Kui suur on tänapäeval romaani tiraazh? Kaks tuhat. Jaan Krossi trükitakse 2000 ja Kenderi "Ebanormaalset" olevat läbi müüdud ennenägematud 6000 eksemplari. Kas see ongi meie rahvuskehandi lugemislagi? Kas see tähendab, et 120 000 mees Kaugver on 20 korda parem kui Kender ja 60 korda parem kui Kross? Kas Jaan Krossi lugejaid asendavad tänapäeval tõesti vaid need võttegrupid, kes sügiseti Nobelite aegu klassiku akna alla kogunevad, et siis jälle vaikselt minema hiilida?

Nõukogude Eestis elas üks nn raamaturahvas, kes seda maad külastanud türgi luuletaja Nazõm Hikmeti sõnul "luges kõige rohkem luulet ja jõi kõige rohkem viina" terves Nõukogude Liidus. Mulle näib sobilik kadunud trükimustaaega tagasi vaadata läbi tollase kirjanduse üldrahvalikult menukaima väljenduse, läbi inimese, kirjaniku ja nähtuse nimega Raimond Kaugver. Kas või sellepärast, et ainuüksi tema romaanide tiraazhe kokku liites võib veenduda: meie riiulitel on vähemasti miljon Kaugveri romaani. Ja kui novellikogud ka veel appi võtta, siis on tema raamatuid tunduvalt rohkem kui eestlasi.

* * *

"Kaugveril ei jäänud muud üle kui muutuda küünikuks, nagu ta näitabki seda romaanis "Nelikümmend küünalt" peategelast Villem Alavainu kujutades," kirjutab Oskar Kruus Raimond Kaugveri kirjanikutee esimest poolt vaagides. "Kuna kriitikas ja kirjanduselus jäi kirjutamata reegliks Kaugverit alahinnata, kaotas ta stiimuli edasi püüda. /---/ Kuid nii jäi(d) sündimata ta tippteos(ed), kuigi suureandelise fabuleerijana oleks ta võinud jõuda märksa kõrgemale. Kaugver kuulub küll eesti kõige loetavamate kirjanike hulka, kuid oma "tõde ja õigus" jäi tal loomata. Selles on otseselt süüdi teda ümbritsenud kirjanduspoliitika."

Niisuguse ühemõtteliselt ühiskonnakriitilise tõdemusega lõpetab Oskar Kruus oma ulatusliku käsitluse Kaugveri kirjanduslikust käekäigust. Mulle näib, et Kruusi vaade on liiga esseistlik, et olla päriselt tõsi. (Samas ei saa ma keelata Kruusile tunnustust selle eest, et ainsa kirjandusteadlasena on ta võtnud vaevaks Kaugverit uurida.)

Raimond Kaugver oli "kirjanikuna sündinud". Lugema õppis ta nii, et ei ta ise ega vanemad pannud seda õigupoolest tähelegi. 10selt toimetas ta vapside ajalehe nimest inspireeritud kirjanduslikku õpilasväljaannet Võitlus, kus avaldas seiklusjutu "Kõrbelõvi". Noorkirjaniku õnneks ja ehmatuseks tutvustas kooli direktor teda kui parimat kirjandikirjutajat kord Rakvere gümnaasiumi külastama tulnud kirjanikule ja haridusministeeriumi vabaharidusnõunikule Juhan Jaigile ja viimane avaldas arvamust, et miks ei võiks "väikemees" tulevikus kirjanikuks hakata.

"Kas siis kirjanikuks hakatakse... kirjanikuks sünnitakse," pahvatanud noor Kaugver välja oma sügavaima veendumuse. "Aga võibolla sa oledki kirjanikuks sündinud," lohutanud Jaik.

JUBA 12SELT TAVATSES Raimond päevikusse üles tähendada, et ega ta õigupoolest viitsigi sinna koolipeole nii väga minna, aga ta tahab ju kirjanikuks saada, ta peab ikka elu nägema...

Kaugver kirjutas nii Soome armees kui ka Siberi vangilaagris.

Kui Vorkuta laagris tema ametioskuste järele päriti, on ta nimetanud end kirjanikuks. Selle peale sattus ta otsekohe maa alla sütt kaevama.

Velskriks pääsedes leidis Kaugver võimaluse laagri tervishoiuosakonnas töötavate vabade inimeste kaudu oma tsenseerimata kirju välja toimetada. Nagu kirjanik on hiljem väitnud, pani ta juba neis kirjades laagrilood kirjanduslikku vormi.

