraatori ja selle omanikettevõtte Eesti Kolhoosiehitus poolt. Koodide AU-8 ja I-1 taga peitusid Hindi kolleegi Urmas Altmeri loodud ravivedelikud, mis tõid Desintegraatorile miljonitesse rubladesse ulatuvat kasumit. Oma olemuselt sarnanesid need tänapäeval laialdaselt turustatavate biotoodetega, mis sisaldavad kasulikke baktereid, vitamiine ja toitaineid. Viiesajas eksemplaris ilmunud artiklitekogumik oli venekeelne ning see oli mõeldud levitamiseks üldajakirjanduses. Kogumiku trükkimiseks 1980. aasta detsembris oli saadud ka Glavliti luba. Ometi leidis KGB juba detsembri lõpus, et tegemist on raske eksimusega, ning saatis kogumiku signaaleksemplari Rüütlile tutvumiseks.
"Meile teadaolevalt sisaldab kogumik andmeid, mis ei kuulu avaldamisele avalikus pressis. Seepärast tegime Eesti Kolhoosiehituse juhtkonnale ettepaneku ajutiselt keelata kogumiku levitamine kuni täieliku selguse saamiseni selles sisalduvate materjalide iseloomu kohta ja kõrvaldada käibest kõik trüki-, signaal- ja käsikirjalised eksemplarid," raporteeris esikagebiit Rüütlile.
Teine juhtum oli nendesamade AU-8 ja
I-1 kohta käivate inglis- ja saksakeelsete materjalide
konfiskeerimine Austria kodanikult Robert Rognerilt, kui ta
asus 11. detsembril 1980 laevaga Georg Ots sõitma Tallinnast
Helsingisse. Rogner, omanimelise firma direktor, oli Tallinnas osalenud
Nõukogude-Austria ühisbüroo Dessim kontrollnõukogu
istungil ning 176 lehekülge tema pagasist tollis leitud materjale ei
kandnud mingit salastatuse pitserit. Dessim oli Desintegraatori osalusel
asutatud Nõukogude Liidu esimene ühisettevõte kapitalistliku
firmaga ning Austria-poolne põhipartner oli kompanii
Simmering-Graz-Paucker. Dessimi olemasolu mõte oligi
desintegraatortehnoloogia levitamine ning äriline rakendamine
Lääne turul.
"Käesolevatel andmetel ei kuulu Rognerilt ära võetud materjalid aga piiri taha lubatavate hulka," leidis KGB juht Pork. Ta tegi Rüütlile ettepaneku kutsuda kokku ENSV Ministrite Nõukogu ekspertkomisjon, mis otsustaks, kas kõnealused dokumendid sisaldavad andmeid teaduslikest uuringutest, mis pole NSV Liidus veel vormistatud patentideks, samuti andmeid, mida on keelatud levitada avalikus trükiajakirjanduses, raadios ja televisioonis, levitada suuliselt või anda edasi välismaalastele. Teiseks pani KGB Rüütlile ette "režiimi-salajase organi" moodustamise Desintegraatoris.
Võimutruud eksperdid
Rüütli töölauale jõudis dokument 1980. aasta jõululaupäeval. Ta moodustas kohe komisjoni, kuhu kuulusid Tallinna Polütehnilise Instituudi toiduainetetehnoloogia kateedri juhataja A. Kestner, RETi patendiosakonna ülem T. Lumi ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu asjadevalitsuse teaduse ja tehnika osakonna vanemreferent T. Ansperi. Komisjonile esitatud materjalide loetelust selgub, millised olid ülejäänud dokumendid, mis KGB-le lisaks artiklikogumikule kahtlastena tundusid. Nendeks olid Desintegraatori meditsiinilise nõukogu ühe istungi stenogramm ning Tullio Ilometsa ja Leedu teadlase I. Walawitschiuse kaks saksakeelset teadusartiklit.
