Omariiklik mõnu
Klassikalises loomapsühholoogia eksperimendis asetasid teadlased hiire kasti, milles on kaks hooba. Kui vajutada üht hooba, kukub kasti söök, teist vajutades saab hiir aju mõnukeskustega ühendatud juhtmetest sutsaka, mida ta tajub naudinguna. Katsehiired unustasid süüa, juua, magada ja kaotasid sugukihu ning sõtkusid ennastunustavalt mõnuhooba, kuni lõpuks kurnatusest surid. Sellest eksperimendist saab teha mitmesuguseid järeldusi, üks neist on aga selline: elusolendid ei mõtle eluliste küsimuste peale, kui selle asemel on võimalik endal asendustegevustega mõnusat surinat sees hoida.
Eesti Vabariik ei ole elusolend, aga siin asuvad inimesed on, ja näib, et meil on sarnaseid jooni katsehiirtega. Taamal ja tulevikus terendavate mastaapsete probleemide varjus käib agar asendustegevuste hoovaväntamine. Nimetan seda omariikluse mõnuks.
Hiljutiste Pariisi rahutuste põhjuseks ei saa pidada usku, vaid noorte tajutud ebavõrdset kohtlemist ühiskonna poolt, tööpuudust, purunenud peresid ja nähtava väljapääsu puudumist. Kui pole tulevikku, on naabrimehe Citroëni põlemapanek tühiasi.
Eesti elanikest on ligikaudu kolmandik sisserännanuid. Muuseas, sisseränne toimus umbes samal ajal kui Prantsusmaal. Suurim tööpuudus on läbi aastate olnud venekeelsetes piirkondades Ida-Virumaal, sealhulgas noorte seas. Täna on Ida-Viru tööpuudus kaks korda suurem Eesti keskmisest. Õigusega või mitte, aga võib juhtuda, et kui meie venekeelsed naabrimehed ühel hetkel märkavad, kuidas teistel läheb, ei ole nad oma eluga ehk kõige rohkem rahul. Kui selgub, et väljaränne rikkasse Euroopasse (seal tuleb osata keeli ja tunda ametit) ega Venemaale (seal ei oodata) pole samuti võimalik, võib rahulolematusele lisanduda lootusetus. See on muidugi must stsenaarium, aga põhjalikku analüüsi on siiski mõttekam teha enne, kui Datsun koduhoovis põlema lahvatab.
Ja hopp!, mõnuhoob liigub alla. Rahvastikuminister peab plaani üllitada voldikuid, mis selgitaksid Eesti ajaloo vastuoksusi meie uutele üleadsetele Euroopa Liidus, paralleelselt käib aga konkurss Eesti aasta kodaniku tiitlile. Mmmmm...
Eri prognooside kohaselt on Eesti rahvast viiekümne aasta pärast kuni poole vähem. Igal aastal kahaneb rahvastik 5000 inimese ehk rohkem kui Kärdla linna jagu. Eesti meeste oodatav eluiga on Euroopa madalaim ja keskmisest kümme aastat lühem. Samal ajal on viimase seitsme aastaga Eesti riigi kulutused tervishoiule vähenenud 13 protsendilt riigieelarvest 11 protsendini.
Eesti on üks arenenud maailma kiireima HIVi levikuga riike. HIV ja aids löövad kõige valusamalt noori. Kuna kolmandik nakatunuist on naised, kandub viirus edasi ka vastsündinutele. Õige pea on meil loomuliku negatiivse iibe kõrval rahvastikupüramiidist veel üks Kärdla-täis inimesi aidsiga välja löödud, ja sedaolukorras, kus Eesti majandus kasvab ligi kümneprotsendise tempoga ja paljudes sektorites on karjuv tööjõupuudus. HIV levib süstimisega, narkomaania aga viib igapäevase kuritegevuseni. Eesti kõige kriminaalsemad paigad on Tallinn ja jälle Ida-Virumaa. Kui täna langeme kuritegevuse ohvriks peamiselt me ise, siis kümne aasta pärast juba meie lapsed. Lühidalt, kui me praegu midagi tõsist HIVi ega narkoäriga ette ei võta, siis lükkame oma koorma lihtsalt nende kaela, kes praegu aabitsat veerivad.