Et Kaugver oli saanud kõigest viis aastat, oli ta 1949. aasta lõpus Tallinnas tagasi ja helistas 16. detsembril Gonsiori tänava "kindralite maja" ühiskorteri uksekella. Sellest helinast sai alguse kirjaniku abielu oma noorusarmastuse Sigridiga.

Ain Kaalep on seoses Kaugveriga 50ndate algust meenutades väitnud, et lootus Nõukogude võimu lõpule polnud sugugi kadunud. "Rahvas ootas tõepoolest Kolmandat maailmasõda, kujutledes selle mõeldavat käiku umbes nagu 1941. aastat: lääneriikide väed meid vabastamas, vahest Moskvale sooritatud eduka aatomirünnaku järel."

KAALEPI MäLETAMIST MääDA oli Kaugver lausa kergemeelselt optimistlik. 1951. aastal olid nad kahekesi Vabaduse puiesteel jalutades kohanud Kaalepi tuttavat kommunistlikku noort Endel Nirki ja Raimond avaldanud esimest korda nähtud inimesele kohe arvamust, et "ei tea kas see "vene värk" aastatki enam kestab".

Sellisel ühiskondlikul ja hingelisel taustal polegi hämmastav, et "kirjanduslik loom" Kaugver kirjutas 50ndate esimesel poolel ainult "antisovetshinat", mille avaldamisest ei saanud mõeldagi. 1950. aastal kirjutas ta laagriromaani "Põhjavalgus", mille algus oli tehtud juba laagris. 1951. valmis kollaboratsioonikriitiline kunstnikuromaan "Laevad kaotavad tüüri" ja seejärel jällegi vanglajuttude kogu "Kirjad minu haiglast". Veel 1958. aastal on Kaugver seitsme päevaga kirjutanud mugandumist ründava lühiromaani "Sillad põlevad".

Põrandapealsesse kirjandusse tuli Kaugver 1956. aastal Loomingus avaldatud novelliga "Doktor Kollom". 1959. aasta romaanivõistlusele saatis ta surnud metsavenna päevikuna esitatud romaani "Võõra mõõga teenistuses", mis kujutab teenistust Saksa armees. Autor püüdis esitada oma eluloolist ainest kompromislikul moel - sellele viitab ka pealkiri -, aga omas ajas oli see aine mõistagi liig.

Teine katse oma lugu ära kirjutada oli edukam. "Nelikümmend küünalt" (1966) oli kohe ilmudes bestseller, see avaldati peagi Soomes ja väliseestlaste tarvis isegi Roomas. See on kummaline teos. Mingil moel rahuldas ja rõõmustas ta ilmselt kõiki: kirjanikku, kes sai hingel kipitava enda ja põlvkonna loo ära avaldada, eesti lugejat, kel õnnestus köitvas vormis lugeda asjust, millest avalikult ei räägitud, väliseestlasi, kes kuulsid raudse eesriide tagant mingitki teadet, ja lõpuks parteid ja valitsust, et see asi nii viisakal viisil kaelast ära.

Samas on autori kompromissikunst üsna läbinähtavalt traageldatud. Mõistagi ei saa "halva biograafiaga" peategelane olla positiivne ja nii katsub Kaugver oma protagonisti (iseennast) omakasupüüdliku küünikuna esitada. Et ta aga ei oska enda ja tegelase vahele erilist distantsi luua, on tema moraalne enesehalvustamine võltsivõitu.

* * *

"Neil meestel, kes Siberist tulid, oli kohe nagu mingi kompleks, et kaotatud aeg tuli tasa teha," ütleb Kaugveri sõber Jüri Tuulik.

"Naiste poolehoiu võitmiseks ei näinud ta ise mingit vaeva - ilusa mehe ja sarmika suhtlejana ajas ta neil käigupealt pea segi," meenutab kirjaniku tütar Katrin. Tolle elujanu nahka läks ka kirjaniku esimene abielu. Pärast abielu lahutamist 1958. aastal säilis Raimondil ometi sõbralik kontakt tütrega (kellele seletati, et isal on eraldi elades parem kirjutada) ja esimese abikaasaga (kellelt kirjanik oma kehvematel päevadel vahel rahagi laenas).