1981. aasta 27. veebruaril koostatud aktis - jällegi venekeelses - järeldas ekspertkomisjon, et nii artiklikogumik, meditsiininõukogu stenogramm kui ka leedulase artikkel sisaldavad materjale AU-8 ja I-1 uudsetest kasutusvõimalustest ning nende põhjal saaks vormistada ametliku leiutise patendi, mistõttu pole lubatav nende andmete avaldamine "avalikus pressis" ega ammugi üleandmine välismaalastele. Veel sisaldas artiklikogumik ekspertide hinnangul andmeid I-1 koostise kohta, mille üleandmine välisfirmade esindajatele olevat samuti keelatud. Lisaks leidis komisjon, et Desintegraatori poolt tsensuurile esitatud ekspertiisiaktid oma tööde kohta on koostatud puudulikult - näiteks on asutuse juhi Johannes Hindi artiklite avaldamiskõlbulikkust hinnanud tema oma asetäitjad.
Kõige lõpuks meenutasid eksperdid omalt poolt abivalmilt, et ühes varasemas teaduslike artiklite kogumikus pealkirjaga "UDA" olid Desintegraatori töötajad Urmas Altmeri, Johannes Hint ja K. Entsmann kirjutanud, et Dessimi eesmärk on tegelda I-1 tootmise organiseerimisega lääneriikides. Kuna aga tootmise organiseerimine pole võimalik ilma toodet puudutava informatsiooni edastamiseta välisfirmade esindajatele, on Desintergaator ise tunnistanud oma eksimusi salajase informatsiooni osas, järeldasid eksperdid.
Rüütel andis KGB-le käsu
Ministrite Nõukogu esimehe esimese asetäitjana saatis Rüütel seejärel 1981. aasta 20. märtsil KGB-le salajase venekeelse kirja, mille koopiad läksid ka Eesti NSV Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsuse (Glavlit) juhile A. Adamsile ja Eesti Kolhoosiehituse juhatajale E. Tammele. Rüütel nentis, et Desintegraator on korduvalt andnud välismaalastele AU-8 ja I-1 puudutavaid materjale, omamata selleks vastavat luba. Teiseks tõdes Rüütel, et Desintegraator on avaldanud "avalikus pressis avaldamisele mittekuuluvaid" andmeid, ja kolmandaks heitis ta Desintegraatorile ette Glavlitile esitatud ekspertiisiaktide mittevastavust kehtivale korrale.
"Eesti NSV Ministrite Nõukogu vaatas läbi rea SKTB Desintegraatori materjale ja pöörab tähelepanu tõsistele puudustele, mis on läbi lastud nende avaldamisel avalikus pressis ja edasiandmisel välismaa esindajatele," kirjutas Rüütel. "Seoses juhtunuga: Eesti NSV Riikliku Julgeoleku komiteel on hädavajalik tugevada kontrolli nõutava korra säilitamise üle, tagamaks salastatuse režiimi teaduslik-tehniliste ja kaubanduslik-majanduslike materjalde välismaalastele kättesaadavuse üle ja teaduslik-tehnilise informatsiooni välismaalastele üleandmise üle. Rikkumiste faktide ilmnemisega samaaegselt informeerida vastavaid parteilisi-majanduslikke organeid," andis Rüütel KGB-le korralduse.
Glavlitil käskis Rüütel suurendada nõudlikkust kõnealuste materjalide pressis avaldamise lubamisel. "Võtta tarvitusele abinõud selliste materjalide avaldamise mittelubamiseks, mis sisaldavad andmeid ettevalmistatavatest leiutistest, aga ka selliste materjalide avaldamise takistamiseks, mille avaldamine avalikus pressis on keelatud," sedastas ta.
