Kristuse neljanda naela varastajad
Leedus oli oktoobri alguses suur tüli Vilniuse mustlastabori ette ehitatud alalise politsevalvepunktiga. Selle rajamise põhjustas asjaolu, et tabor on muutunud heroiiniga äritsemise keskuseks. Vilniuse võimude käitumine mustlastele ei meeldinud. Nad lubasid kaevata president Valdas Adamkusele, ning kui see ei peaks aitama, minna edasi Euroopa Kohtuni. Mustlastel tekitanud politseipost mõtteseose koonduslaagri vahitorniga.
Uued ajad, uued kombed
Euroopa Kohtusse pöördumise kavatsus näitab, et mustlased on varmad kasutama uusi võimalusi oma õiguste (ja inimväärikuse) eest seismisel. Hea näide on Tšehhi vabariigis 1999. aastal juhtunud tarastamise juhtum, kui linnakeses nimega Usti nad Labem ehitati omavalitsuse otsusega mustlaste kvartali ümber kahemeetrine metalltara. Tšehhe süüdistati seepeale rassilises segregatsioonis ja kuna lugu juhtus vahetult enne Euroopa Liidu laienemist, ähvardas juhtum riiki raskete tagajärgedega.
ELi tollase eesistujamaa president Tarja Halonen ütles otse, et niisuguse tara olemasolu ei saa tänapäeva Euroopas sallida. Usti nad Labem tara muutus Tšehhi valitusele veelgi hullemaks probleemiks, kui meie valitsusele oli Lihula mälestusmärk. Ka tšehhid ei pidanud lõpuks survele vastu – Usti nad Labem tara lammutati ametlikult 1999. aasta novembris. Vilniuse mustlastabori kontrollputkaga lahenes asi n.ö rohujuure tasandil: mustlasi pahandanud rajatis pandi 6. oktoobri varahommikul lihtsalt põlema.
12. oktoobril vahistati Moskva lähedal “mustlasgrupeering” (loe: perekond), kes varustas Venemaa pealinna heroiiniga. Lugu leidis Vene meedias suurt kajastamist. Perekonna heroiiniärisse olid kaasatud ka väga väikesed lapsed, Eesti uuemas keelepruugis “pisipõnnideks” nimetatavad mudilased. Viie-kuueaastaste kasutamine narkokulleritena on lollikindel, sest vahelejäämise korral ei saa midagi teha ei lastele ega kummalisel kombel ka nende vanematele. Lapsed tunnistavad vahelejäämise korral otsemaid, et said keelatud ainega nutsaku emalt, ja see omakorda ütleb, et lapse juttu ei saa uskuda ja et tema ei suuda kontrollida, mis sodi laps kõik tänavalt üles korjab.
Vene spetsialistide arvates avastasid rahvusvahelised narkoärikad mustlaste kasutatavuse meelemürgi levitamisel 90ndate alguses. Sotsiaalselt suletud rühmade eelis taolise äri ajamisel on selles, et korrakaitsjatel on sama hästi kui võimatu kuritegeliku rühmituse sisse imbuda. Võõrad ei pääse mustlasklanni muud moodi kui võttes omaks sealse elulaadi. Isegi maffiasse poetumine on lihtsam, ka on sealt kergem leida informeerijaid. Tabor on sõna otseses mõttes must auk. Ustavus perekonnale ehk klannile on seal ülimuslik, öördajaid seal olla ei saa.
Kapitalismi ohvrid
Mustlased on Euroopa Liidus ennekõike sotsiaalne probleem. Isegi kõrgelt arenenud Soomes, mille väike mustlaskogukond on seal elanud põlvkondi, on statistika kohaselt 20 protsenti mustlastest kirjaoskamatud. Ida-Euroopas on mustlaste kirjaoskamatuse protsent tunduvalt kõrgem, ulatudes näiteks Rumeenias 90 protsendini. Millise tegevusega saab end praeguses Euroopas elatada kirjaoskamatu inimene? Ausat tööd ta kindlasti ei leia. Jääb pisivargus, kerjamine, narkootikumide levitamine.
Sotsioloogide väitel on Ida-Euroopa mustlased sotsialistliku korra lagunemise suurimad ohvrid. Käsumajandusega kaasnenud tarbekaupade defitsiit andis mustlastele võimaluse teenida elatist sahkerdamisega. Kapitalismiga saabunud kaubaküllus võttis neilt selle poollegaalse leivateenimisvõimaluse.