KAUGVERIST KUI INIMESEST, sõbrast ja seltskonnainimesest kõnelevad kõik, kellega ma olen vestelnud, eranditult head. Alati sõbralik, abivalmis, leebe, härrasmehelik, vaimukas, meeldiv kaaslane ka kõige pöörasemate pidude ajal. "Kaugverile oli omane mingi põlvkondlik solidaarsuse ja autunne, mida olen endast vanemate meest käest õppinud," meenutab Teet Kallas. "Ja kuradi hea sõber oli. Alati, kui mingit abi või kiiret laenu vaja, oli Raim kohal. Mingid jamad olid ju kogu aeg. Vahepeal oli mul miilitsaga või kainestusmajaga pidevalt sekeldusi ja eks seda juhtus Raimilgi. Miilits lausa passis meid KuKu ees, sest meie käest andis ju trahvi võtta."

Teet Kallase sõnul oli Kaugver harmooniline inimene. Seda harmooniat iseloomustas samavõrd suur töövõime kui alkoholitaluvus. Mees võis kirjutada 14-15 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Juhtus, et hakkas öösel kell üks novellivõistlusele tööd kirjutama, kui hommikul oli tähtaeg. Kuu ajaga tegi ta romaani valmis ja siis kulus ülejäänud aasta elamise peale. Elu oli teadagi puhuti üsna metsik.

Ülo Tuuliku väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rekord eesti kirjanduses: Võsu puhkekodu kultorgidena olid nad napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest.

Tollasel loojate joomaharrastusel olid nagu marksismilgi nii sotsiaalsed, filosoofilised kui ka gnoseoloogilised allikad. "See oli alateadlik dissidentluse vorm. Kui ikka oli parajasti kolmenädalane tsükkel, siis oli sul Nõukogude korrast täitsa pohhui," meenutab Teet Kallas, mees, kes kord (purjus peaga, muidugi) Gloria restoranis karjus "Maha nõukogude võim!" ja selle eest pool aastat Patareis istus.

Teisalt - nii naljakalt kui see kirjaniku elust kõneldes tänapäeval kõlab - raha oli ju palju! Suurte tiraazhide pealt saadi tuhandeid rublasid honorariks. "Päevade kaupa istuti KuKus. Mahajoodud raha võis ju lühikese ajaga tagasi teenida," kõneleb Jüri Tuulik vaimustunult. Boheemlus käis kokku ka ülemaailmse ajavaimuga.

"Ma ei oska seda siiski mingiks elupõletamiseks või raha hävitamiseks pidada, see oli pigem lihtsalt olemise rõõm," arvab Jüri Tuulik. Ta meenutab Jaltas veedetud draamaseminare, mis möödusid kõik ohtra veinijoomise tähe all. Juhtus, et kogu seminari käigus ei pandud ühtegi repliiki paberile. Kaugver valdas vene keelt suurepäraselt ja oskas seltskonda nautida. Eestlase head suhtlusoskust ja härrasmehelikku käitumist hindasid isegi Moskva ametnikud, kes tema näidendeid lavale aitasid.

Ega päris alati joomist ohjata saanud. Nii jäänud Kaugveril kord Bulgaarias (välismaal!) Kuldsetel Liivadel käimata, sest meest ei saadud lihtsalt rongi peale.

Viinaravil käimine oli kah omamoodi moes. Eks käinud Kaugvergi ja kui märkas palati seinal mõne aja eest sama paika külastanud Teet Kallase autogrammi, saatis sõbrale terviseid.

Kaugver esindas tüüpiliselt tollast menukirjaniku elustiili. Kolmapäeviti käis ta Kirjanike Liidus raamatuid ostmas, sageli pidutseti pärast sõprade Eno Raua või Villem Grossiga Pegasuses või KuKus.

Pärast kolmepäevast joomist tavatsenud nad punaste poolel sõdinud Grossiga nalja visata, et küll ma oleks sulle alles Luki all pihta pannud. Ega Kaugverit küll Luki all polnudki. Raim kõneles kõrgel häälel ja kiiresti zhestikuleerides.

KAUGVERIL OLI VALGE VOLGA ja mõistagi ei hoidnud ta autosõitu ja joomist lahus. "Purjus peaga sõites on põhiline see, et särk oleks puhas ja lips hästi sirge," õpetanud ta kolleege.

Mammonat ei kogutud. "Kui raha oli, sõideti taksoga Riiga, aga kaht ühtmoodi tassi isal küll majapidamises polnud," meenutab Katrin Kaugver. Koos teise abikaasaga elas Kaugver 1960ndail Pärnu mnt 23 kirjanike ühiskorteris ja hiljem kolmanda abikaasa juures Jõelähtmes õpilaste ühiselamus, mida Oskar Kruus on oma värskes mälestusteraamatus kirjeldanud kui barakitüüpi maja.