Saladuslik osakond
Eesti Kolhoosiehitus sai Ministrite Nõukogu esimehe esimeselt asetäitjalt Arnold Rüütlilt korralduse rakendada abinõusid Desintegraatori materjalide välismaalastele edasiandmise korravastase praktika lõpetamiseks. Lisaks k& amp; amp; amp; auml;skis Rüütel Eesti Kolhoosiehitusel luua Desintegraatorisse režiimi-salajane organ ning teha kuu aja jooksul Ministrite Nõukogule ja KGB-le vastavad ettepanekud.
"Režiimi-salajase" organi all pidas Rüütel tõenäoliselt silmas üksust, mis asutuse tegevusel silma peal hoiaks. Sageli olid sellised üksused tuntud ka "teise osakonnana".
1981. aasta suvel saatis Rüütel nüüd juba märkusega "täiesti salajane" varustatud venekeelse juhendi Eesti Kolhoosiehituse esimehele Tammele, kus ta esitas loodava osakonna täpsemad ülesanded ja struktuuri. Osakonna eesmärgiks oli salastatuse režiimi tugevdamine ja välismaalastega peetava suhtluse korrastamine ning see üksus pidi Rüütli meelest koosnema ülemast, välisside tööbrigaadi ülemast, välisside vaneminsenerist, spetstöö vaneminsenerist ja spetstöö insenerist. Osakonna ülesandeks pidi saama "SKTB Desintegraatori tegevuse igakülgne tundmaõppimine: ettevõtte teadusliku, tootmisalase ja administratiivse tegevuse analüüsimine; leiutiste, patentide ja litsentside alase tegevuse analüüsimine eesmärgiga paljastada ja sulgeda riiklikke saladusi sisaldavate andmete, piiratud kasutusega andmete, ettevalmistatavate leiutiste kohta käivate andmete lekke võimalikud teed; salajaste ja täiesti salajaste dokumentidega töötamiseks vajaliku salajase režiimi tagamiseks vajalike meetmete väljatöötamine ja rakendamine."
Juhend käskis osakonnal organiseerida Desintegraatoris välismaalaste vastuvõtmist ja ise selles osaleda, kuid samas kooskõlastada välismaalaste vastuvõtu võimalused ja programm eelnevalt EKP Keskkomitee, Ministrite Nõukogu asjadevalitsuse teaduse ja tehnika osakonnaga ja KGBga. Osakond pidi jälgima välismaalastele antavat teaduslik-tehnilist ja välisriikidega majandusliku koostöö alast informatsiooni, garanteerides infovahetusse kaasatud spetsialistide "kõrge poliitilise valvsuse", õpetas Arnold Rüütel.
Samuti nõudis Rüütel, et osakond osaleks välisdelegatsioonide või üksikute välismaalastega tehtud tööde kohta aruannete koostamisel, mille käigus arutatakse eelseisvaid teadus-tehnilisi, majanduslikke ja koostööalaseid küsimusi. Üldse pidi osakond tagama igakülgse kontrolli välismaalastega koos tehtava uurimistöö üle, sealhulgas isegi kontrollima kirjavahetust ja telefonikõnesid, määras Rüütel.
Kas president valetas?
Johannes Hint vahistati 1981. aasta novembris. 1983. aasta detsembris määrati talle 15aastane vanglakaristus ning ehkki see otsus leidis hiljem Nõukogude Liidu kõrgeimates kohtuorganites revideerimist ja seejärel tühistati hoopis, suri Hint 1985. aasta septembris Patarei vanglas.
Arnold Rüütel oli Hindi kohtuprotsessi ajal ka EKP Keskkomitee ja selle büroo liige. Kuna tegelik võim kuulus just partei tippjuhtkonnale, palus Ekspress augusti keskpaigas Hindi-teemalist artiklit koostades Rüütlil meenutada, kas ta mäletab partei juhtkonnas Desintegraatori temaatika käsitlemist ning kes seisid repressioonide taga.