Üles-alla liigub ka väsimatu mõnuhoob. Juhtivad kodanikud peavad skolastilisi debatte tuumikpere ja sajakonna homo jalutuskäigu ebasoovitava mõju üle sellele. Kuritegevusest vaevatud Tallinna äärde lahte planeeritakse heitliku maailma eest hingepidet pakkuvat monumentaalkunsti, õigusemõistjad koostavad seadusi nurjatute netilaimajate õiglaseks karistamiseks.
Eesti on maailma väikseim omakeelne ja -kultuuriline mandririik. Me oleme haprad nagu liblikad aknaklaasi vahel ja peame end kaitsma võõrkeelse televisiooni, interneti ja arvutimängude pealetungi eest kõigi võimalike vahenditega. Kultuuri osakaal riigieelarves on vähenenud igal iseseisvusaastal hoolimata sellest, et eelarve ise kosub nagu kõrvits. Rahvaraamatukogude arv on kümne aastaga kukkunud neljakümne võrra. Kinode arv on viimase 15 aastaga kahanenud 600-lt 11-le. Eesti Televisioonile ei anta raha digitaalsele platvormile üleminekuks. Kommertsteled eiravad omakeelse toodangu sisulisi nõudeid. Venekeelne seltskond tarbib idapoolseid meediakanaleid. Eesti rahvas on kaotamas strateegilisi positsioone sõnumite viimisel oma uute põlvkondadeni. Meid ei ole varsti enam seal, kust noored üha enam ilmavaadet ammutavad: liikuva ja rääkiva info juures. Omakeelse kultuuri ja eneseteadvuse kadumisega kaotab oma mõtte ka Eesti Vabariik. Muide, selle tõdemusega algab ettenägelikult ka Eesti põhiseadus.
Samal ajal teises kohas käib arutelu teatri- ja kontserdipiletite käibemaksu tõstmise üle 5-lt protsendilt 18-le (äsjaalanud Eesti teatri aastaks!), et kaotada vahe era- ja riiklike kultuurikorraldajate vahel. Nagu kuuleme, "oleks see maksupoliitiliselt kõige loogilisem". Kultuuriraha osakaal riigieelarvest muudkui kahaneb, omariikluse mõnuhoovake käib aga vilkalt üles-alla.
Eesti ei ole veel jõudnud sellisele heaolu astmele, et võiks lubada endale pseudoprobleemide väljamõtlemist. Meie probleemid on suured ja pikaajalised. Mul on ka üks naiivne ettepanek. Kas ei võiks ministeeriumid läbi mõelda, mis on nende valdkonniti kolm kõige suuremat probleemi, ja nendega esmajärjekorras tegeleda. Mitte nendega, mida on lihtne lahendada.
Ülaltoodud näited on muidugi meelevaldsed ja valitud huupi. Tegelikult eksperdid mõtlevad suurtele probleemidele ja nende sisulisele lahendamisele ning poliitikud arvestavad ekspertide hinnangutega. Riigieelarve tegemisel antakse kõigepealt riigi ja rahvuse püsimajäämiseks kriitilistesse valdkondadesse. Vist. Jääb vaid küsimus, miks tekib kõrvalt vaadates mulje lühinägelikust möödavaatamisest, süstemaatilisest asendustegevusest ja meie tekitatud jamade veeretamisest oma laste kaela, sõltumata sellest, kes parasjagu valitseb. Miks tundub, Betti Alveri sõnadega, et "kõik hoolimata suunast, koolist üksmeelselt pistsid söögipoolist"?