Tõsi, 70ndatel sai Kaugver Mustamäele kahetoalise korteri ja päris elu lõpul ostis ja sisustas Lehtsesse perekonnasõpradest abielupaari Madis ja Ludmilla Maleva abiga suvilaks väikese maja.

Taksojuhid, eriti Madis ja Milla, täitsid Kaugveri elus alates 1979. aastast, kui tal gangreeni tõttu amputeeriti üks jalg, tähtsat kohta. Ise ta enam rooli ei istunud.

"Ta oli ikka vapper ka, mõni teine oleks selle jala mitmekordse nüsimise peale elutahte kaotanud, aga Raim kirjutas haiglamuljete põhjal oma parima romaani "Vana mees tahab koju"," tõdeb Teet Kallas.

Oma kolmanda abikaasa Aavega tutvus Kaugver 40sena (Aave oli 33). Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo (Oro) tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma, aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri.

"Isal oli kolm ametlikku naist ja lugematu arv romaane-romansse, mida ta ei varjanudki. Tal oli tõepoolest oma unistuste-naine: ilus, sale, tark, naiselik, meelas, seksapiilne, kes tunnustab ja imetleb oma mehe annet. Ometi ei takistanud arvatava ideaali olemasolu teda suvalistesse suhetesse astumast," ütleb kirjaniku tütar ühes intervjuus. "Isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine, üdini kunstiinimene."

"PäIKESEPOISS" (Teet Kallase väljend) Raim oli oma päikesenaise leidnud, aga paraku väärib kooselu lõpp 1989. aastal õudusromaani. Katrin Kaugveri jutu järgi olid nad kahekesi peolt tulnud ja Raimondil oli juba protees alt ära keeratud, kui Aave õhkõrn kleit (vist Raimondi kingitus) tuba soojendanud reflektorist tuld võttis. Raimond ei saanud midagi teha. "Eks isa oli elus kõiksugu asju näinud, aga see oli temalegi liig."

Viimased aastad elas Kaugver oma Mustamäe korteris, kuhu sõbrad talle aeg-ajalt viina käisid viimas. Soomest saadud honorari eest oli Kaugverile Rootsis jubeda puust ja rauast Nõukogude monstrumi asemel kaasaegne jalaprotees tehtud, aga ega ta ilma taksota väga liikuda armastanud.

Vaatamata viletsale tervisele polnud Raimond siiski murtud mees. Ta ei armastanud viriseda ega kaevata. Uute aegade saabudes lasi Kaugver ennast Eesti Komiteesse valida, avaldas sahtlisse jäänud noorusromaanid ning elas kaasa Lehtse maja sisseseadmisele. Ega ta kirjutamistki lõpetanud: mälestusteos "Peotäis tolmu" ei jõudnudki enam kirjaniku eluajal ilmuda.

1990. aastal olid Kupra kirjastuse tiraazhid nii suured, et Kaugverist sai enne surma veel tõsiselt rikas mees. "Mul on kohe päris õudne mõelda, kui palju mul raha on," öelnud ta asjade käigu üle imestades tütrele. Raimond ei suutnud keelduda kolleegidele laenamast - ka neile, kel vana võlg tasumata.

JõUKUS OLI õIGUPOOLEST saabunud juba 80ndate algupoolel, kui Kaugver igal aastal bestselleri avaldas. Naljatades olevat ta siis armastanud öelda, et soovib oma abikaasale muretu vanaduspõlve kindlustada. Paraku ei antud sel soovil täituda.

Läbinisti optimistlik oli Kaugver ka haiglas oma viimast võitlust pidades. Meditsiini mõnevõrra tundva inimesena ei olnud tal oma leukeemia suhtes mingeid illusioone. Madis ja Milla Maleva mäletavad, et veel paar päeva enne surma teinud Raimond haiglas suuri plaane: suveks ostab ta jahi ja siis minnakse kõik koos purjetama.

"Isa oli kustumatu elujaatuse kehastus, inimesed armusid temasse, mu mõlemad mehed leidsid temas isa," ütleb Katrin Kaugver.

* * *

"Raimond oli fenomen, mis praegu puudub: rahvakirjanik, kes on arusaadav igale keskharidusega lugejale," raiub Teet Kallas. "Mina usun sellesse praegu nii ebapopulaarsesse loosungisse, et kunst peab kuuluma rahvale. Raimond tegi oma ajastule vastavaid mööndusi, aga ei pugenud ridade vahele. Tema tekst oli lihtne, loomulik ja alati intrigeeriv. Vahest ei olegi kedagi, kes oleks suutnud kujutada sündmusi nii vahetult kui tema." Sündmustiku väljamõtlemine ei nõudnud Kaugverilt mingit vaeva.