16. augustil saatis Kadrioru avalike suhete osakond Rüütli vastuse, mille siinkohal veel kord täies mahus ära trükime: "Töötasin EKP Keskkomitees põllumajandussekretärina, nn "teisitimõtlejate" küsimused ei kuulunud minu kompetentsi. Kuulusin ka EKP Keskk omite e b&u uml;r oosse, kuid vähemalt nendel aruteludel, kus mina osalesin, selliseid teemasid reeglina ei käsitletud.
Erandina mäletan vaid "40 kirja" arutamist, kus büroo liikmeile jagati ülesandeid kirjale allakirjutanute suuliseks manitsemiseks. Jätsin mulle antud ülesande sellise vestluse pidamiseks tookord teadlikult täitmata.
Johannes Hindi ja paljude teiste tookordsele võimule problemaatilisena tundnud inimeste personaalküsimusi arutati ilmselt kitsamas ringis, kuhu mina ei kuulunud - sellega tegelesid otsekontaktis NLKP Keskkomiteega EKP esimene ja teine sekretär ning ka ideoloogiasekretär. EKP Keskkomitee büroosse kuulus inimesi erinevatelt elualadelt, seda peeti natuke liiga suureks ringiks, et selliseid teemasid käsitleda.
Olime Johannes Hindiga head tuttavad, saime omavahel hästi läbi ja kohtusime sageli. Temagi oli ju Saaremaalt pärit. Püüdsin mitmel korral aidata leida tema tööle tunnustust teadlaskonna hulgas. Üritasin teda ka partei liinis rünnakute eest kaitsta, kuid kahjuks tulemusteta. Minu jaoks on senini mõistetamatu, miks temaga niimoodi käituti."
Kuidas aga uskuda presidendi väidet, et ta ei olnud Hindi represseerimisest informeeritud, kui ta ise andis KGB-le käsu tugevdada kontrolli Desintegraatori üle, seda enam kui pool aastat enne Hindi arreteerimist? Kuidas käib Rüütli väide, et ta üritas Hinti kaitsta ning leida tema teadustööle tunnustust, kokku tõsiasjaga, et KGB kaelasaatmise põhjuseks olid just Hindi ja tema kolleegide teadusartiklid ning nende jagamine firma ametlikele partneritele vabas Läänes? Ning kas korraldus asutada Hindi ettevõttesse spetsiaalne jälgimisosakond pole ettevalmistus repressioonideks?
Neile küsimustele Ekspress Arnold Rüütlilt vastust ei saanud. "Mis puudutab esitatud küsimusi, siis nendele detailsemaks vastamiseks oleks presidendil ilmselt vaja tutvuda toimetuse käsutuses olevate algallikatega," teatas presidendi avalike suhete nõunik Eero Raun.
Ekspress pole sellele vastu. Ja annab presidendikantseleile loo kirjutamisel kasutatud Eesti Riigiarhiivi toimikute numbrid:
ERA f R-1, n 5, s 1073, l 135
ERA f R-1, n 5, s 1071, l
84-85
ERA f R-1, n 5, s 1064, l 61-62
ERA f R-1, n 5, s 1064, l
64-65
ERA f R-1, n 5, s 1066, l 74-76
ERA f R-1, n 5, s 1100, l
45-49
ERA f R-1, n 5, s 1085, l 1-18
Kommenteerib ajaloolane Indrek Jürjo
Desintegraatori probleemistik on niivõrd keerukas, et see eeldaks lausa omaette lähiajaloolist uurimust. Kuid mainitud dokumentide põhjal on üsna ilmne, et Arnold Rüütlil oli Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe esimese asetäitjana Johannes Hindi ja tema kolleegide tagakiusamisel küllaltki kandev roll.
Üldse oleks ekslik kõigi nõukogude aja repressioonide ja inimõiguste pideva ahistamise süüdlasena näha ainult KGBd. Tegelikult, nagu ka siin avaldatud dokumendid näitavad, ootasid julgeolekumehed sageli näpunäiteid ja korraldusi nii EKP keskkomiteelt (KGB keeles "direktiivorganid") kui ka ministrite nõukogult.