Euroopa inimõiguste aktivistid, nagu ka kasvava eneseteadvusega mustlasrahva esialgu veel üpris kõhetu haritlaskondki, süüdistavad siinseid riike ja ühiskondasid soovimatuses integreerida mustlasi enda sekka. Viimastel aastatel on palju kritiseeritud just hiljutisi liitujaid: Ungarit, Slovakkiat, Tšehhit. Nimetatud riikides valitseb mustlaste hulgas laustöötus, nende lapsi ei lubata valitseva rahvuse lastega ühes koolis õppida (mustlaste lastel leitakse väga hõlpsasti vaimne puue, misjärel nad saadetakse erikooli), nad moodustavad linnades omaette getosid, vanglakaristuse kandjate hulgas on nad kordades üleesindatud. Keskmise eluea, imikute suremuse ja muude tervisenäitajate poolest on mustlased tõelised “kolmanda maailma” esindajad me rikkas Euroopas.
Keegi ei tea, kui palju “kärnaseid lambaid” Euroopa Liidus tegelikult elab. Ungaris on neid hinnanguliselt 550 000 kuni 800 000, Tšehhis 150 000–300 000, Poolas 15 000–50 000 hinge. Andmed on erinevad ka selliste vanade riikide nagu Hispaania, Saksamaa ja Kreeka mustlaskonna arvukuse kohta.
Mustlastena tuntud hõimud hakkasid umbes tuhat aastat tagasi praeguse India territooriumilt lääne suunas liikuma meile teadmata põhjusel. Mustlasaktivistid tahavad uskuda, et nende esivanemad kas suruti India subkontinendilt muslimite invasiooni tagajärjel välja või siis osalesid nad mingis sõjakäigus Pärsia territooriumile, leidmata hiljem tagasiteed kodumaale. Kui mustlased keskajal Euroopasse ilmusid, käis nendega kaasas legend, et tegemist olla kristlikust usust kunagi taganenud patustega, kes karistuseks selle eest peavad igavesti rändama (Ahasveerose motiivi kordus?). Mustlasi ei sallitud siin algusest peale. Mis siis, et algselt teensid nad endale elatist austust vääriva metallitöö või hobuste rautamisega. Legend seostas mustlased Jeesuse ristilöömisega: nad olevat varastanud neljanda naela, mis oli mõeldud Jeeusele südamesse löömiseks. Vastutasuks olla nad saanud õiguse varastada kristlastelt, nagu süda himustab. Sama legendi teine versioon kinnitab muud – kuna neljanda naela pihtapanek tähendas Jeesusele kiire surma asemel pikkasid piinasid, jäävad mustlased igavesti neetuks.
Konsensuslik põlgus
Euroopa põliselanikud suhtuvad mustlastesse eelaramuslikult, vaieldamatu põlgusega isegi. Mis ongi põhjus “Kristuse neljanda naela varastajate” tõrjutud seisundile. Ent see on vaid pool tõde. Tõe teine pool on see, et mustlased põlgavad samasuguse jõu ning eelarvamusega neid ümbritsevaid põliseurooplasi.
Mustlaste enesetähistuseks on sõna rom, mitmus roma, see tähendab “mees, inimene”. Ülejäänud inimolendite tähistamiseks on sõna gadži, mis tähendab “võõras”. Mustlastel on tõenäoliselt veel Indiast pärit moraalikoodeks ning rituaalse puhtuse seadused, mille täitmist nad rangelt järgivad. Kuna gadži ei ela nende seaduste järgi, on ta ebapuhas olend. Detailidesse laskumata olgu mainitud, et määrava tähendusega on suhtumine naistesse ja iseäranis kõigesse sellesse, mis on seotud menstruatsiooni, raseduse ja sünnitamisega.
Mustlaste tõrjutuse muutis (ja muudab) ületamatuks vastastikune põlgus. Kristlased ei salli (ei sallinud) neid ja nemad ei salli kristlasi. Rom ei tohi verevennalt varastada, gadžilt aga võib. Rom ei tegele ennustamisega omadele, sest õige rom ei usu tuleviku ennustamist, gadžidele aga võib kärbseid pähe ajada nii palju kui kulub. Gadžide kooliharidus ja tervishoid on mustlaste silmis kahtlased, koostöö gadži ametnikega või üldse riigivõimuga ei tule neil kõne allagi.
Kohates Tallinnas Viru tänaval mustlannat, kes pakub müüa Rolexi võltskellasid, ärgem arvakem, et kohtumisel lasuv põlguse vari on ainult meie süü. Ka mustlane vaatab meid ja mõtleb, et näe kus inimkõnts. Mustlastega kooselu alustades – kas siis ühises majas või ühises Euroopa Liidus – on neid asju kasulik teada. See pole rassism. See on etnoloogia. &nb sp;