Kaugveri tugevus on ühtlasi ka tema nõrkus. Jüri Tuuliku arvates kaotas ta teksti valmis saades suhte sellesse: ei suutnud seda enam töödelda. Nii on tema teosed parajalt pinnalised, ikka pigem ajakajalised kui ajaülesed. Kaugver kirjutas kiiresti oma ilusa käekirja või masinaga ning peaaegu parandamata läks käsikiri toimetusse. "Toimetajate soovitusi võttis ta arvesse, aga ei saa öelda, et ta kuulunuks nende hulka, kel ükskõik, mis tema raamatuga tehti, peaasi, et raha saaks," kinnitab Eesti Raamatu toimetaja Maarja Ojamaa.

Raimond Kaugveris olid õnnelikul viisil ühinenud staarkirjaniku anded. Ta oli väga lahtise peaga, lõpetas Rakvere gümnaasiumi ainult viitega. Silmapaistvalt keelevõtlik. Juba koolipoisina kirjutas ta oma päevikut osalt inglise keeles, et vanemad aru ei saaks. Ain Kaalep mäletab Kaugverit 1944. aasta sõja sügisest saksakeelset kõnet pidamas ja imestab, kui soravalt tal see välja kukkus. Soome ja vene keelt õpetas elu niikuinii.

Jüri Tuulik imetleb, kui hästi Kaugver jagas igasugust tehnikat. Tütar mäletab, et isa olnud praktiline inimene, kes vajaduse korral kõiksugu perekonnaasju ajas, armastades sealjuures korrata, et ta on ju raamatupidaja poeg. Oskar Kruus kirjutab oma mälestusteraamatus, et Kaugver ehitanud tuttavatele kaminaid. Mida ühest kirjanikust veel tahta?

Paraku piirdus Kaugveri ametlik haridustee ainult gümnaasiumiga. Pärast laagrit uurinud ta küll võimalust Tartu ülikooli arstiteaduskonda astuda, et kirurgiks saada, aga tema CV oli selleks muidugi liiga õudne.

Mulle näib, et Kaugveri isikus ühinesid just menukirjanikule tarvilik paindlikkus ja haaravus, kergus ja ajakajalisus. (Kallas mäletab Kaugverit kahetsenuvat, et puudub normaalne ajakirjandus - muidu oleks ta meeleldi vinge ajakirjanik.) "Tõe ja õiguse" kirjutamiseks tarvilikku sügavust ja keskendumisvõimet tema elujanusest isiksusest ei paista.

Aga kui ta poleks vangi kukkunud, nii et pärast poleks olnud vaja elamata aastaid nii kirglikult järele elada? Jaan Kross on oma huvipuudust alkoholi suhtes põhjendanud just vajadusega kaotatud aastaid enam rohkem mitte raisata. Aga kas ülikooli pääsenud Kaugverist oleks saanud erudiit nagu Kaalepist? Ma usun, et pealesunnitud saatusele vaatamata teostas Kaugver end just oma andelaadile sobivalt.

Kaugveri võrratu rahvakirjaniku populaarsuse ja meeletud trükiarvud tingis raamatukeskse Nõukogude ajastu ja Kaugveri kirjutamislaadi õnnelik kokkulangemine. Aga ta oli fenomen, kes oleks ka meie aega sattununa eredalt leegitsenud. Meie tänases kirjanduses on menukirjaniku koht tühi. Aga mis oleks edule orienteeritud lugejarahva seas ihaldusväärsem kui menukirjaniku mantel?

Raimond Kaugver

(25. II 1926 - 24. I 1992), proosa- ja näitekirjanik.

Sündinud Rakveres raamatupidaja pojana. Lõpetas 1942 Rakvere gümnaasiumi ja põgenes 1943 Saksa mobilisatsiooni eest Soome. Võitles Soome armees, pöördus 1944 Eestisse tagasi, kus võitles Saksa armee koosseisus. Oli seejärel Rakvere lähedal õpetaja. Arreteeriti 1945 süüdistatuna kodumaa reetmises ja oli 1949. aastani Vorkuta vangilaagris söekaevur, sanitar ja velsker. Töötas 1950-61 Tallinna trammitrustis peamiselt teemeistrina, seejärel kutseline kirjanik Tallinnas.
Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule.

Avaldanud 15 romaani, näidendeid, novellikogusid, kuuldemänge.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid